Meie moe võitjaduo
"Kas sa kommi tõid?" küsib Tanel Veenre ust avades. Eesti moe tunnustatud noorgeeniused Aldo Järvsoo (viimast päeva 26) ja Tanel Veenre (26) on päev otsa oma ateljees uut moodi disaininud ning nende veresuhkru tase on ohtlikult madalale langenud. "Me ostame tavaliselt Maiasmokast martsipanikooke, aga täna pandi uks just nina eest kinni," kurdab Tanel shokolaaditahvli kallale asudes. Poistel on energiat vaja, sest 5. detsembril peavad nad astuma publiku ette suurejoonelise moeshowga, toimumispaigaks Stockmanni ja Ühispanga vahel asuv maaalune parkimismaja.
Noorte moeloojate Hobusepea tänava ateljees ei ole ruumiga priisata. Peale nende töötab siin tavaliselt veel kolm disainerit. Hetkel istub Aldo õmblusmasina taga ja vuristab valgest siidist inglitiibu. Õmblusmasinate tihedas piiramisrõngas on suur laud, millel puntras ülesharutatud rõivaese. See on kleit Tanel Veenre sellekevadisest Supernoova võidukollektsioonist. Eesti moekunsti ajaloo üks kaunemaid teoseid on õmblustest lahti kistud ja ootab alandlikult oma edasist saatust. "Mul oli seda materjali vaja" ütleb Tanel muretult. See olevatki tavaline, et nende disainitud rõivad taaskasutusse lähevad. Näib, et Aldol ja Tanelil ei ole oma loomigu suhtes mingit alalhoidlikkust ega aupaklikkust – kui vahel mõni varrukas, hõlm või krae ebaõnnestub, siis torgatakse see kusagile mujale detailiks. Tavaliselt ongi kollektsiooni tegemine lõbusamat sorti ettevõtmine ning poistel kõhud suurest naermisest haiged.
Võiks jääda mulje, et tegu on mingite naljavendadest pusserdajatega, kes isegi täpselt ei tea, mis nende õmblusmasina nõela alt väljub. Ometigi on asi vastupidine. Aldo ja Taneli moekollektsioonid on alati pisidetailideni kontrollitud ning disain, värvid, mustrid, aksessuaarid aga ka meik ning soengud väga täpselt paigas. Kuigi poisid on aastaid koos töötanud, on kummagil oma personaalne, väljakujunenud käekiri. Aldo on suurepärane kolorist, kelle riided on ülimalt lakoonilise ja selge joonega, vürtsi lisab ta mitmesuguste riukalikult nutikate tehnikatega, nagu reljeefvärviga täpitamine või vineerplisseer. Kuigi ta ise väidab, et ei pea kantavust esmaseks, on ta riided seda ometi. Tanel seevastu nimetab ennast idealistiks, kes loob ebamaiseid ja muinasjutulisi kangelannasid. Taneli eriliseks tugevuseks on trükimustritega manipuleerimine ning vapustavalt teravmeelsed aksessuaarid. Näiteks selgus, et laval nähtud efektne roosa kaelaehe oli tehtud lihtsalt töö käigus ülejäänud kingapealsetest ning kaunist puupitsist kroonid olid tegelikult teokarbikujuliseks koolutatud lehvikud.
Poiste sõprus algas siis, kui Aldo kooli vahetades sattus Pelgulinna Keskkoolis Taneli klassi. Keskkooli lõpus valmis ka nende esimene ühine tõsiseltvõetav kollektsioon, Maarja Tali organiseeritud moekonkursi IN võistlustöö. See koosnes unenäolistest grungebaleriinidest, kes ilu-uisud jalas lavale koperdasid. Tänu sellele üritusele puututi esimest korda kokku kohaliku moeseltskonnaga ning tollane moekateedri juhataja Vilve Unt soovitas Aldol tulla moodi õppima. Nii ei saanudki Aldost arhitekti, nagu varem plaanitud, vaid hoopis moetudeng. Taneli lapsepõlveunistuseks oli aga saada joonisfilmi kunstnikuks, "kuna see tundus teatud eani kõige õilsam ja õigem kunstiliik". Ometigi astus tema hoopis ehtekunsti osakonda.
Kui Tanel õpib hetkel Kunstiakadeemia magistrantuuris, siis Aldo moeõpingud on jäänud toppama. Kolmanda kursuse kevadsemestesr osutus talle kärbsepaberiks, mille küljest pole ta end suutnud senini lahti sikutada. Tanelile meeldib Aldot tema istumajäämise pärast nöökida. Aldo aga õiendab, et teda mitte ei visatud koolist välja, vaid et kolmanda kursuse kevadsemestril hakkas ta valmistuma maailmakuulsaks Smirnoffi moekonkursiks. "Mul oli valida, kas teen Smirnoffi õudselt hästi või...". Siinkohal torkab Tanel naerdes vahele: "Sest kaks kostüümi kooli kõrvalt valmis teha tundus ju utoopilsena, " ja lisab kähku, et sõbral oli tol ajal ka palju reklaami- ja stilistööd. Aldo tunnistab, et elu lihtsalt kasvas tal üle pea ja need kaks võistluskostüümi olid viimaseks tilgaks tema karikasse. "Selle eest on terve moekateeder on minu kursusel käinud, kuna ma käisin seal IGA aasta" ütleb ta rõõmsalt. "Ei ma lähen sinna tagasi..."
