Meeste söömishäired: hästivarjatud mure
Ebaloomulik kõhnus, kinnisideeline vajadus kehakaalu alandada ja obsessiivne suhtumine söömisesse pole enam ammu ainult noorte naiste pärusmaa.
Viimasest eestlaste seas korraldatud terviseuuringust selgub, et alakaalulisi mehi on rahvastiku seas 0,8 protsenti. Ülekaalulisi aga koguni 17 protsenti.
Seda on väga palju. Ent kui palju on nende seas söömishäiret põdevaid noormehi, ei tea keegi.
Eesti üks tunnustatumaid toitumisspetsialiste, TÜ psühhiaatriakliiniku söömishäirete vanemarst Anu Järv ütleb, et “söömishäiretega mehed lihtsalt ei lähe arsti juurde”. Mehed ei adu või ei tunnista endale, et nende suhtumine söömisesse vajaks ravi.
Ometi on viimastel aastatel tulnud nii Tartu kui ka Tallinna psühhiaatriahaiglates toitumishäiretega meespatsiente vastu võtta. Kusjuures, Eesti vähene kogemus kinnitab maailma trende – abivajajate seas on enamikus 20. eluaastates noormehed ning homoseksuaalsed meesterahvad.
Viimasel ajal räägitakse psühholoogide seas palju ka väärhoiakutest toitumise osas, mis ei pruugi söömishäireni jõuda. Sellistena tuuakse välja näiteks kulturismi ja fitness’iga tegelevate poiste nihestatud valikud menüüs. Nende ebaloomulik keskendumine valkude tarbimisele ning rasvade vältimisele võib viia selektiivse söömise häireni, mille puhul võidakse toitumises välistada terved toiduainegrupid.
Aga söömishäireks peetakse ka ortoreksiat – ebatervelt kinnisideelist vajadust süüa eranditult tervislikke toite.
Milliseid toitumishäired Eesti meestel esinevad? Vaatame konkreetseid Tallinna ja Tartu arstide hoole alla jõudnud noormeeste söömishäirete juhtumeid.
Juhtum 1: anorektik
Ta on Tallinna poiss, 20ndates noormees ning põeb ainsat surmaga lõppeda võivat psühhiaatrilist haigust, anoreksiat. Ta on perfektsionist ja ebaloomuliku kontrollimisvajadusega kõiges, mis puudutab tema keha ja välimust.
Kliinikusse pöördus ta lähedaste survel alles siis, kui oli söömishäire all kannatanud viis aastat. Noormees oli seda oma pere eest hästi varjanud – nende elutempo oli kiire, lihtne oli mitte näidata, kui palju ta reaalselt sööb. Ühiseid söömisrituaale peres lihtsalt polnud ja kui neid juhtus, vältis ta neid osavalt, öeldes, et läheb sööb oma toas. Tegelikult aga viskas ta toidu prügikasti.
Et ta on väljutavat tüüpi anorektik, oksendab ta välja selle vähesegi toidu, mis tema organismi satub (talle endale tunduvad ka need palad liigsena). Kui ta sööb, teeb ta seda kaua, väga valikuliselt, jättes taldrikule veidigi rasva ja süsivesikuid sisaldavad toiduained. Pole ime, et ta eelistab taimset toitu.
Sel poisil on patoloogiline hirm oma kehakaalu suurenemise ees, kuigi põhjust selleks muidugi ei oleks – ta kujutab ette, et on paksem, kui ta tegelikult on.
Ta põeb ka rasket depressiooni ega suhtle eriti kellegagi. Et tema suguhormoonide tase on kehas langenud, pole tal huvi ka seksi vastu, ilusad noored neiud teda ei eruta.
Selge see, et ta on üpris apaatne ja maailma asjade vastu väga kriitiliselt meelestatud.
Juhtum 2: buliimik
Ka buliimia all kannatav meesterahvas on kahekümnendates eluaastates, töötav noormees, kes on sage kasiinokülastaja. Ta elab üksi. Sel noormehel on tõsised meeleoluhäired, ta põeb depressiooni, on väga impulsiivne. Nagu kõigi söömishäirete all kannatajate puhul, hakkasid kinnisideelised mõtted söömisest ühel hetkel täitma kõiki tema päevi.
Söömishäire esineb temal tsüklitena. Umbes kolm kuud on kõik normaalne: ta teeb trenni, suudab mitte üle süüa ning dieeti pidada – einestab kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, kuigi temaealine noormees võiks seda teha kolm kuni viis korda päevas.
Dieedile järgneb langus. Ülesöömishood ning nendele järgnevast süütundest oksendamine. Kõike seda varjab ta teiste eest hoolega. Ravile tuligi ta sellessamas, n-ö kompensatsiooni faasis. Ja palus psühhiaatrilt abi dieedi pidamiseks, mitte buliimiast vabanemiseks, mis on buliimikule väga iseloomulik käitumine.
