Meie mees Tallinnas: “Vodka on siin hämmastavalt odav!”
Kirjanik Graham Greene (1904–1991), kes kunagi tegutses ka Briti luureteenistuse SIS agendina, pidas Baltikumist lugu. Vähe jäi puudu sellest, et üks tema parimaist ja hinnatuimaist romaanidest oleks kõnelnud Tallinnast. Lõpuks Eesti pealinn asendus siiski Kuuba pealinna Havannaga.
Greene rääkis oma eluraamatus "Ways of Escape" (Põgenemisviisid), et reisis 1934. aastal Tallinna for no reason except escape to somewhere new. Seega ei muudel põhjustel kui soov "põgeneda kuhugi uude".
Ta oli ulatusliku reisi alguses. Baltikumi järel viis tee teda Aafrikasse. Mõlemast kirjutas ta oma järgmises raamatus "Journey Without Maps".
Riia kaudu Tallinna
Greene peatus Läti pealinnas Riias ("põhjala Pariis") veel kolm päeva enne Karlis Ulmanise võimuhaaramist mais 1934. Kaks kuud varem oli Konstantin Päts võimu võtnud Eestis. Tallinn, Riia ja Helsingi olid toona spionaažikeskused ja kahtlemata erutasid Greene’i fantaasiat.
Riias elas noor kirjanik linna kõige peenemas hotellis De Rome. Sealt ta sõitis taksoga lennujaama ja tõusis väiksesse propellerlennukisse, mis viis ta Tallinna. Teel tutvus ta Briti diplomaatilise esindajaga Tallinnas, endise anglikaanipapi ja relvakaupmehe Peter Edmund James Leslie’ga, kes oli pöördunud katoliiklaseks nagu Greene’gi. Leslie tegutses arvatavasti samuti SISi agendina ja oli oma tuttavate arvates homoseksuaal.
Sõprumine toimus spiooniromaanide parimate traditsioonide kohaselt: mõlemad mehed märkasid, et olid reisilugemiseks võtnud Henry Jamesi sama teose sama taskuväljaande. Konsul Leslie ei lugenudki muud kui ameeriklase Jamesi raamatuid, ja enne surma 1971. aastal kinkis ta Jamesi hinnalised esitrükid Greene’ile.
Greene elas Kuld Lõvi hotellis Harju tänaval ja tiirutas meelsasti mööda vanalinna tänavaid. Ta rääkis hiljem, et oli otsinud peent bordelli, mida Londonis elanud Balti pagulane paruness Maria Budberg oli talle kuuldavasti soovitanud ja mis oli olnud "500 aastat ühe ja sama suguvõsa valduses".
Greene’i kirjavahetusega tutvunud Ian Thomson räägib Times Literary Supplementi uues numbris, et kui mehed hakkasid 35 aastat hiljem taas ühendust pidama, vana diplomaat korrigeeris kirjaniku mälupilti. Pensionipõlve Inglismaal pidanud 86aastane Leslie meenutas, et otsingu siht oli olnud hoopis Raekoja platsi ääres veel tänapäevalgi tegutsev Raeapteek, mis on Euroopa vanemaid. Esimesed teated selle kohta on aastast 1422.
Mehed veetsid Tallinnas "õnnelikku" ja ilmselt üpris viinaaurust ööelu. Greene kirjutas abikaasale: "Kõik on siin hämmastavalt odav." Härrad olid tugeval söömaajal joonud muuhulgas kuus vodkat ja arve oli olnud tühine.
Thomson peab võimalikuks, et Leslie oli Greene’i esimene, arvatavasti juhuslik kontakt Briti luureteenistusega.
Kui Nõukogude Liit okupeeris suvel 1940 Eesti, põgenes Leslie mitme teise diplomaadi kombel Helsingisse. Venelased muutsid Briti konsulaadi Laial tänaval vereülekandekeskuseks.
Tallinnast saab Havanna
Greene omalt poolt arendas Tallinna ainet oma mõtteis edasi ja kunagi 1940. aastatel ta visandas paberile 1938. aastal Eesti pealinnas toimunul ("hea koht spioneerimiseks") põhineva loo.
Teenides Lissabonis, oli Greene kuulnud sealsest natside luurajast, kes saatis üksikasjalikke raporteid "Inglismaalt" Saksamaale, käimata ise kordagi saareriigis. Mees kasutas ära turistijuhte ja maakaarte. Milline oivaline peategelane spiooniraamatule pealkirjaga "Meie mees Tallinnas"!
Sellest pidi siiski saama humoristlik jutustus. Okupeeritud Eesti ega ka suurriikide ähvardatud 1930. aastate lõpu Eesti Greene’i arvates komöödia näitelavaks ei sobinud. (Kord Leningradi-külaskäigul läks ta Baltikumi okupeerimist kritiseerides giidiga riidu ega tahtnud enam Tallinna naasta.)
