Mehhiko lahe valulävi

BP naftakäkk on muutunud eilseks uudiseks. Millised tagajärjed võivad olla inimkonna ökonärvi nüristumisel?

Läänemere põhi pole naftarikkuse poolest just Mehhiko laht, kuid väikest viisi annab õli pumbata siingi. Gotlandi saarest edelas oletatakse naftavarusid, mis võiks rahuldada 20 aasta jooksul viiendiku Rootsi vajadustest. Kuna rootslastel väga suurt nälga selle energia järele pole, vähemalt praegu veel pole, ning kuna sealmaal on keskkonnateadlikkus väga kõrge, siis pole Gotlandi lähistel puure merepõhja löödud.

Venemaa naftafilosoofia on teistsugune, sest sealne majandus põhineb suuresti gaasi ja maaõli müügil. Vene energiagigant Lukoil pumpab ­Kaliningradi oblasti rannavetes umbes 600 000 tonni naftat aastas. Majandamine käib kuulsas ­Kravtsovskoje leiukohas, mille ümber 2002.–2003.aastal kõvasti lokku löödi.

Nimelt asub Kravtsovskoje nafta­väli kõigest 22 kilomeetri kaugusel Kura säärest. Looduskaitsjate hirm oli arusaadav – lekke korral satub maaõli paratamatult Kura randa. Rannareostusega võitlemisel on tavapärane meetod saastunud liiva ärakoorimine. Ülimalt kitsas Kura säär on aga niigi merelainete ja -hoovuste hööveldada.

Naftatootjate vastased väitsid, et Venemaal käibivate standardite järgi tohtivat maaõli pumbata teatud mööndustega puhtusenõuetele – iga tonni kohta olevat lubatud keskkonda lekitada teeklaasitäis ollust, ilma et seda keskkonnareostuseks kvalifitseeritaks. Selline “puhtusenõue” keset merevoogusid oleks paras õudusunenägu – 600 000 tonnise aastatoodangu juures lekiks sama palju teeklaasitäisi naftat Läänemerre.

Vähemalt sellised olid kartused seitse aastat tagasi. Tundus, et kartused hakkasid täituma: 2003. aastal teatasid keskkonnakaitsjad müstilist päritolu õlireostusest Kaliningradi liiva­randadel. Kuskohast see pärines, ei suudetud öelda. Muidugi kahtlustati Lukoili puurimisplatvorme, ent kontrollida neid kahtlustusi polnud võimalik, sest Vene energiagigant ei lubanud rahvusvahelisel uurimiskomisjonil seal tegutseda.

Näpuga näitamine ja kahtluste pildumine muutus noil aastatel riikidevahelist läbikäimist iseloomustavaks nähtuseks. Leedulased vaatasid altkulmu Lukoili platvorme, venelased aga kinnitasid, et keskkonnaohtlikud on hoopis Leedus asuvad Mažeikiai nafta­utmistehase rajatised. Nii neid süüdistusi vastastikku pillutakse.

Praegu pole Lukoili hirmutegudest Balti mere reostamisel suurt midagi kuulda. Vastupidi – vene naftatootja kiidab oma rajatiste laitmatut korrashoidu ning vastavust loodushoiu kõige rangematele nõuetele.

See võib vastata tõele, aga võib ka mitte.

Sest mida teab laiem ­avalikkus õli­korporatsioonide ­töömeetoditest? Mehhiko lahe suurõnnetuse uurimisel on tuvastatud jahmatavaid korruptsioonijuhtumeid ja huvide ­konflikte. Näiteks on teada juhtum, kus puurplatvorme kontrollinud ohutus­inspektor taotles kontrollitavas firmas ­töökohta. Kinkekaardid, spordivõistluste piletid ja muu surimuri, millega õlifirmad riigi poolt määratud kontrollijaid “õlitasid”, oli midagi täiesti tavapärast.

Tagajärg?

British Petroleumile kuuluval puurimisplatvormil juhtus 20. aprillil õnnetus, milles hukkus 11 töölist ja paiskus merre üle 10 miljoni ­liitri õli. BP proovis järgnevate nädalate kestel mere põhjas naftat purskavat auku kinni toppida või isoleerida mitmel moel, ent kõik need katsed nurjusid. Mai lõpuks oli hinnangute järgi ­merre voolanud 150 miljonit liitrit naftat.

