“Meid saadeti paljakäsi pättide vastu!”
9. juuli 2008. Kell ligineb südaööle, kui Tallinnas Tammsaare läbimurdelt pöörab Rahumäe teele politseivärvides Nissan. Järsku paiskub külg uks valla ja sealt kukutab end asfaldile tumeda peaga mees. Ta lendab käkaskaela ja jääb teepervele nägu allapoole lamama.
Patrullauto paneb pidurid kriginal blokki. Välja kargavad kaks sinises vormis naist. Põgeneja on kolakast pooloimetu, mitmest kohast lõhki ja verine, aga rabeleb vastu. Korravalvurid panevad tal käed raudu.
Mõne minutiga saabub kiirabi, mis viib raskelt vigastatud mehe Mustamäe haiglasse.
Avalikkuses vaikitakse intsident maha, aga sellest algab distsiplinaarjuurdlus ja vaidlus, mis toob päevavalgele väidetava süsteemse seaduserikkumise politseis. "Paberil on kõik ilus, aga see, mis maja sees toimub, on täiesti jahmatav," ütleb ekskonstaabel Sirje Aava (43), kes pärast põgenemiskatset sule sappa sai. "Siiani on tehtud kõik võimalik, et see asi maha vaikida."
Aava juhtumi materjalid paljastavad, et politsei juhtkond saadab täie teadmise juures patrulli ametnikke - tihti naisterahvaid -, kellel pole selleks ei eriettevalmistust ega relvaluba. See on selge seaduserikkumine, mis võib minna maksma inimelusid. "Patrullteenistuses on hukkunud 19 politseinikku. Mitmel hukkunul või tema teenistuskaaslasel puudus teenistusrelv ja eriettevalmistus?" küsib Aava.
Ülemuse nõuanne: "Hüppa paarimehe selja taha peitu!"
Juristiharidusega Aava töötas üheksa aastat politseis kriminaaluurijana. Pärast paari aastat erasektoris (notaribüroos) naasis ta mullu kevadel korrakaitse ridadesse. Temast sai konstaabel lootusega saada peagi ametikõrgendust.
Ühe esimese asjana saadeti Aava koos teiste värskete konstaablitega teenistusrelva koolitusele (kahe nädala jooksul 16 tundi). "Politseikoolis õpitakse sama asja kaks aastat. Meie pidime professionaalideks saama kahe nädalaga. Need kursused on suitsukate," räägib naine. Eksami raskeim osa on laskmine aja peale erinevatesse märklaudadesse. "See on loterii - täna saad pihta, on hästi. Ei saa, siis järgmine kord uuesti, kuni lõpuks läbi saad."
Poolteist kuud pärast töölevõtmist määrati Aava tänavatööle. "Küsisin enne esimest vahetust, kuidas on võimalik minu määramine patrullteenistusse, kui ma ei ole läbinud eri- ega füüsilist ettevalmistust ning mul puudub teenistusrelv," jutustab naine.
Ülemus käskis Aaval paarimehi hoiatada ja soovitas ohtlikus olukorras kaaslase selja taha peitu hüpata.
Aava sõnul pole ta erand. Naine nimetab samalt relvakoolituselt veel neli nime, kes ettevalmistuseta välja saadeti.
"Juhtivate ametnike rikkumised ehk väljaõppeta politseinike patrullteenistusse määramised on süstemaatilised ja kavatsetud," süüdistab Aava. "Inimesi võetakse tänavalt ja nad mängivad politseinikku."
Aava jõudis patrullis olla üheksa korda kuni saatusliku juuliööni, mil tema ja kaaslase Jenny Seliste ekipaaž kutsuti Männiku teele, kus kodanikud tabasid varga, kes rebis üheksa-aastaselt poisilt mobiiltelefoni ja koduvõtmed. Päti püüdis kinni ohvri isa koos sõpradega. Kui patrull kohale jõudis, oli kurjamil juba kulm korralikult rullis.
Et varas keeldus oma nime ütlemast ja oli ärritunud, pandi tema käed selja taha kinni plastist sidumisvahendiga, milliseid kasutati ka pronksiöö mässu ajal. Koos otsiti veel poisi võtmeid, mis pätt enda sõnul ühte parki viskas, ja siis läks sõit jaoskonda.
Ainus enesekaitsevahen - raadiosaatja
Aava istus kinnipeetavaga tagaistmel. "Mu ainus enesekaitsevahend oli raadiosaatja. Mõtlesin, et kui nüüd midagi juhtub, virutan talle selle kolakaga," räägib naine. Ta märkas küll, et mees niheleb kummaliselt, aga ei jõudnud reageerida, kui ta autost välja viskus.
Korraga vedas alt mitu asja. Hiljem antud tunnistustes oletavad naispolitseinikud, et plastist sideme tõmbas ambaal jõuga katki. Kuidas ta jõudis märkamatult avada turvavöö ja teha lahti auto ukse, millel oli peal lapselukk, on nende jaoks müstika. Kuid mees sai kukkumisel nii rängalt viga, et ei pääsenud plehku.
Alles tagantjärele kuulis Aava, et kinnipeetu oli varem tapmise eest kinni istunud Andrei Tretjakov (39). Bandiit püüdis eluga riskides põgeneda, sest oli vanglast ennetähtaegselt vabastatud.
