David Sinclair - Bioloog

David Sinclair oskab inimesi veenda. Probleem, nagu ütleb üks tema ammuseid kolleege ja konkurente teadusmaailmas, on selles, et vahel on ta pisut liiga optimistlik. "David on suurepärane, aga vahel on ta teadlase kohta liiga emotsionaalne ja kärsitu," ütleb teine kolleeg. "Siiani on tal vedanud, et tema väited on enamasti täkke läinud."

Sinclairi põhiväide on lihtne, kuigi esmapilgul väheusutav: ta on avastanud nooruse eliksiiri. Oma austraaliapärase aktsendiga räägib 38aastane Harvardi professor, kuidas ta avastas, et punases veinis leiduv kemikaal resveratrool pikendab hiirte eluiga kuni 24 protsendi võrra, teistel loomadel, nagu kärbsed ja ussid, aga koguni 59 protsendi võrra. Sinclair loodab, et resveratrool aitab pikendada ka inimeste elu. "Hiirte ja teiste organismide puhul on tegu evolutsioonilises mõttes väga vana mehhanismiga, seetõttu ma usun, et see, mis töötab hiirte puhul, töötab ka inimeste puhul," ütleb ta.

Sinclairi arvates toimib resveratrool sel teel, et aktiveerib geeni SIRT1, millel paljude teadlaste hinnangul on äärmiselt oluline roll elusorganismide eluea reguleerimisel. Bioloogid on avastanud, et SIRT1 ekspressiooni suurendamine aeglustab vananemist ja hoiab ära sellega kaasnevaid haigusi, nagu vähk ja südamehaigused. Kui Sinclairil on ­õigus ja resveratrool aktiveerib SIRT1 - ja kui see geen tõepoolest aitab pidurdada vananemist -, siis on tegu tõesti tähelepanuväärse avastusega.

Seni pole tema väidete teaduslik ebakindlus takistanud Sinclairil hankida miljoneid dollareid. 2004. aastal piisas vaid ühest lõunasöögist, et veenda California filantroopi Paul Glenni välja käima viis miljonit dollarit uue, vananemisprobleemidega tegeleva instituudi loomiseks Harvardis, mille direktor Sinclair praegu on. Koos kolleegidega asutas Sinclair ka firma Sirtris Pharmaceuticals, mis töötab välja resveratroolil põhinevaid medikamente, ja aitas veenda riskikapitalistide koorekihti investeerima sellesse 103 miljonit dollarit. Mai lõpus teatas firma avalikust aktsiaemissioonist, mis tõi sisse veel 62 miljonit dollarit. Aktsia hind tõusis kiiresti 20 protsenti, mis oli Sinclairile, kelle valduses on vähem kui üks protsent aktsiatest, meeldiv (ehkki esialgu realiseerimatu) lisateenistus - ja võib tähendada rõõmustavat palgapäeva tulevikus, kui firmal peaks õnnestuma oma nooruserohuga turule tulla. "Ma kasvasin keskklassi peres," ütleb ta oma iseloomuliku tagasihoidliku, ent samas enesekindla naeratusega. "Akadeemikuna ma ei osanud tahtagi jõukaks saada, sellepärast on igasugune palgalisa ootamatu, aga päris meeldiv."

Hiljem teeb Sinclair grimassi, kui märgin, et osa kolleege peab teda heaks müügimeheks. "Teadlastele ei meeldi, kui neid müügimeesteks nimetatakse," ütleb ta. "See on sõimusõna." Samas ta lisab: "Ma usun oma töösse ja seisan oma järelduste eest." Üks on selge: Sinclairi veenev esinemine on tugev konkurentsieelis valdkonnas, kus liigub ohtralt raha ja kuulsust - ja mis kõigele lisaks võib muuta meditsiini tulevikku.

Kinnisidee

Sinclairi enda sõnul pärineb tema tarmukus ja läbilöögivõime vanaema Veralt, kes emigreerus Austraaliasse Ungarist pärast 1956. aasta ülestõusu mahasurumist. Davidi isa vahetas ära perekonnanime, mis enne oli Szigeti. "Vanaema oli pere must lammas ja mässaja," räägib ta. "Ta sünnitas mu isa 1939. aastal, 15aastaselt - kujutage ette tolleaegset skandaali - ja o n näiteks elanud Uus-Guinea pärismaalaste juures ja söönud inimliha. Kunagi läks ta politseiga tülli, sest oli esimene naine, kes ilmus Sydney supelranda bikiinidega. Ta on selline 1960.

aastate boheemlane, kelle toega ma olen kasvanud ja kes õpetas mulle teistmoodi mõtlemist ja dogmades kahtlemist."

