08.03.2007, 00:00
Mehed, kes vaikisid surmani
Ennesõjaaegne Eesti sõjaväeluure tegutses edukalt isegi;Nõukogude Liidus.
Eesti sõjaväeluure ümber lahvatanud skandaal
seadis löögi alla terve Eesti luure maine. Mitte ainult meie
kaasaegse, vari on heidetud ka sõjaväeluure eelkäija,
Sõjavägede Staabi II osakonna peale. Kas seegi sarnanes pigem
klounaadiga kui tõsiseltvõetava luurega? Kindlasti mitte.
1920.–1930. aastate Eesti sõjaväeluuret hinnati piiri taga
väga kõrgelt. Näiteks Briti luure andis teistest allikatest
hangitud sõjalisi andmeid eestlastele ülekontrollimiseks.
Laidoneri salaluure
Eesti salaluure ja vastuluure sündis juba novembris 1918 teadete kogumise jaoskonna nime all. Luure loojaks peetakse kapten Oskar Mamersit, kellest sai ühtlasi selle esimene juht. Esimesi samme ei astutud sugugi kergel ajal – Vabadussõjas ei tulnud luuresõda pidada mitte ainult punaste vastu. Kuigi Vene valged ja baltisaksa Landeswehr võitlesid samuti Nõukogude Venemaa vastu, olid nad samas selgelt Eesti vaenlased. Neis keerulistes oludes alustanud Eesti sõjaväeluure saavutas aga lausa uskumatut edu.
Edu üheks põhjuseks olid kogemustega luureohvitserid. Nii rajas Eesti agentuurluure tulevane ülemjuhataja Johan Laidoner – endine tsaari-Vene kõrge luureohvitser (ta oli Läänerinde luureülema asetäitja). Esimese operatsioonina kavatses Laidoner 1918. aastal luua liitlasvägede koosseisus Eesti rahvusväeosa. Sel segasel ajal oli Venemaal palju eestlastest sõjaväelasi, kes ei pääsenud sakslaste okupeeritud kodumaale. Kuna liitlasväed olid märtsis 1918 maabunud Murmanskis, otsustas Laidoner kasutada just Murmanski-Arhangelski piirkonda eesti sõjameeste koondamiseks.
Omades juba vanadest aegadest lähedasi sidemeid Briti luureohvitseridega, sai Laidoner oma kavale Briti luure toetuse. Eesti ohvitseride koondamist ja saatmist põhja hakkas koordineerima Eesti Komitee Petrogradis – see alamkapten Heinrich Laretei juhitud asutus oli operatsiooni kattevari. Seal valmistati massiliselt ka valedokumente.
Operatsiooni läbiviimiseks võttis Laidoneri luurevõrk oma kontrolli alla ka sihtpunkti, Nõukogude piirikontrolli punkti Njandomas, mis oli viimane enamlaste käes olev Murmanski raudteejaam. Edasi oli juba eikellegimaa ja seejärel liitlasvägede positsioonid. Nii sai Nõukogude raudteekontrolli ülemaks Njandomas kapten Karl Kool, kes võttis oma teenistusse veel mitu eesti ohvitseri. Seega kontrollis Laidoneri luurevõrk kogu põhja suunduvat raudteeliiklust.
Järgmise sammuna saadeti peaminister Konstantin Pätsi volitustega liitlaste juurde läbi rääkima ajakirjanik Harald Vellner. Vellner sõitis Petrogradi, kus kohtus Laidoneriga. Saanud täpsed juhised kõnelusteks Briti luure esindajaga Venemaal kolonel Thornhilliga, suundus Vellner edasi Murmanskisse. Kapten Kooli abiga jõudis Vellner juunis 1918 liitlaste juurde ning leppis nendega kokku Eesti Leegioni asutamise liitlasvägede koosseisus. Seejärel toimetas Laidoneri luurevõrk põhja paarsada eesti sõjameest, kellele järgnesid ka raudteekontrolli ohvitserid.
