Nikolai oli meesteringis täna esimest korda. Tema läbimärg Calvin Kleini T-särk liimus selja külge ja jalad hakkasid harjumatust rätsepaistest juba kangeks jääma, kuid ühine rituaal kestis ja kestis edasi. Rudolf näis väsimatu. Millest see mees küll oma energia ammutas?
“Nii leiame taas mehelikkuse lätted,” oli Rudolf Nikolaile kunagi meesteõhtute mõtet seletanud. Tänapäeval ümbritsevad meest lapsest peale vaid naised – lasteaias, koolis, isegi ülikoolis. Mehed on kaotanud kontakti oma tegeliku olemusega. Mehed ei käi enam koos jahil ega kalal, vaid kükitavad arvuti taga ja teevad tööd, mille võiks ära teha iga naine. Tulemuseks on see, et mehed pole nagu enam mehed, neid ei erista naistest midagi peale füsioloogiliste detailide, seletas Rudolf.
Nikolai ei saanud alguses aru, mida Rudolf silmas peab, sest mis on veel tähtsam kui füsioloogilised detailid? Vähemalt Nikolaile oli tema “füsioloogiline detail” väga tähtis. Tasapisi jõudis talle aga Rudolfi õpetus kohale, eriti selgeks muutus tema tõdemus, kui ta mõtles Inessa peale. Just, see mutt tahab lämmatada ürgmeest minus. See üleemantsipeerunud eit tahab ise mees olla. Seda me veel näeme.
Rudolf oli Nikolai tunded täpselt sõnadesse pannud, nagu alati.
Rudolf oli teda meesteõhtule küll mitu korda varemgi kutsunud, kuid Nikolai kõhkles kaua. Mis meesteõhtu, ega ma mõni homo ole, oli ta vastu punnitanud. Rudolf oli selle peale vaid tähendusrikkalt vaikinud.

Nikolai vaatas ringi. Higist leemendavad näod hingasid ühes rütmis. “R- r-r-r-o-o-ä-ä-ä-g-g-h-r-r – r-r-r-o-o-ä-ä-ä-g-g-h-r-r.” Tugevad, pealtnäha täies elujõus mehed. Ainult mõne näos oli näha hästi allasurutud pinget.
“Ivar, räägi meestele oma lugu,” kuulutas Rudolf pidulikul häälel. Meeste nihelemine lõppes ja suurt kasvu kiilaneva pealaega mehekolakas hakkas vaikse häälega rääkima. Nikolaile tundus ta nägu kuidagi tuttav. Muidugi, Ivar Ilmasammas, õli maaletooja number üks.
Ivar alustas vaiksel häälel:
“Mehed, mis te arvate, et tipus on kerge. Nüüd, neljakümnendaks eluaastaks, on mul teiste arvates kõik olemas. Välisreisid, kinnisvara. Minu oma on terve Põllurahu vald. Mul on majad Tallinna vanalinnas ja Pärnu rannas. Mehed, aga see, et ma Kreemi esikaanel koos mingi ülespumbatud bimboga esinen, pole ju õnn. Jah, Mercedes Kompressor võdiseb perse all, naisel on juba kolmandad silikoonid, uue maja tornikiiver sai eelmisel nädalal püsti pandud, aga teate, mehed, minu elu on tühi. Mehed, kõik pole kuld, mis hiilgab. Lugege parem Tammsaaret. Mehed, lugege, mis Dostojevski on elu mõttest kirjutanud.
Jah, mu lapsed on Ameerikasse õppima saadetud. Noorem tütar alustas edukat modellikarjääri. Ja kui teid huvitab, siis koer Filipp pani eile kinni oma tõuklassi rahvusvahelise näituse.