Juhtum 3: liigsööja
Ka tema on kahekümnendates eluaastates noormees. Ta söömisrütm on hõre, aga kehakaal suur. Kui tema elus on emotsionaalselt ebastabiilsem periood, esinevad selged ülesöömishood, kus ta end pidurdada ei suuda.
Kui lihtsad ülesöömisjuhud tähendavad suure koguse rahulikult ja aeglaselt söömist, siis tema sööb kiirelt, aplalt ning ikka märgatavalt suurema koguse toitu kui esialgu plaanitud. Sellega kaasneb ka impulsiivne käitumine, ja tegelikult kogu psüühika ning mõttemaailma teisenemine, mis on jällegi omane kõikidele häirete all kannatanutele.
“Võisin oksendada, nälgida, trenni teha, aga see aitas vaid korraks”
26aastase tallinlase kogemus
Mul on alati olnud toiduga natuke eriline suhe. Mäletan, et juba kaheksa-aastaselt oli päeva suursündmuseks pugeda suure jäätisekausiga pehmesse tugitooli ja vaadata telekast oma lemmiksarjade uusi osasid. Keskkooli ajal oli tipphetkeks jõuda koju ema valmistatud külluslikule õhtusöögile, mida ma sõin üksinda, üliaeglaselt ja täielikus vaikuses, värsked ajalehed laual ees. Aga see ei olnud probleem - pärast meeldivat einet lülitusin argimaailma tagasi.
Probleemiks muutus söömine teisel ülikooliaastal, kui sain ühikas omaette toa. Kui varem oli toit kujutanud endast ajutist puhkust, pausi, mis välismaailmale otseselt ei vastandunud, siis nüüd – ka muidu üsna üksildasel ja pingelisel perioodil – sain ma aru, et tegelikult ma ju ei peagi maailmaga tegelema. Midagi ei juhtu, kui ma sulgen end oma tuppa, maiustuste kuhjade ja artiklite virnadega, ja jään sinna, ei lähegi välja.
Toit ei tähistanud enam puhkust või pausi mind ümbritsevast, vaid hakkas tähistama alternatiivi sellele. Ainsat turvalist ja usaldusväärset naudingut, mis ei esitanud küsimusi, ei vedanud alt, ei lõppenud otsa.
Reaalsuses lõppes see küll üsna kiiresti: kõige nauditavam oligi eelkõige söömisele eelnev eitus ja loobumine. Söömine ise pärast esimest poolt tundi midagi erilist ei pakkunud. Nagu ikka oli see põgenemine millestki, mitte kuhu. Peatselt sõin ainult selleks, et unustada, et söön, ja seejärel, et unustada, et üritan unustada. Sest süümepiinad – hariduse raiskamisest – ja häbi – rasvuva keha pärast – olid ikkagi tohutud. Ent mida rohkem õppetöös maha jäin, mida rohkem kaalus juurde võtsin ja mida rohkem end selle tõttu põlgasin, seda lootusetum tundus vastuhakk ja seda vastupandamatum oli allaandmine. Võisin oksendada, nälgida, trenni teha, aga see aitas vaid korraks ja andis siis lihtsalt uue ettekäände end toiduga “autasustada”.
Tahte kokkuvarisemine ja isiksuse lõhestumine olidki kõige valusamad; kindlasti õudsemad kui ükskõik millised füüsilised kannatused. Mäletan vihmaseid õhtuid, kui olin kiirustamas toidupoodi, et äkitselt tee peal ümber pöörata ja end raamatukogu poole sundida, et raamatukogu ukse ees jälle ümber pöörata, ja nii uuesti ja uuesti – ise täiesti meeleheitel selle pärast, mis minuga toimumas oli. Tunne, et oled enda üle kontrolli kaotanud, et sa ei otsusta enam midagi, et jõudu ei jätku ja sa saad ainult pealt vaadata, kuidas ennast ja oma elu sammhaaval hävitad. Iga hommik vastamisi uute tungide, hirmude ja kiusatustega, mida teadsid, et ületada ei suuda.
Ülikool jäigi pooleli. Toibumine võttis kaks-kolm aastat, näen siiamaani sellest ajast halbu unenägusid ja mu suhe toiduga pole endiselt läbinisti tervislik. Aga psühholoogiliselt olen palju paremas korras kui varem, mistõttu ma tagasi langemist enam ei karda. Praegu näen selles pigem õpetlikku episoodi. Mida ma loomulikult enam kunagi uuesti kogeda ei soovi, aga mis aitas mul paremini mõista (ja tunda) sõltuvuse, isiksuse kujunemise ja eskapismi mehhanisme ja mis on kokkuvõttes mu elu pigem rikastanud.
Just see, mis meid peaaegu tapab, teebki meid tugevaks.