Saatuse nöögina sooritas Aava järgmisel päeval, järjekorras juba kuuendal katsel, relvaeksami. "See oli puhas juhus," tunnistab ta.
Ligi kuu aega väldanud distsiplinaarjuurdluse tulemusel karistati tagapingil istunud konstaablit noomitusega. "Mulle pandi süüks, et ma Tretjakovist kinni ei hoidnud ja et ma midagi ei osanud teha," nendib Aava.
Ülemuste üllatuseks ei olnud naine aga karistusega nõus.
Aava meelest on süüdi juhtkond, kes ettevalmistamata inimesi patrulli paneb.
Tema protest Politseiameti peadirektorile Raivo Küütile jäi aga rahuldamata. "Sellega näitas politsei peadirektor küündimatust või eiras teadlikult probleemi olemasolu," leiab Aava. Selle asemel vabastati hoopis Aava tähtajalise lepingu lõppedes töölt, ehkki algul lubati talle pikemat karjääri.
Ülemuste kehv töö
Jonnakas daam andis asja kohtusse. Ning - oh imet - kaks päeva enne istungit tühistas Põhja Politseiprefektuur Aava distsiplinaarkaristuse. Prefekt Elmar Vaheri allkirjaga käskkiri põhjendab, et "on ilmnenud täiendavaid asjaolusid", aga ei ütle, milliseid. "Hästi kole on, et suured tugevad mehed rikuvad ise seadust, saadavad naise patrulli, ja siis hakkab vassimine," leiab Aava.
Politseiameti suhtejuht Anne Osvet on seda süüdistust kuuldes jahmunud, sest tema teada pole relv patrullis kohustuslik. "Relva kasutatakse ikka viimase võimalusena. Apelleerida, et mul ei olnud relva ja siis ma ei saanud põgenejale jalga tulistada, on natuke liialdus," leiab Osvet.
"Kahtlemata sooviks me kõik, et politseis töötaksid ainult üliinimesed. Reaalses elus peame paraku tööd tegema just nende inimestega, keda meil on õnnestunud värvata," nendib prefekt Elmar Vaher. Ta raiub siiski, et kedagi ilma ettevalmistuseta patrulli ei saadetud.
Samas seisab Aava suhtes aasta tagasi korraldatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes mustvalgel, et tema patrulli lubamine ilma relvata oli vahetute ülemuste "tähelepanematus" ja "puudulik töö" ning seda poleks tohtinud teha.
Poemüüja pandi patrulli
Samalaadne lugu juhtus ka Ida politseiosa konnas töötanud Marilin Neidoga (31). Varem Rimi supermarketi infoletis töötanud naine läks parema palga lootuses politseisse tööle mullu aprillis. Ta käis kuude kaupa patrullis relvata ja eriettevalmistuseta. "Minu jaoks oli utoopia, kuidas ma saan minna patrulli, kui ei tea, kuidas seal käituda - ma ei oska isegi käeraudu panna ega kumminuia kasutada," räägib Neido. Sellest hoolimata määrati endine poetöötaja korduvalt patrulltoimkonna vanemaks.
Ehkki Neido teenistus oli laitmatu, tehti talle pärast katseaega ettepanek lahkuda. "Sain sellise šoki, et hakkasin personalijuhi juures lihtsalt nutma," tunnistab naine. Teda rabas ähvardus, et kui ta ise lahkumisavaldust ei kirjuta, saab ta negatiivse iseloomustuse. Karjääri rikkumise hirmus kirjutaski ta ise lahkumisavalduse. "Ma põen, sest see oli töökoht, mis mulle meeldis," tunnistab Neido, kes kolis abikaasaga Soome ja on praegu viienda lapsega kodune.
Ka Sirje Aava leidis uue töökoha. Ta on nördinud, et pidi enda süütuse tõestamiseks nõnda palju vaeva nägema, ega kavatse poolel teel peatuda.
Tema sel kevadel siseministeeriumi saadetud kaebusele laekus juba oluliselt aupaklikum vastus. Asekantsler Erkki Koort möönab ääri-veeri, et tööde planeerimisel on esinenud "segadusi": "Teie kaasus ja teised sellised juhtumid toovad välja kitsaskohad, millega on vaja tegeleda, et muuta organisatsioon professionaalsemaks."
Aava meelest on see häma, millega püütakse varjata põhilist - tõenäoliselt politsei taasloomisest saati on patrulli pandud inimesi, keda sinna ei tohi panna ei nende enda ega kaaskodanike turvalisuse pärast. "Politsei juhtivad ametnikud suhtuvad alluvatesse hoolimatult ja kuritahtlikult," leiab Aava.
Kui politsei kõneisikute jutust jääb mulje, et tegu on virisejate ja siidikäppadega, siis Aava ise peab end reapolitseinike kaitsjaks. "See on lihtsa politseiniku jaoks suur probleem, et ta paljakäsi pätti püüdma saadetakse.
Hea, et meist keegi surma ei saanud."
Aava ja Neido on oma kaebused ühendanud ja nõuavad ülekohtu eest kumbki 200 000 krooni kompensatsiooni.
"Meile ei ole siiamaani selge, mis eesmärgil meid politseisse tööle võeti. Kas selleks, et meie elu rikkuda? Või selleks, et tekiks juurde patrullteenistuses hukkunud politseinikke?" põrutab Aava.