Aga kurat, mehed, teate, et mul läheb igal õhtul pool pudelit viskit ja ilma sinise tabletita on mu vänt nagu keedetud makaron…”
Ivar nuutsatas, kuid kogus ennast kiiresti. Rudolf läks vaikselt Ivari selja taha ja embas teda mureliku, ent võiduka pilguga. Mehed niimoodi rääkima panna, näis tema sära silmis kõnelevat. Vaat see on talent, ütles Rudolfi enesega rahulolev pilk.
Nikolai ehmatas: kas tõesti on mehed nii nõrgad? Mehed ju ei nuta, aga siin…Välise karmi koore all näis iga siinviibiv mees korraga nagu abitu laps, kes on isalt abi paluma tulnud, sest suuremad poisid ähvardavad peksa anda.
Ivar jätkas: “Naine nõuab uut autot, ehkki alles jõuluks sai talle uus Honda maastur hangitud. No võiks kas või aastakese sõita. Maaliit tahab valimiskampaaniaks milli, muidu ma vallavanema kohta ei näe. Ja koer Filipp ei kuula enam sõna… Ainult kassile saan tuule alla tehtud.”
Ivari hääl murdus. Rudolf paitas vaikselt mehe pead. Nikolai hoidis hinge kinni.

Korraga krapsas püsti väikest kasvu plaatinablondi tukaga mees. Heledal selgel häälel lausus ta: “Kõiges on tegelikult süüdi naised. Just naised nõuavad meilt võimatut. Vaadake nüüd Ivarit. Suur tugev tegija mees on viidud enesetapu piirini, ja kõik selle pärast… Kõik selle pärast, et tema naine on täitmatu. Täitmatu,” kõrgendas valgepäine mees häält ja tema jutt muutus üha kiiremaks.
“Kes see on,” küsis Nikolai vaikselt oma kõrval olevalt tunkedes härjakaelaga ja udemevuntsiga noormehelt. Huvitav mees paistis olevat, selline märkamatu hall varblane, isegi inetu, igatahes mitte Nikolai maitse, aga kui rääkima hakkas… “Lennart Vabamägi, imagoloog,” sosistas tunkedes poiss.
Muidugi, see oli ju sama Lennart Vabamägi, kes oli Nikolaid tema unenäos külastanud, seesama mees, kes oli talle meenutanud ühtaegu tema jõulist ema ja Adolf Hitlerit. Ah selline oligi siis Lennart Vabamägi tegelikult. Hoopis väiksem, hoopis hapram ja blondim. Nikolai nägi teda elus esimest korda, ehkki teadis tema esseesid “Ilus ja kole”, “Päikesesõdurid” ja “Pegasuse kabjalöök” peast. Nad olid koos Angelo ja Emiliga neid teineteisele ette lugenud, Emili pool kamina ees hubaselt melonilikööri limpsides.
Nikolai vaatas Lennart Vabamäge, kes oli oma jutus jõudnud meestevahelise sõpruse ülistamiseni… “… mehed, tänapäeva maailmas peame me kokku hoidma. Nüüd on nii, et naised ei ole enam nõus olema naised ja neegrid pole nõus olema neegrid. Iga kili ja kuli tahab õigusi. Õhtumaa allakäik, see, millest Spengler kunagi rääkis, on käes. Hukatusest pole pääsu, kui me midagi ei muuda… Kuhu see sallivus meid viinud on? Lugege Nietzschet, mehed. Lugege, millest kõneles Zarathustra. Maailm on tugevate päralt ja me ei pea seda võimu mingite teisejärguliste indiviididega jagama…”
Mehed vaikisid ja kuulasid mõtlikult.
Korraga käis mütsatus ja akna taha ilmus väike must kogu.
“Peemot,” tõttas Rudolf akna juurde, lükkas tumelilla sametkardina kõrvale, tegi akna praokile ja krabas aknalaualt sisse suure rammusa kõutsi.
Nikolai hingas kergendatult. Kassi ilmumine oli Lennart Vabamägi otsekui nupust välja lülitanud. Nikolai tundis, et ta ei jaksa enam.
Järgneb.