Käinud Havannas enne Fidel Castro võimulepääsu, tuli kirjanik mõttele, et just see on suurepärane tegevuspaik. "Täiesti eriline linn, kus kõik pahed olid lubatud ja igasugune äritegemine võimalik."
Greene otsustas, et peategelane Jim Wormhold oleks rahahädas tolmuimejakaupmees, kes poolkogemata värvatakse SISi agendiks number 59200/5 ja kes hakkab omast peast kokku vaaritama raporteid.
Luureteenistusele kõlbab sõjasaladuseks isegi tolmuimeja tehniliste jooniste koopia. Wormhold peab lugu vodkast, kuid talle ei meeldi naised.
Just Greene’i Baltikumi külaskäigu ajal oli Soomes paljastunud "suur spioonilugu", millest kirjutasid ajalehed kõikjal Euroopas. Ja samuti USAs – loo niidid nimelt ulatusid ka sinna. Oleks ime, kui Greene ei näinuks neid uudiseid.
Luurevõrgu osav juht Helsingis oli lätlane Marija-Emma Tiltina (Schule), kes varem oli töötanud ettekandjana samas De Rome hotellis, kus Greene elas. Nõukogude Liidu sõjaväeluure GRU lätlasest ülem Janis Berzins (õieti Peteris Kuzins) värbas tema spiooniks Soome.
Üks spioonidest, peastaabi fotograaf, reservleitnant Vilho Pentikäinen värbas kampa viiburlasest tolmuimejaagendi Kaarlo Sireniuse. Sirenius sai hiljem seitse aastat vangistust. Berzins hukati Moskvas ja Marija-Emma Tiltina suri sakslaste käes – Soome loovutas ta Gestapole.
Leslie või Sirenius? Või keegi muu? Greene ei aita mõistatuse lahendamisel. Tema mälestuste järgi Wormholdi "eeskuju ei ole keegi minule tuttav isik".
Raamat pealkirjaga "Our Man in Havana" ilmus 1958, seega viimsel hetkel. Selle tegelased räägivad ähvardavast riigipöördest. Fidel Castro, kellele kuulus Greene’i "sümpaatia", haaras võimu 1959 ja muutis Havanna elu täielikult.
"Meie mees Havannas" ilmus 1960. aastatel ka Soomes luuletaja Arvo Turtiaise tõlkes, ning sellest vändati peagi film.
Teema näikse Greene’i meeles hiljemgi kummitavat. Tema romaan "The Tenth Man" (1985), mis räägib sakslaste okupeeritud Prantsusmaast, algab lausega: "Richard Tripp is the agent of Singer Sewing Machines in some Baltic capital similar to Tallinn." (Richard Tripp on Singeri õmblusmasinate esindaja ühes Tallinna meenutavas Baltikumi pealinnas.) Sõja järel Greene visandas filmistsenaariumi, kus peategelane oli Singeri esindaja paigas nimega "Latesthia".
Oleks olnud huvitav teada, kas Lennart Meri oli sellest midagi kuulnud. Eesti endine president nimelt on tõlkinud romaani "Meie mees Havannas", ja see on ka ainuke Greene’i raamat, mille ta on eestistanud.
Salapärane Balti paruness
Graham Greene rääkis hiljem, et Tallinnas otsis ta taga ühte peent bordelli, mida Londonis elanud Balti pagulane, paruness Budberg, oli talle soovitanud. Maria Budberg ehk Jäneda paruness Maria Zakrevskaja Benckendorff meelitas kuulsaid mehi ligi nagu maius kärbseid. Tema austajad olid kirjanikud Maksim Gorki ja Herbert George Wells (just Maria pärast külastas Wells 1934. aastal Eestit) ning Briti diplomaatiline agent Venemaal R. H. Bruce Lockhart. Ja nagu nüüd Jukka Rislakki kirjutisest selgub, tundis parunessi ka Graham Greene!
Intelligentne Maria oli vägagi tõenäoliselt osav spioon, kes edastas andmeid nii inglastele kui ka venelastele. Tšeka ülema abi lätlase Petersi arvates spioneeris Maria maailmasõja ajal ka sakslaste kasuks. Oleks huvitav teada, kas Venemaa Mata Hariks kutsutud Maria jätkas spiooniametit ka Eestis. Kahekümnendail aastail Eestisse naasnud mõisaproua kolis elama endisse jahimajja Kalijärve ääres Jänedal. Maria abiellus uuesti (ta endine abikaasa mõisahärra Hans von Benckendorff mõrvati aprillis 1919 saladuslikul viisil) ja tema nimeks sai Budberg.
Suvel 1934 lahkus Maria Budberg koos Wellsi ja oma lastega Eestist jäädavalt, asudes elama Londonisse. Neist olid saanud elukaaslased, kuigi nad ei abiellunud kunagi. Pole võimatu, et Greene’i Eesti-huvi ärgitajaks võis olla just paruness Budberg.
Pekka Erelt