Enamlaste teenistusse jäi vaid kapten Kool, kes Laidoneri soovitusel töötas nüüd Briti luure heaks. Temast sai Arhangelski rannakaitsesuurtükiväe patareiülem. Paljuski tänu Koolile vallutasid inglased 3. augustil 1918 Arhangelski ilma ühegi lasuta. Nimelt oli Kool inglastelt rünnaku eelõhtul saadud märguande peale viinud oma patarei vastuhakule, millega ühines teisigi enamlaste väeosi.
Samal ajal kavandas Laidoner veel teist tähtsat luureoperatsiooni. Ta tegi kapten Konrad Rotschildile ülesandeks luua Eesti agentuur Punaarmees. Selleks valis Rotschild välja rea ohvitsere, kes vabatahtlikult läksid teenima Punaarmeesse. Pole ilmselt tarvis seletada, kui suur kasu oli sellest luurevõrgust Vabadussõja ajal.
Mõned punaväkke läinud eesti luureohvitserid tõusid aga väga kõrgele. Kapten Aleksander Schultzist sai Tšekaa Petrogradi vahipolgu pataljoniülem, kes sügisel 1919 tuli üle ja andis oma pataljoni vangi. Ajaloolane Hannes Walter on õigustatult esitanud küsimuse, kas Punaarmee eesti kütidiviisi ülem Leonhard Ritt, kes mais 1919 tuli ühes tuhande relvis mehega üle, polnud ka mitte üks neist luureohvitseridest. Ametlik versioon, et Ritt pettus oma peremeestes, tundub uskumiseks liiga ilus. Kodumaale ei naasnud sugugi kõik Laidoneri luureohvitserid, osa neist jäi Punaarmeesse teenima ka pärast Vabadussõda.
Eesti luure tegevus ei piirdunud üksnes idasuunaga. Nii hämmastav kui see ka pole, tegutseti isegi Berliinis. Aga just Berliinist toetati Eesti-vaenulikke baltisakslasi. Eesti luure kasutas osavasti ära Saksa poliitiliste ringkondade omavahelist kemplemist. Tuntud Eesti sots Mihkel Martna värbas nii mitu Saksa Riigipäeva sotsiaaldemokraadist saadikut, kes teavitasid šifreeritud telegrammides Eesti luuret Saksa valitsuse kavade kohta Baltikumis. Ja seda mitte raha pärast, vaid ideelistel kaalutlustel – sotsiaaldemokraadid eitasid Saksa imperialismi.
Edukas oli Eesti Vabariigi algusaastail ka meie vastuluure. Kuna venelaste luure jäi Vabadussõja ajal selgelt Eesti vastuluurele alla, ei õnnestunud sel Eestis palju kahju teha. Vastuluure paljastas nii agente kui ka mässuõhutajaid, mida kinnitab hulk uurimistoimikuid Riigiarhiivis.
Vabadussõda lõppes omapärase luurelahinguga. Ühes Nõukogude Vene rahudelegatsiooniga saabus Tartusse läbirääkimistele ka 27 inimesest koosnev kantselei. Suur osa neist olid luuretöötajad. Eesti vastuluure ei maganud, venelaste telefonikõnesid kuulati pealt, nende kirjad avati, neid jälgiti – kokkuvõttes, venelastel polnud oma luurajaist midagi kasu. Samas õnnestus Eesti vastuluurel murda kood, mida venelased kasutasid Tartu rahukonverentsi ajal oma telegrammides. Tänu sellele oli Eesti delegatsioon vastase kavadest paljuski ette informeeritud.
Laidoneri salaluure
Eesti salaluure ja vastuluure sündis juba novembris 1918 teadete kogumise jaoskonna nime all. Luure loojaks peetakse kapten Oskar Mamersit, kellest sai ühtlasi selle esimene juht. Esimesi samme ei astutud sugugi kergel ajal – Vabadussõjas ei tulnud luuresõda pidada mitte ainult punaste vastu. Kuigi Vene valged ja baltisaksa Landeswehr võitlesid samuti Nõukogude Venemaa vastu, olid nad samas selgelt Eesti vaenlased. Neis keerulistes oludes alustanud Eesti sõjaväeluure saavutas aga lausa uskumatut edu.