Tanelil Veenre on avalikkusele tuntud kui moekunstnik, kuid tegelikult peab ta end eelkõige ehteloojaks. "Mulle meeldib see haridus, mis ma ehtekateedrist saan. See on seotud idealismiga, hariduse kui niisuguse ja enesearendamisega."
Õmmelda Tanel ei oska, ning vanaema käest võetud õmblustundidest polnud ka suurt kasu.
"Ega ma ei olegi mingi moekunstnik," raiub üks Eesti silmatorkavamaid moeloojaid, kes kahel korral on võitnud SuperNoova moekonkursi. "Mood on meedia jaoks apetiitne. Ma tegelen ühesuguse intensiivsuse ja kvaliteediga nii moekunsti, ehtekunsti ja fotograafiaga, aga tähele pannakse vaid moodi, sest see on meedia fookuses ning selle ümber tekivad kergesti vahupilved."
Aldo kiidab sõpra, öeldes, et tegelikult on Tanel ehtekunstis tugevasti rohkem saavutanud, osaledes olulistel välismaistel näitustel. "Aga hallooo! Kes viitsiks näiteks Areenis vaadata plönnidest pilte? Ehtekunst on nagu mingi kõrvalolev kunstiharu." Kui Tanel armastab Aldot kiusata kooliteemadel, siis Aldo omakorda kutsub ehteid "plönnideks". Huvitaval kombel ei näita Tanel solvumise märke, vaid lisab, et meedia lükkab kaalukausi valesse balanssi, kajastades vaid popmuusikute, näitlejate ja moeloojate tegemisi.
Äkki teeb Tanel moodi just selleks, et endale ehtekunstniku ja fotograafina tähelepanu tõmmata? "Ma arvan, et mingil määral võib see õige olla.Tegelikult on mood täiesti eriline meedia. Eriti lahedad on showd ning mind huvitabki just see neli minutit lava. See on midagi enamat, kui riided. See on mingi lumma tekitamine."
Sügisest hakkas Tanel toimetama Eesti Ekspressi moelisa Mimi, mis võtab päris suure osa tema ajast. Ka Aldol on käsil uus ja töömahukas projekt: ta toodab koostöös Anu Saagimiga inglitiibadega t-särke kaubamärgi Skandal all. Hetkel on nõudmine nende järgi suurem, kui teha jõutakse. Põhjus on lihtne: ülinõudlik Aldo õmbleb kõik inglitiivad ise, sest ei usalda nii peent tööd ühegi õmbleja hooleks. Nii võibki Skandali särke hetkel klassifitseerida pooleldi haute couture’iks.
Miks aga Aldo ja Tanel, ise nii andekad, pole end proovile pannud ja välismaale tööle läinud?
"Kas sa tead misasjad on sõbrad?" Hüüatab seepeale Aldo. "Sõbrad on need, kellest ei saa eraldi elada! Ma ei saa maha jätta neid, keda ma armastan!"
Tanel lisab, küll üsna ebaveenvalt, et tema ei ole nii ambitsioonikas. "Kas sa kujutad ette, mis energia läheb selle alla, kui vahetada keskkonda, hakata ennast uues kohas tõestama. Ma ei oleks nõus kusagil katusekambris viis aastat saia nosima, ja siis saba jalge vahel tagasi Eestisse tulema."
Küllap kardavad ebaõnnestumist nagu igaüks?
Aldo väidab vastu: "Ma ei karda, et sõpru ei saa või läbi ei löö. Aga miks ma peaks loobuma nendest kes mul juba on. Enamik välismaalasi ütleb, et Eesti on jube tore koht. Ongi! Miks ma peaksin siit ära tahtma! Elatustase on natuke madal, aga elan ära. Mu eesmärk ei olegi tegelikult rikkaks saada. Et nüüd saan miljoni kätte ja ostan auto. Kesklinnas elades on jala niikuinii tunduvalt parem käia."
Tanel, kes õppis aasta Hollandis, lisab, et ka Londonis või Amsterdamis olles jõuab peagi kohale teadmine, et see on samasugune liivakast. "Kui enda haare suurenebke, siis maailm selle arvelt ei suurene ja ka seal tulevad samamoodi seinad ette."
Niisiis pole vaja karta, et Eesti oma geeniustest ilma jääb. Niikaua, kuni nende sõbrad on siis, on ka nemad. Ja vähemalt paar korda aastas tahavad nad ka tulevikus kollektsioone disainida.