Sinclair, keda iseloomustab õbluke kehaehitus ja kaval naeratus, kasvas üles Sydney lähedal St Ivesis, kus ta poisikesena veetis aega kloorist ja püssirohust pommide valmistamise ning plahvatuste korraldamisega. "See oli mässuline ja ohtlik värk," meenutab ta. "Seepärast ka põnev. Küllap mul oli igav." Seitsmeaastaselt pani ta enda jaoks kirja kümme viisi, kuidas maailma muuta - üks neist oli leiutistega raha teenimine.

Hiljem hakkas harrastama purjelauasõitu ja autodega kihutamist. Kiiruseületamisi kogunes nii palju, et kord võeti tal juhiluba käest ära. "David oli alati selline väänik ja oskas neile, keda ta hästi tundis, ideid pähe panna," ütleb tema parim lapsepõlvesõber Mark Sumich.

"Minu elu ilmselt kõige õudsem päev oli see, kui ta näitas mulle oma venna uut vibupüssi," meenutab praegu Austraalias turu-uuringufirmat omav Sumich. "Me läksime parki ja ta laskis noole otse üles, ja kui me seda enam ei näinud, siis jooksime puu alla peitu. See on tänini minu kõige hullumeelsem lollus."

Sinclair tegeles parajasti Uus-Lõuna-Walesi ülikoolis pärmseente geeniregulatsiooniga, kui kuulis Austraalias loengutega esinevalt Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi molekulaarbioloogilt Leonard Guarentelt pikaealisusuuringutest. Tookord, 1993. aastal oli üldlevinud seisukoht, et vananemine on keerukas ja vältimatu protsess, mida ei saa mõjutada vaid üksikute geenide kaudu. Ent just samal aastal avaldas California San Francisco ülikooli bioloog Cynthia Kenyon uurimuse, kus näidati, et ühe konkreetse geeni, DAF2 manipulatsiooni teel on võimalik kahekordistada tillukese ümarussi eluiga. Guarente ise alustas just siis katseid pärmseentega, mis viisid vananemist pidurdava geeni SIR2 avastamiseni 1995. aastal.

Kogu valdkond oli aga veel nii uudne ja läbitöötamata, et Guarente kõneles sellest üksnes väljaspool loenguid - näiteks noorele Austraalia teadlasele, kes lõunasöögi ajal end tema kõrvale istuma sättis. "See oli puhas vedamine," ütleb Sinclair.

Ideest hoogu läinud, müüs ta maha oma Mazda Miata ja ostis lennukipileti Bostonisse, et käia ära töövestlusel Guarente laboris, kus vajati postdoktorante. Vestluse käigus korraldas ta tahvlil meeleoluka esitluse, rõhutades, et vananemist uurivad teadlased peaksid seda peatavate geenide ja mehhanismide otsimise asemel püüdma leida elu pikendavaid geene. Ta sai tööd.

1990. aastate lõpul avastas Sinclair Guarente laboris töötades, et SIR2 takistab pärmseente vananemist, aeglustades vananemise käigus organismides kuhjuvate ja neid viimaks surmavate ringjate DNA-ahelate, ERCde kogunemist. Umbes samal ajal tegid tema kolleegid Guarente laboris teise põhjapaneva avastuse: et SIR2 ja ühe toitainete ainevahetuses üliolulise molekuli, nn NAD vahel võib olla seos. Uurimistulemused andsid alust arvata, et pikaealisuse geeni tegevus võib sõltuda toitumisest - täpsemalt kalorikoguse piiramisest, nagu Guarente hüpotees ütleski. Juba ammu teati, et 30-40 protsenti kalorivaesem toit, mis samas sisaldab kõiki vajalikke aineid, pikendab mõnede loomade eluiga, tugevdades rakkude kaitsemehhanisme ja aeglustad es vananemist. Guarente ja teised oletavad, et selline mehhanism võimaldab organismidel kehvadel aegadel, nagu nälja- ja ikaldusperioodid, ellu jääda - ja soo jätkamist edasi lükata -, kuni kriis on möödas. SIR2 ja NAD vaheline seos andis Guarentele alust oletada, et kalorivaesem toit soodustab pikaealisust, aktiveerides vananemist peatava geeni.