Edu üheks põhjuseks olid kogemustega luureohvitserid. Nii rajas Eesti agentuurluure tulevane ülemjuhataja Johan Laidoner – endine tsaari-Vene kõrge luureohvitser (ta oli Läänerinde luureülema asetäitja). Esimese operatsioonina kavatses Laidoner 1918. aastal luua liitlasvägede koosseisus Eesti rahvusväeosa. Sel segasel ajal oli Venemaal palju eestlastest sõjaväelasi, kes ei pääsenud sakslaste okupeeritud kodumaale. Kuna liitlasväed olid märtsis 1918 maabunud Murmanskis, otsustas Laidoner kasutada just Murmanski-Arhangelski piirkonda eesti sõjameeste koondamiseks.
Omades juba vanadest aegadest lähedasi sidemeid Briti luureohvitseridega, sai Laidoner oma kavale Briti luure toetuse. Eesti ohvitseride koondamist ja saatmist põhja hakkas koordineerima Eesti Komitee Petrogradis – see alamkapten Heinrich Laretei juhitud asutus oli operatsiooni kattevari. Seal valmistati massiliselt ka valedokumente.
Operatsiooni läbiviimiseks võttis Laidoneri luurevõrk oma kontrolli alla ka sihtpunkti, Nõukogude piirikontrolli punkti Njandomas, mis oli viimane enamlaste käes olev Murmanski raudteejaam. Edasi oli juba eikellegimaa ja seejärel liitlasvägede positsioonid. Nii sai Nõukogude raudteekontrolli ülemaks Njandomas kapten Karl Kool, kes võttis oma teenistusse veel mitu eesti ohvitseri. Seega kontrollis Laidoneri luurevõrk kogu põhja suunduvat raudteeliiklust.
Järgmise sammuna saadeti peaminister Konstantin Pätsi volitustega liitlaste juurde läbi rääkima ajakirjanik Harald Vellner. Vellner sõitis Petrogradi, kus kohtus Laidoneriga. Saanud täpsed juhised kõnelusteks Briti luure esindajaga Venemaal kolonel Thornhilliga, suundus Vellner edasi Murmanskisse. Kapten Kooli abiga jõudis Vellner juunis 1918 liitlaste juurde ning leppis nendega kokku Eesti Leegioni asutamise liitlasvägede koosseisus. Seejärel toimetas Laidoneri luurevõrk põhja paarsada eesti sõjameest, kellele järgnesid ka raudteekontrolli ohvitserid.
Enamlaste teenistusse jäi vaid kapten Kool, kes Laidoneri soovitusel töötas nüüd Briti luure heaks. Temast sai Arhangelski rannakaitsesuurtükiväe patareiülem. Paljuski tänu Koolile vallutasid inglased 3. augustil 1918 Arhangelski ilma ühegi lasuta. Nimelt oli Kool inglastelt rünnaku eelõhtul saadud märguande peale viinud oma patarei vastuhakule, millega ühines teisigi enamlaste väeosi.
Samal ajal kavandas Laidoner veel teist tähtsat luureoperatsiooni. Ta tegi kapten Konrad Rotschildile ülesandeks luua Eesti agentuur Punaarmees. Selleks valis Rotschild välja rea ohvitsere, kes vabatahtlikult läksid teenima Punaarmeesse. Pole ilmselt tarvis seletada, kui suur kasu oli sellest luurevõrgust Vabadussõja ajal.
Mõned punaväkke läinud eesti luureohvitserid tõusid aga väga kõrgele. Kapten Aleksander Schultzist sai Tšekaa Petrogradi vahipolgu pataljoniülem, kes sügisel 1919 tuli üle ja andis oma pataljoni vangi. Ajaloolane Hannes Walter on õigustatult esitanud küsimuse, kas Punaarmee eesti kütidiviisi ülem Leonhard Ritt, kes mais 1919 tuli ühes tuhande relvis mehega üle, polnud ka mitte üks neist luureohvitseridest. Ametlik versioon, et Ritt pettus oma peremeestes, tundub uskumiseks liiga ilus. Kodumaale ei naasnud sugugi kõik Laidoneri luureohvitserid, osa neist jäi Punaarmeesse teenima ka pärast Vabadussõda.
