Viimase nelja aasta jooksul on Eestis politseisse pöördunud viis ahistatud meest. Paljud jätavad aga minemata.

Jaanuari algul mõisteti Suur­bri­tannias Manchesteris vähemalt 30 aastaks vangi Reynhard Tambos Maruli Tua Sinaga, kes oli mõne aasta jooksul jõudnud vägistada 48 meest. Teistel andmetel oli ohvreid 136, kolmandatel kuni 190. Kuid põhimõte on sama: Sinaga leidis oma purjakil ohvrid varajastel tundidel kodulähedaste ööklubide juurest ning kutsus nad enda poole. Ta pakkus neile veel juua ja uimastas GBH ehk „korgijoogiga“. Kui külaline teadvuse kaotas, algas seks. Sinagal oli kombeks seda filmida ja nii tekkis ka tõestusmaterjal. Paljud tema kodus järgmisel hommikul kassiahastusega ärganud ei teadnud üldse, et midagi sellist juhtunud on, enne kui politsei nendega ühendust võttis.

Ka Eestis loetakse „inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama“ vägistamiseks. Mullu 1. juulil jõustus karistusseadustiku paragrahv 141 lõige 7, millega tõsteti karistusmäära tavaliselt 1–6 vangla-aastalt märksa kõrgemale (6–15), kui vägistamine toimus „ära kasutades teo toimepanija poolt narkootilise või psühhotroopse aine abil kannatanule tekitatud seisundit“. Just seda tegi Sinaga ning sama ohu eest käib kirjanik ja aktivist Sass HennoEesti koolinoori hoiatamas. Kuid kõik „korki saanud“, kellest Henno Eestis kuulnud, on noored naised. Samas usub ta, et „on ka väärkoheldud noormehi ja on vägistatud mehi, kes ei taha sellest kunagi rääkida. [---] Kui mind oleks kunagi nii vägistatud, et kondoom ripub persest välja, siis ma arvan, et ka mina täna 37aastasena veel ei räägiks sellest.“

Avalehele
Loe veel: