Kuidas lõpeb Pilistvere talumehelt Jaan Kalju ja Mareti lugu?

Sügis 1965

Patarei vangla võib hulluks ajada. See kõik! Rauast uste mürtsatused. Riivide krigin. Vahikoerte haukumine. 40 meest tihedasti suures kambris koos. Mustuse, kapsasupi, peldiku hais. Masendus. Hirm. Jaan Kalju istub Tallinnas eeluurimise all. Pole välistatud, et elusana ta siit ei pääse.

Jaan teab, et peab olema oma väljendustes ettevaatlik.

Ta ei saa rääkida, et võitles Eesti Vabariigi eest ja et oma riik oli talle kallis.

Poliitikast on parem üldse mitte rääkida. Kui KGB major Silkin teda küsitleb, räägib ta lihtsatest asjadest, näiteks autost. Et nõukogude võim konfiskeeris ta auto ja see viis ta eksiteele. Et tema, lihtne talumees, ei osanud hinnata seda õitsengut, mille nõukogude kord meile tõi. Nüüd on ta enda eksitusest aru saanud. Kahetseb väga, et tulistas külanõukogu esimeest. Tunnistab süüd.

Kambri ukseriiv tõmmatakse raginal lahti. Siseneb uus kambrikaaslane.

Sihvakas, nelikümmend aastat vana. Räägib, et on Arno, sätib ennast sõbraks.

Jaanil pole jututuju, aga Arno muudkui uurib. Paari-kolme nädala pärast avastab Jaan, et on rääkinud Arnole kogu eluloo.

Mis mees sa siis ise oled, küsib Jaan.

Avalehele
3 Kommentaari