Eesti luure tegevus ei piirdunud üksnes idasuunaga. Nii hämmastav kui see ka pole, tegutseti isegi Berliinis. Aga just Berliinist toetati Eesti-vaenulikke baltisakslasi. Eesti luure kasutas osavasti ära Saksa poliitiliste ringkondade omavahelist kemplemist. Tuntud Eesti sots Mihkel Martna värbas nii mitu Saksa Riigipäeva sotsiaaldemokraadist saadikut, kes teavitasid šifreeritud telegrammides Eesti luuret Saksa valitsuse kavade kohta Baltikumis. Ja seda mitte raha pärast, vaid ideelistel kaalutlustel – sotsiaaldemokraadid eitasid Saksa imperialismi.
Edukas oli Eesti Vabariigi algusaastail ka meie vastuluure. Kuna venelaste luure jäi Vabadussõja ajal selgelt Eesti vastuluurele alla, ei õnnestunud sel Eestis palju kahju teha. Vastuluure paljastas nii agente kui ka mässuõhutajaid, mida kinnitab hulk uurimistoimikuid Riigiarhiivis.
Vabadussõda lõppes omapärase luurelahinguga. Ühes Nõukogude Vene rahudelegatsiooniga saabus Tartusse läbirääkimistele ka 27 inimesest koosnev kantselei. Suur osa neist olid luuretöötajad. Eesti vastuluure ei maganud, venelaste telefonikõnesid kuulati pealt, nende kirjad avati, neid jälgiti – kokkuvõttes, venelastel polnud oma luurajaist midagi kasu. Samas õnnestus Eesti vastuluurel murda kood, mida venelased kasutasid Tartu rahukonverentsi ajal oma telegrammides. Tänu sellele oli Eesti delegatsioon vastase kavadest paljuski ette informeeritud.
Peasuund – Venemaa
Kohe pärast Vabadussõja lõppu loodi Eesti kindralstaapi II osakond ehk sõjaväeluure. Juba siis oli luure kaheks tähtsamaks ülesandeks avastada sõjalise kallaletungi oht Eesti vastu ja selle eest õigel ajal hoiatada ning tõkestada välisriikide luure tungimine Eesti sõjaväkke. Kust tuli peamine oht, oli selge – Venemaalt.
II osakond jagunes neljaks kindla ülesandega jaoskonnaks. A-jaoskond oli neist kõige avalikum, tema tegevuspiirkonnaks olid Balti- ja Lääne-Euroopa riigid ning infot koguti sõjaväeatašeede kaudu. B-jaoskond oli Eesti vastuluure ehk siseluure, kuna selle ülesandeks oli takistada välisluurete imbumist Eesti sõjaväkke. C-jaoskond tegeles Nõukogude Liidu kohta eeskätt sõjaliste andmete kogumise ja analüüsiga. Viimane, D-jaoskond, loodi koostöös Saksa luure Abwehriga ning selle tööks oli raadioluure.
Eesti vastuluure tööd hindab ajaloolane Tiit Noormets tõhusaks, seda tänu väeüksustes eksisteerinud laialdasele informaatorite võrgule. “Kogu sõjaväes võis olla pidevalt sadakond informaatorit ja kahekümne iseseisvusaasta jooksul paar tuhat.” Informaatoritele maksti sõltuvalt info kaalukusest tasu 3–50 krooni. Nii oli sõjaväeluure kaunis hästi teadlik ka armees v alitsevast meelsusest.
Kuigi Eesti s õjaväeluure tegevuse kohta Nõukogude Liidus on väga vähe andmeid, oli seegi ilmselt tõhus. Venemaale saadeti agente ja agente värvati nii Nõukogude sõjaväelaste kui ka luuretöötajate seast. Agentidele maksti naasmisel kuninglikult – mitte vähem kui 150–200 krooni (võrdluseks: sõjaväeluure ülema kuupalk oli 1929. aastal 240 krooni). Noormetsa arvutuste kohaselt kulutati 1930. aastate lõpul ainuüksi agentuurluurele 30 000 krooni aastas.