Sinclairiga koos Guarente laboris töötanud kolleegid mäletavad teda kui äärmiselt tugeva saavutusvajadusega kaastöötajat. Tookordne postdoktorant ja nüüdne St Louisi Washingtoni ülikooli molekulaarbioloog ning Sinclairi sõber Shinichiro Imai kirjeldab teda kui "kinnisideede" inimest, kellel oli kalduvus oma ideid ka agressiivselt läbi suruda. "Ta on introvert, kes muutub tööasjus ekstraverdiks," ütleb Imai.

Sinclairi saavutusvajadus on ajanud keeruliseks tema suhted oma mentoriga, tänu kellele ta sai 1999. aastal tööd Harvardi meditsiiniteaduskonna patoloogiaosakonnas. Kõhn, paljaks aetud pea ja läbitungiva pilguga Guarente kinnitab, et tunneb oma endise käealuse üle uhkust. Ent 2004. aastal ajakirjas Science ilmunud artikkel räägib kahe mehe vahelisest vägikaikaveost, mis saanud alguse New Yorgis toimunud konverentsil, kus Sinclair Guarentele ootamatult asus temaga vaidlema ühe madala kalorsusega toiduga seostatud võtmegeeni toimimise üle pärmseentes. Mehed hakkasid avaldama konkureerivaid teadusartikleid, mis üksteise võidu püüdsid tuua selgust SIR2 ja hiljem ka teiste vananemist pidurdavate geenide regulatsiooni. "Enamik noori teadlasi ei hakkaks avalikult oma õpetajaga võistlema, küll aga David," märgib Imai.

Sinclair ütles ka ära tööpakkumisest 1999. aastal Guarente ja Kenyoni asutatud firmas Elixir Pharmaceuticals, milles ta mõnda aega enne seda lootis kaasa lüüa. Selleks ajaks, kui saabus kutse Elixirist, oli ta juba avastanud resveratrooli toime; 2004. aastal üllatas ta oma endist õpetajat jälle, asutades koos partneritega firma Sirtris, mille nimi tuleneb osaliselt sellest samast SIR-geenist, mille avastamises Guarente oli osaline.

Mõlemad mehed kinnitavad, et ajakiri Science tegi nende vastasseisust liiga suure numbri. Mõned aastad valitses küll teatav pinge, ent see on nüüdseks kadunud. Nad töötavad ühiselt mitme katse ja artikli kallal ning suhtlevad tihedalt. Iseäralik pööre asjade käigus oli see, et möödunud aastal lahkus Guarente Elixirist ja on kaalunud koostööd Sirtrisega, kuigi ametlikult ei saanud ta oma töölepingus sisaldunud aastase konkurentsikeelu tõttu sellega liituda enne 2007. aasta sügist.

Läbimurre

2003. aastal seisis endiselt väikesearvulise pikaealisust uurivate teadlaste kogukonna ees lahendamata saladus, kuidas eluea pikkust reguleerivaid geene, nagu SIRT1, moduleerida. Kas leidub mõni ühend, mida saaks tableti kujul sisse võtta? Elixir ning paljud teised firmad ja laborid hakkasid katsetama tuhandeid keemilisi aineid, et leida see üks ja õige geenide aktiveerija, kuid ükski ei sobinud.

2003. aasta veebruaris tegeles Sinclair parajasti oma toona väikeses ja kehva eelarvega laboris just niisuguste katsetega, kui sai teada, et Pennsylvania osariigis Plymouth Meetingis asuva biotehnoloogiaettevõtte Biomol Research Laboratories teadlastel õnnestus välja selgitada, et SIRT1 aktiveerivad teatavad polüfenoolid, sealhulgas resveratrool. Sinclair ja Biomoli molekulaarbioloogiaosakonna juhataja Konrad Howitz asusid ühiselt resveratrooli eraldama ja katsetama seda pärmseente ning äädikakärbeste peal. "Ma ei osanud isegi un istada, et me võime leida SIR2 aktiveerija," ütleb Sinclair.

2004. aastal Science'ile antud usutluses kinnitas Sinclair veelgi oma fanaatikumainet, öeldes resveratroolist kõneldes, et see on "üleüldse kõige lähem asi imemolekulile". "Saja aasta pärast," ütles ta, "võetakse neid molekule iga päev sisse, et ära hoida südamehaigusi, insulti ja vähki."

Samal aastal avaldasid kaks Sinclairi endist kolleegi Guarente laborist töö, mis seadis kahtluse alla Guarente hüpoteesi, et SIR2 aktiveerib kalorivaene toit - eelduse, millele tuginevad ka Sinclairi enda teooriad. ("Tundub, et mul on iseseisva mõtlemisega õpilased," ütles Guarente mulle selle peale mõru naeratusega.) Brian Kennedy ja Matt Kaeberlein, mõlemad Washingtoni ülikooli bioloogid, väitsid, et vähemasti pärmseentes võib kalorivaene toit avaldada vananemisvastast toimet sel juhul, kui puuduvad sirtuiinid - SIR2 ja selle imetajatel esinevate homoloogide (näiteks SIRT1) toodetud ensüümid. Mõni aeg hiljem avaldatud uurimistulemused heitsid veelgi otsesemat kahtlust Sinclairi väitele, et resveratrool mimikeerib kalorikoguse piiramist sirtuiine aktiveerides. 2005. aastal ütles Peter DiStefano, kes on ühe säärase uuringu kaasautor ja Elixiri teadusdirektor, et resveratrool teeb küll imesid, kuid suure tõenäosusega siiski ei aktiveeri SIRT1 ensüümi.

Skeptiline suhtumine ei peatanud Sinclairi. 2004. aastal otsustas ta tõestada, et resveratrool ikkagi mimikeerib mõningaid kalorivaese toiduga saavutatavaid toimeid, asudes koos Riikliku Vananemisuuringute Instituudi teadlase Rafael de Caboga katsetama seda hiirtel.

Hiirte eluiga on kaks-kolm aastat. Kui ma 2005. aastal külastasin esimest korda Sinclairi laborit, olid tema katseloomad umbes aastased. Sinclair oli juba vaimustuses, sest resveratrooli neelavad hiired nägid välja tervemad kui võrdlusrühma omad, samuti vananesid nende rakud silmatorkavalt aeglaselt, ehkki neile anti rasvast ja ebatervislikku toitu. Kui järgmisel aastal avaldati ajakirjas Nature neid katseid kirjeldav artikkel, siis kinnitasid tulemused kõike, mida Sinclair oli resveratrooli mõjust imetajatele rääkinud. Selgus, et rasvarikast toitu saanud hiired, kellele manustati suuri resveratrooli annuseid, olid niisama terved kui tavalist toitu saanud hiired. Samuti suurendas resveratrool hiirte insuliinitundlikkust ja suurendas organismi energiatootlust.

Hiired said väga suuri resveratroolikoguseid - 22 milligrammi kehakaalu kilogrammi kohta. Võrdluseks: liiter punast veini sisaldab 1,5 kuni 3 milligrammi. Et saada sama kogus kui need katsealused hiired, tuleks 70kilosel inimesel juua päevas 1500 pudelit veini (või neelata samaväärne kogus tablette).

Sinclairi artikliga peaaegu ühel ajal ilmusid ajakirjas Cell Prantsuse Geneetika ja Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi teadlase Johan Auwerxi uurimistulemused. Auwerxi töörühm, keda osaliselt rahastas Sirtris (Auwerx kuulub firma teadusnõukogusse), manustas hiirtele veelgi suuremaid resveratroolikoguseid - 400 milligrammi kilogrammi kohta. Need hiired püsisid ka ülirasvasel toidul saledad ja tugevad, nende lihased olid jõulised ning südame löögisagedus aeglane nagu tippsportlastel. Rakkude mitokondrite hulk kasvas, mis suurendas rakkude energiatootlust.

Sinclairi ja Auwerxi edu hiirte eluea pikendamisel ja nende tervise parandamisel on mõnevõrra vaigistanud kriitikuid, kes kahtlesid, kas resveratrool ikka imetajatele mõjub. "Mõlemad uurimused on väga põnevad," ütleb Kaeberlein, "on üsna ilmne, et res veratrool muudab teatavaid valke, näiteks energia tootmisega seostatavaid mitokondrivalke." Samas tuletab ta meelde, et katse teostati rasvasel toidul elavate hiirtega ja et seda tuleks korrata tavalisel toidul hiirtega.

Kaeberlein pole siiani veendunud ka selles, et resveratrool aktiveerib SIRT1 ensüümi.

