Peasuund – Venemaa
Kohe pärast Vabadussõja lõppu loodi Eesti kindralstaapi II osakond ehk sõjaväeluure. Juba siis oli luure kaheks tähtsamaks ülesandeks avastada sõjalise kallaletungi oht Eesti vastu ja selle eest õigel ajal hoiatada ning tõkestada välisriikide luure tungimine Eesti sõjaväkke. Kust tuli peamine oht, oli selge – Venemaalt.
II osakond jagunes neljaks kindla ülesandega jaoskonnaks. A-jaoskond oli neist kõige avalikum, tema tegevuspiirkonnaks olid Balti- ja Lääne-Euroopa riigid ning infot koguti sõjaväeatašeede kaudu. B-jaoskond oli Eesti vastuluure ehk siseluure, kuna selle ülesandeks oli takistada välisluurete imbumist Eesti sõjaväkke. C-jaoskond tegeles Nõukogude Liidu kohta eeskätt sõjaliste andmete kogumise ja analüüsiga. Viimane, D-jaoskond, loodi koostöös Saksa luure Abwehriga ning selle tööks oli raadioluure.
Eesti vastuluure tööd hindab ajaloolane Tiit Noormets tõhusaks, seda tänu väeüksustes eksisteerinud laialdasele informaatorite võrgule. “Kogu sõjaväes võis olla pidevalt sadakond informaatorit ja kahekümne iseseisvusaasta jooksul paar tuhat.” Informaatoritele maksti sõltuvalt info kaalukusest tasu 3–50 krooni. Nii oli sõjaväeluure kaunis hästi teadlik ka armees v alitsevast meelsusest.
Kuigi Eesti s õjaväeluure tegevuse kohta Nõukogude Liidus on väga vähe andmeid, oli seegi ilmselt tõhus. Venemaale saadeti agente ja agente värvati nii Nõukogude sõjaväelaste kui ka luuretöötajate seast. Agentidele maksti naasmisel kuninglikult – mitte vähem kui 150–200 krooni (võrdluseks: sõjaväeluure ülema kuupalk oli 1929. aastal 240 krooni). Noormetsa arvutuste kohaselt kulutati 1930. aastate lõpul ainuüksi agentuurluurele 30 000 krooni aastas.
Oma eesmärkide saavutamiseks ei kasutanud Eesti luure mitte ainult kroone ja dollareid, vaid isegi ka narkootikume. “Hankisin korduvalt kokaiini, mida saatsin Leningradi linna sinna minevate 1. diviisi staabi ja Eesti sõjaväe Kindralstaabi II osakonna luureagentidega. Saadetud kokaiin oli ette nähtud Kindralstaabi II osakonna luurajatele, kes asusid Leningradi linnas ---. Kindralstaabi II osakonna agentideks olid Leningradi linna GPU kaastöölised ja Leningradi sõjaväeringkonna garnisoni komandörid,” tunnistas 1. diviisi luureametnik Lõuga 1940. aastal ülekuulamisel NKVDs.
Agentide saatmiseks Venemaale otsiti piiril sobiv koht ehk aken, kus hetkel ei olnud ei Eesti ega Vene piirivalvureid. Et Vene vastuluure seda akent ei avastaks, tekitati piiril samal ajal müra. “Piirilähedasel alal värvati väikese tasu eest kriminaalkurjategijaid, alkohoolikuid ja teisi asotsiaale ning paisati neid ilma sisulise tähtsuseta ülesannetega suvalistes kohtades üle piiri,” kirjutab Noormets.
1937. aastal loodi II osakonna juurde eraldi raadioluurega tegelev D-jaoskond, mis arendas tihedat koostööd Saksa Abwehriga. Nii rajati saksa tehnika ja spetsialistide abiga Petserisse, Tartusse, Olginosse ja Tallinna raadioluurejaamad, mis jälgisid Punaarmee Leningradi sõjaväeringkonna raadiosidet.

Vabariigi viimsed päevad
Septembri lõpul 1939 kirjutati alla Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise paktile ning 18. oktoobril marssisid Eestisse Punaarmee baasiväed. Sõjaväeluure ei teinud Eesti tuleviku suhtes enam mingeid illusioone – iseseisvuse kaotus oli vaid aja küsimus. Sõjavägede Staabi II osakond alustas dokumentide hävitamist, mis Eesti okupeerimise ajaks juunis 1940 oli lõpule viidud.
Kuidas see kõik toimus, on oma mälestustes meenutanud tollane staabiohvitser H. Roots. “Luureosakond hakkas juba aegsasti hävitama oma salajasi dokumente, et need ei satuks ebasoovitavatesse kätesse. Dokumentide hävitamine toimus meie staabi hoone keskkütte katlas põletamise teel. Kogu Pagari tänav oli täis põlenud paberihelbeid, mis ülevalt keskkütte korstnast hõljudes tänavakividele langesid...”
Ka Eesti sõjaväeluure juhid oskasid õigel ajal kaduda. Sõjaväeluure endine juht kolonel Richard Maasing lahkus Eestist juba 1939. aasta hilissügisel. A-jaoskonna ülem kapten Aleks ­Kurgvel pühkis kodumaa tolmu jalgelt suvel 1940 pärast ülekuulamise laadset kohtumist kahe kõrge Vene ohvitseriga. Nood pinnisid Kurgvelilt andmeid Eesti luurevõrgu kohta Venemaal. Vastustest kõrvale puigelnud luureohvitser sai seekord tulema. Tema ülemus, II osakonna juht kolonel Villem ­Saarsen soovitas Kurgvelil viivitamata Eestist lahkuda, mida mees ka tegi.
Luureülem ise toimetas kõigepealt välismaale oma perekonna ja põgenes seejärel Eestist kaubalaeval. Mõistukõnes soovitas Saarsen Laidonerilgi maalt lahkuda, ent too keeldus oma tädipoja nõu kuulda võtmast. Lisaks Kurgvelile ja Saarsenile pääsesid venelaste kätte langemisest raadioluure ülem kapten A. Kalmus ja Nõukogude Liidu vastase luure juht major Aksel Kristian. Oma tööst Eesti sõjaväeluures nad vaikisid kuni surmani.

Kirjutamisel on kasutatud kogumikku “Luuramisi” (1999).