Oma eesmärkide saavutamiseks ei kasutanud Eesti luure mitte ainult kroone ja dollareid, vaid isegi ka narkootikume. “Hankisin korduvalt kokaiini, mida saatsin Leningradi linna sinna minevate 1. diviisi staabi ja Eesti sõjaväe Kindralstaabi II osakonna luureagentidega. Saadetud kokaiin oli ette nähtud Kindralstaabi II osakonna luurajatele, kes asusid Leningradi linnas ---. Kindralstaabi II osakonna agentideks olid Leningradi linna GPU kaastöölised ja Leningradi sõjaväeringkonna garnisoni komandörid,” tunnistas 1. diviisi luureametnik Lõuga 1940. aastal ülekuulamisel NKVDs.
Agentide saatmiseks Venemaale otsiti piiril sobiv koht ehk aken, kus hetkel ei olnud ei Eesti ega Vene piirivalvureid. Et Vene vastuluure seda akent ei avastaks, tekitati piiril samal ajal müra. “Piirilähedasel alal värvati väikese tasu eest kriminaalkurjategijaid, alkohoolikuid ja teisi asotsiaale ning paisati neid ilma sisulise tähtsuseta ülesannetega suvalistes kohtades üle piiri,” kirjutab Noormets.
1937. aastal loodi II osakonna juurde eraldi raadioluurega tegelev D-jaoskond, mis arendas tihedat koostööd Saksa Abwehriga. Nii rajati saksa tehnika ja spetsialistide abiga Petserisse, Tartusse, Olginosse ja Tallinna raadioluurejaamad, mis jälgisid Punaarmee Leningradi sõjaväeringkonna raadiosidet.
Vabariigi viimsed päevad
Septembri lõpul 1939 kirjutati alla Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise paktile ning 18. oktoobril marssisid Eestisse Punaarmee baasiväed. Sõjaväeluure ei teinud Eesti tuleviku suhtes enam mingeid illusioone – iseseisvuse kaotus oli vaid aja küsimus. Sõjavägede Staabi II osakond alustas dokumentide hävitamist, mis Eesti okupeerimise ajaks juunis 1940 oli lõpule viidud.
Kuidas see kõik toimus, on oma mälestustes meenutanud tollane staabiohvitser H. Roots. “Luureosakond hakkas juba aegsasti hävitama oma salajasi dokumente, et need ei satuks ebasoovitavatesse kätesse. Dokumentide hävitamine toimus meie staabi hoone keskkütte katlas põletamise teel. Kogu Pagari tänav oli täis põlenud paberihelbeid, mis ülevalt keskkütte korstnast hõljudes tänavakividele langesid...”
Ka Eesti sõjaväeluure juhid oskasid õigel ajal kaduda. Sõjaväeluure endine juht kolonel Richard Maasing lahkus Eestist juba 1939. aasta hilissügisel. A-jaoskonna ülem kapten Aleks Kurgvel pühkis kodumaa tolmu jalgelt suvel 1940 pärast ülekuulamise laadset kohtumist kahe kõrge Vene ohvitseriga. Nood pinnisid Kurgvelilt andmeid Eesti luurevõrgu kohta Venemaal. Vastustest kõrvale puigelnud luureohvitser sai seekord tulema. Tema ülemus, II osakonna juht kolonel Villem Saarsen soovitas Kurgvelil viivitamata Eestist lahkuda, mida mees ka tegi.
Luureülem ise toimetas kõigepealt välismaale oma perekonna ja põgenes seejärel Eestist kaubalaeval. Mõistukõnes soovitas Saarsen Laidonerilgi maalt lahkuda, ent too keeldus oma tädipoja nõu kuulda võtmast. Lisaks Kurgvelile ja Saarsenile pääsesid venelaste kätte langemisest raadioluure ülem kapten A. Kalmus ja Nõukogude Liidu vastase luure juht major Aksel Kristian. Oma tööst Eesti sõjaväeluures nad vaikisid kuni surmani.
Kirjutamisel on kasutatud kogumikku “Luuramisi” (1999).