"Pärmseentes me Sinclairi laboris saadud tulemusi ei täheldanud," ütleb ta ja lisab, et kärbeste, usside ja teiste elusolendite puhul on tulemused olnud vahelduvad. Samuti ei taha ta seni nõustuda, et just SIR2 on see mehhanism, mille kaudu kalorivaene toit pikendab pärmseente eluiga. "SIR2 reguleerib eluea pikkust ja kalorivaene toit reguleerib eluea pikkust," ütleb ta. Kuid see ei tähenda, et kalorivaene toit tingimata pikendaks eluiga, aktiveerides SIR2.
Kriitikud rõhutavad ka, et seni pole teada, kas resveratrool toimib ka inimeste puhul. Harvardi populatsioonibioloogi Lloyd Demetriuse sõnul erinevad eluea pikkust määravad evolutsioonilised tegurid hiirte ja inimeste puhul nii radikaalselt, et hiirte vananemist aeglustavad mehhanismid suure tõenäosusega ei pruugi inimest aidata. Demetrius on küll uurinud kalorivaese toidu mõju ja mitte resveratrooli, samas jääb ta siiski skeptiliseks resveratrooli toime suhtes medikamendina. "Mulle tundub võimalus selle abil inimestele pikka eluiga tagada nullilähedane," ütleb ta.

Kes usub

Üks, kes Sinclairi oletusi resveratrooli toime kohta uskuma hakkas, on Massachusettsi osariigis Walthamis baseeruva investeerimisfirma Polaris Venture Partners endine osanik Christoph Westphal. Ehkki tollal vaid 35 aastat vana, oli Westphal juba koos partneritega asutanud kaks börsifirmat, Momenta Pharmaceuticals ja Alnylam Pharmaceuticals - mõlemad on uudseid ravimeid väljatöötavad biotehnoloogiaettevõtted Massachusettsi osariigis Cambridge'is.

Westphal luges artikli läbi ja saatis e-kirja Sinclairile, kellel oligi just parajasti käsil firma asutamine. Sinclair oli kavatsenud kutsuda firmajuhiks kellegi teise, aga neil tekkis Westphaliga hea klapp.

"David oli noor ja kõmuline tegelane," räägib Westphal. "Enamik inimesi arvas, et ta on hull, ja tampis teda. Aga ma vaatasin, et temas on midagi ja hakkasin tema töösse uskuma."

Westphal ja Sinclair on nüüdseks head sõbrad, neil on Sirtrise väikeses kontoris kõrvuti töölauad. Sinclair töötab ka laupäeviti, siis viib ta oma kaks suuremat last tihti Westphali kahe lapsega mängima. Sinclair ütleb, et nad vahetavad Westphaliga viiskümmend e-kirja päevas.
Ükskord mullu talvel tegin Westphaliga kaasa tema hommikuse jalutuskäigu kodust Brookline'ist üle Charlesi jõe Cambridge'i, kus asub Sirtrise kontor. Ta seletas, et Sirtrise ametlik eesmärk ei ole luua eluiga pikendavaid medikamente. "Midagi niisugust ravimiamet ei tunnistaks," ütles ta. "Meie medikamentide ülesanne on ravida konkreetseid haigusi." Firma on välja töötanud resveratrooli "turboversiooni" nimega SRT501. Veel on seal avastatud uudsed molekulid, mis pole küll resveratroolipõhised, kuid on firma sõnul tuhat korda tugevamad sirtuiinide aktivaatorid. Seni tehtud loomkatsed on näidanud, et nende medikamentidega on võimalik ravida neuroloogilisi haigusi ja diabeeti.

Möödunud kevadel käivitas firma SRT501 esimese etapi kliinilised katsed diabeetikutel, samuti kavandatakse katsetusi inimestel, kes põevad vananemist kiirendavat ning aju ja lihaste surmavat degeneratsiooni põhjustavat haruldast MELAS-sündroomi. Sirtrise teadlased loodavad alustada oma mitteresveratroolip õhiste ühendite katsetusi 2008. aasta esimesel poolel.

Loeb punkte

Bostonis Harvardi meditsiiniteaduskonna õppelinnakus asuvast moodsast üheksanda korruse kabinetist avaneb Sinclairile vaade ka Fenway Parki pesapallistaadionile. "Õhtuti paistavad mulle aknast punktitablood," ütleb ta.

