Mehed urgudest välja!

Keskiga peaks mehele parim aeg olema. Eestis kipub asi vägisi vastu­pidiseks. Miks? Ja kus võiks olla lahendus?

Kujutagem ette üht kodumaist õhtupoolikut. Võib kihla vedada, et vägagi paljudes hämarates tubades istuvad ilusas keskeas härrased, kes kerge tüdimusega jälgivad teleris pakutavat meelelahutamist. Käeulatusest ei puudu loomulikult õllepudel. Mõni tund hiljem on tühjenenud taarat juurde kogunenud ning telekahuviline noriseb voodis või sealsamas tugitoolis. Uni on selleks, et hommikul, paha maitse ja rögaklimp suus, ärgata ning loppis olemisega raha teenima minna.

„Nagu maksavorstid!” on meie keskealiste meeste kohta öeldud. Kas nii peabki olema? Kas meeste keskiga ongi selline?

Saavutamatus tekitab depressiooni

Psühholoog Voldemar Kolga on olukorraga tuttav. „Keskealiste meeste probleeme võiks liigendada.

Jaotaks need kolme tüüpi. Esimesed on üleüldised meestele omased füsioloogilised probleemid, nagu kiilaspäisus või testosterooni vähesus. Ega eesti mees ennast selle koha pealt eriti ei aita. Mulle tundub, et näiteks Viagra siinmail väga populaarne ei ole. Käsitlus tundub olevat selline, et need on looduslikud protsessid ja nendesse me ei tohiks puutuda.

Teine kategooria on psühholoogilised probleemid, mis ei sõltu rahvusest. Näiteks väärtustatakse tööd hirmus tugevalt ja sellest tulenev tasakaalustamatus on üks suur kriisiallikas.

Järgmine üldine probleem on seotud meeste staatusega. Keskealised mehed peavad enda meelest olema midagi saavutanud. Kui pole enda arvates hangitud piisavalt head autot, maja või üldse varandust, siis võib sellest tulla depressioon ning muud psüühilised probleemid,” selgitab Kolga.

Kriisi ajal mehed kõva löögi all

Miks aga just eesti mees tundub kuidagi alla­surutud ning ennast peitev? „Eesti keskealise mehe spetsiifiline mure on kindlasti ühekülgne näitaja, mille alusel ennast hinnatakse. Kui eesti naisel on mitmeid asju, milles nad nii-öelda tublid võivad olla, siis mehel on ainult karjäär. Keegi ei küsi temalt näiteks, kuidas ta lastega läbi saab jne. Praegu on kriisiaeg ja sellepärast on keskealised mehed veel eriti kõva löögi all.

Lisaks on meil üks raskeim probleem meeste vaba aja veetmine. Lääne ühiskonnas on meestel vaba ajaga rohkem midagi teha. Osaletakse ühiskondlikes tegevustes. Näiteks Inglismaal käivad meestekambad koos jalgpalli vaatamas. Siis hakkavad nad tundma sellist õlanukitunnet, et oleme omad mehed ja saame hakkama.

Meil on aga homofoobia, et kui ollakse koos teise mehega, siis hakatakse kartma, mida kõike teised arvata võivad. Kui ma ise hakkasin välismaal puhkustel käima ja nägin noori briti poisse koos, tekkis kohe stereotüüp, et ahah, küllap nad on sellised! Tegelikult muidugi ei olnud, nad veetsid lihtsalt koos vaba aega,” räägib Kolga.

Eesti mees on üksik nokitseja

Psühholoog Kolga usub, et eesti meeste suur probleem ongi üksindus. „Meeste seltskondi on vähe.

Ainult neil, kes juba ühiskonnas kõrgemal järjel, on omad meestekeskkonnad, nagu klubid Lions ja Rotary. Tavaline eesti mees sinna ei satu. Tal ei ole sinna pistmist, sest see on „elitaarne värk” ja lõpuks juhtub nii, et vaid naistel on omad sõbrannad ja ring, kus nad tiirlevad, ning mehed on üksikud.

Kui ei ole oma seltskonda, siis jätab see keskealise eesti mehe koju teleka juurde, sest tal ei ole väljas käimise põhjust. Peamine küsimus siinjuures olekski vaba aja kultuuri välja kujundamine.

Kui ma USAsse sattusin, siis küs iti kohe, mis on minu hobid? Ega meil (meestel) neid hobisid siin eriti polegi. Ollakse väga individualistlikud ehk „ma ei sega teid ja teen ise vaikselt midagi”. Eesti mehe põhiline nii-öelda huvitegevus on üksinda nokitsemine ja ehitamine. Autoparandus on tasapisi ära langenud ja kui sama juhtub ka ehitamisega, siis polegi üldse midagi teha.”

Teine mees ei ole vaenlane ega homo

Keskealiste meeste „haihtumist” nähtavast ühiskonnast on Kolga ka isiklikult tähele pannud. „Vaba aja kvaliteet on väga tähtis ja praegu on eesti naistel seda kõike rohkem. Naised loevad rohkem, käivad rohkem lõbustusasutustes. Kui ma kusagil koolitusel käin, siis peaaegu kõik kuulajad on alati naised. Lausa müstika! Lõpuks ei saagi aru, kus need mehed on. Nagu kadunud sugu.

Mehed ei ole piisavalt aktiivsed ja see tekitab igasuguseid probleeme. Hakkavad üksinda mõtlema ja sellest tekivad pahad mõtted.”

Psühholoog soovitab meestel võimalikult kiiresti oma urust välja ronida. „Mehed peaksid välja tulema ja leidma omale ühistegevust. Praegu on selline tunne, et keskealised mehed tunnevad naisi paremini kui teisi mehi. Üksteisega kardetakse rääkida, aga kui see hirm kaotada, selgub, et teine mees ei olegi kukk, kes tahab sind mänguplatsilt välja lüüa. Tema on kah normaalne inimene, mis sest, et mees.

Seega on aktuaalne teema meestevahelise homofoobia vähendamine ja sõprustunde tekitamine.

Just lugesin Soomes tehtud uurimust, kust selgub, et stressi ravimise kõige parem vahend on inimsuhted. Ei ole nii, et lähed metsa puid saagima või sauna higistama ning saad stressist lahti.

Need tegevused on kindlasti head, aga uurimus näitab, et stressist vabanetakse sotsiaalse tegevuse kaudu, teiste inimeste abil. Inimene on kollektiivne olend, kes vajab omasugustega suhtlemist,” näeb Kolga lahendust ning usub, et seeläbi paraneks eesti meestel tunduvalt nii vaimne kui ka füüsiline tervis.