Maailma võimsaima riigi Ameerika Ühendriikide president võis võimetus raevus vaid rusikaid närida – ta võttis küll kogu vastutuse, ja see oli president Bushi käitumisega sellistel juhtudel teravas kontrastis, kuid lõpptulemus sellest ei muutunud. Valge maja peremees võib avalikkuse ees võtta vastutuse nii palju kordi kui tahes – mere põhjas naftat purskavat auku sellega kinni ei topi.

Nüüd on leitud teatud tehniline lahendus, mis BP esindajate hinnangul püüab suurema osa naftast kinni. Siin peab rõhutama sõnapaari “suurema osa”. See tähendab, et mingi osa ikkagi imbub merre. Ja kardetavasti on see kogus suurem vene standarditega lubatud teeklaasist. See on pigem ämbritäis. Mehhiko lahe ökokatastroof pole sugugi lahendatud, ent sellegipoolest on maailma avalikkuse tähelepanu juba mujale pöördunud.

Mis juhtub siis, kui loodushoiu valulävi tõuseb samamoodi, nagu on see tõusnud näiteks terrorismi suhtes? Üha sagedamini esineb päevi, mille õhtused uudiskokkuvõtted koosnevad linnade ja maade nimekirjast, kus jälle midagi plahvatas. Me hakkame sellega harjuma – tundub, et Afganistanis, Venemaal või Filipiinidel käibki elu ühest plahvatusest teise.

Kas võib nürineda ka meie ökonärv? Tundub küll. Mehhiko laht on teisel pool maakera ehk siis meist väga kaugel (ja ega eestlane peagi lesima Florida randadel). Ning suurem osa naftalekkest on nüüd kinni topitud. Midagi seal küll niriseb, aga olgu pealegi. Ameerika on suur ja lai, küll Obama hakkama saab.

Soovimata pöörata Ameerika-vastalisuse laiale teele, tahaks ikkagi juhtida tähelepanu, et demokraatia ning vaba turumajanduse ülemaailmse majaka, see tähendab USA, igakordne äpardumine annab halba eeskuju väiksematele vendadele. USAd vaadates leitakse endale justkui mingi õigustus. Mõned tüsistavad rahvusvahelist elu endapoolse sigadusega nagu näiteks interventsioon naaberriiki, teised hakkavad matkima Valge maja peremehe süüdimatust (nii nagu Bush juunior ei tunnistanud end mitte kunagi mitte milleski süüdi); kolmandad leiavad õigustuse oma rahanduslikule või majanduslikule mõtlematusele – kui ameeriklased elavad võlgu, siis järelikult nii ongi õige.

Aafrika on täis nn unustatud sõdasid. Need on konfliktid, mis kestavad aastakümneid, ilma et maailma avalikkus neid tähele paneks. On olemas ka unustatud ökokatastroofid. Kui rääkida naftast, siis 1989. aastal purunes Alaska rannikul Exxoni tanker, reostades mere üle 30 miljoni liitri naftaga. Paar aastat hiljem, kui toimus esimene Lahesõda, suunas Iraagi diktaator Pärsia lahte kakskümmend korda suurema naftakoguse. Kõik see solk on seal ka praegu. Loodus toibub ja regenereerub, aga selleks kulub aega. Ükski selline katastroof ei möödu jälgi jätmata.

Tulles tagasi Vene ujuvate naftaplatvormide juurde, siis Lukoili ja teiste selliste firmade põhihuvi pole Läänemeres, vaid Barentsi meres, laiemalt võttes kogu Põhja-Jäämere šelfialadel, kus arvatakse peituvat veerand maailma seni kasutusele võtmata naftast.

Lähimas tulevikus võib kogu arktiline meri olla täis ujuvaid naftaplatvorme.

Mehhiko lahes juhtunul on eeldusi muutuda unustatud ökokatastroofiks. Unustamine loob eeldused selliste asjade kordumiseks.