Ma satun ülikooli kummaliselt soojal jaanuarikuu päeval, kui paljudel puudel on juba pungad ja taevas on klaassinine. Kabinetiriiulis on Austraalia golfimängija Greg Normani raamat "The Way of the Shark" ja hulk õpikuid. Sinclairi töölaua taga seinal on tema naise ja laste pildid.

Sinclairi juhitavas ja nüüd juba hästi rahastatud Harvardi laboris käib palavikuline töö selle kallal, et resveratrooli ja teiste sarnaste ühendite mõju tervisele tundma õppida ja täpselt kindlaks teha, mil viisil sirtuiinid mõjutavad vananemist ja sellega kaasnevaid haigusi.

Tuhandete hiirtega katseid tehes ­uurivad teadlased sirtuiiniga seostatavaid toimemehhanisme ja püüavad täpsustada nende mõju eri haigustele. Sinclair naeratab ja kinnitab mulle, et tulemused on suurepärased, aga ametlikult ei saa ta veel midagi rääkida. Küll aga ütleb, et teeb osa katsete puhul koostööd ka Guarentega. "Me Lennyga tavaliselt ei tee koostööd tähtsusetutes asjades," teatab ta.

Meie viimasest kohtumisest on möödas kaks aastat ja selle aja jooksul on Sinclair omandanud kogemusi ja enesekindlust kriitikute tõrjumisel ning on oma fanaatiku rolliga ära harjunud. "Ma olen teadusmaailma põikpea," ütleb ta. "Just nimelt. Iga meie avaldatud asi langeb kriitika alla."

Koosolekuruumis, kus ma valmistun koos tema kaastöötajatega esitlust jälgima, on heledast täispuidust laud ja hinnalise väljanägemisega musta värvi punutud põhjaga toolid. Sinclair kannab konservatiivseid rõivaid, tumepunast triiksärki ja halle pükse, ta ei näe välja just põikpea moodi. Postdoktorant Juan J. Carmona peab loengu sellest, mis juhtub ussi SIR-süsteemiga, kui looma mõjutada temperatuuristressoriga; Sinclair esitab küsimusi, teeb seda intensiivselt. Nagu enamik juhtivaid teadlasi akadeemilistes laborites, osaleb ta ise vahetus laboritöös vähe, jättes katsed oma õpilaste hooleks. Tema edu sõltub suuresti nendest. Viimaks, kui Carmona kirjeldab, kuidas soojus aktiveeris SIR2 toimemehhanismi ja pikendas usside eluiga, tundub ta rahule jäävat.

Sinclairi laboris töötavad noored teadlased ütlevad, et vahel tundub nende ülemus kuidagi kallutatud, ja ta tunnistab seda ka ise. "Ma olen kallutatud võimalikult ruttu tulemusteni jõudmise suunas. See muidugi ärritab neid inimesi laboris, kes on oma arust teinud midagi lahedat. Aga kui see ei aita meid edasi, siis ma ei taha sellega tegelda." Oma sõnul näeb ta kõiki Sirtrises tehtud katseid ja kogu oma tööd osana laiemast projektist. "See on mul kõik peas olemas, viimse kui detailini. Ainult et kõik toimub kiiremini, kui ma arvasin - 10 aastat 20 asemel."

"Millal inimesed seda kasutada saavad?"

"Inimesed hakkavad selle mõju omal nahal tundma lähema kümne aasta jooksul," ütleb ta. "Sellepärast see ongi mulle kõigist teistest asjadest olulisem ettevõtmine. Sellepärast ma võtan riske ja tean, et kirumine tasub end ära - ma olen veendunud, et meil on õigus."
Samuti ei jäta ta kommenteerimata võimalust, et kunagi tulevikus peetakse eluea pikendamisega tegelevaid teadlasi Nobeli preemia vä&a uml;riliseks - stsenaarium, mida on maininud ka Lenny Guarente, ehkki stiilis "ma ise ei pea seda eriti oluliseks", nagu kõrgema järgu teadlased sellest kõigi auhindade emast tavaliselt ikka räägivad. Kui see kunagi juhtub, ütleb Sinclair, on Guarente ja Kenyon kaks kõige tõenäolisemat laureaati - võimalikust kolmest.
"Ja kes oleks kolmas?" küsin temalt.

Sinclair naeratab häbelikult ja vaikib.

Copyright ©2007 Massachusetts Institute of Technology. All Rights Reserved. From the MIT Technology Review.

Distributed by Tribune Media Services International.