Meie oma väike Keitu
Edgar Valteri "Pokuraamat" on Geitrudi jaoks liiga raske. Mitte et Geitrud ei saaks aru, millest raamat räägib, aga ta ei jõua raamatut käes hoida.
"Pipi Pikksukaga" on sama häda. Geitrudile meeldib hirmsasti lugeda, kuidas Pipi valetab, nii et suu suitseb (et on Aafrikas käinud või et tal elavad tondid pööningul), aga Geitrudi väikesed käed ei saa raamatuga hakkama.
Geitrud käib neljandas klassis ja kannab kolmeaastasele mõeldud riideid. Kõndida tüdruk ei saa.
Geitrud põeb rasket haigust osteogenesis imperfecta't (habraste luude sündroom), mis tähendab, et tema kasv ja liikumine on pärsitud. Tema luud on nii õrnad, et võivad murduda väiksemastki puutest.
Tal on olnud rohkem luumurde kui NHLi hokitähel või rodeoratsutajal. Esimesed olid juba siis, kui ta polnud veel ilmalegi tulnud.
Ta on 80 cm pikk, kaalub 15 kilo. Liigutada saab ta ennast ainult niipalju, et kui on külili, keerab ennast kõhuli ja tagasi.
Aga vaimult on pisike tüdruk terane. Algul luges ema Geitrudile õhtuti raamatut ette. Raske oli lugeda, sest Geitrud kordas iga lauset järele. Kolmeaastaselt olid tähed selged. Ja siis hakkas ta ise tasapisi lugema.
Neli aastat tagasi oli Otepää gümnaasiumi direktor tõsise küsimuse ees - kas võtta tavalisse kooli õppima tüdruk, kes ise ei kõnni ja kes vajab enda kõrval abilist.
Geitrudi pärast toodi klass kolmandalt korruselt esimesele. Geitrudi pärast tehti koolis esimene kaldtee.
Geitrudi tunnistustel on olnud enamasti neljad-viied. Mõni kolm ka. Kui ta saaks pidevalt ja ilma pausideta õppida, poleks mingit probleemi. Aga vahel, kui Geitrudil on mõni luu katki läinud, peab ta nädalate kaupa kodus lamama.
Hommikul ärkab Geitrud kell kuus. Omaenda pisikesest telekast vaatab ta varahommikul "Tuvikesi" (ema nendib tähendusrikkalt, et "no sellest ka sinu kõnepruuk!"). Vend, kes on teise klassi poiss, magab sel ajal veel sügavat und.
Siis aitab ema Geitrudil riidesse panna ja ongi kell varsti nii kaugel, et Anneli laseb ukse taga kella.
Anneli on Geitrudi abiline, kes saab riigilt selle eest palka, et ta Geitrudi kooli viib ja koolist toob ja istub tunnis ka. Annelile meeldib lastega suhelda ja Geitrudiga on tal mõnus klapp. Annelil endal käib tütar esimeses klassis.
Koolis istub Geitrud oma mugavas ratastega toolis. Ta istub üsna taga, aga vastuseks küsimusele, kas siin on hea spikerdada, raputab pead. Tema ei spikerda.
Kohe Geitrudi selja taga istub Anneli ja kui Geitrudil on midagi vaja, siis Anneli aitab. Kui tuleb anda kiireid kirjalikke vastuseid, ütleb Geitrud Annelile vastuse ja Anneli kirjutab ütles.
Geitrudil endal on ka ilus korralik käekiri, aga ta kirjutab aeglaselt. Nii väike käsi lihtsalt ei kirjuta kiiremini.
"Mis on kõige vastikumad ained?"
"K õ i g e vastikumaid ei ole! On n a t u k e vastikud!" teatab Geitrud.
Ka n a t u k e vastikuid aineid ei kiirusta Geitrud üles lugema. Matemaatika vist siiski kõige o o d a t u m a t e hulka ei kuulu, nagu pika pinnimise peale selgub.
Kui Geitrud ära väsib, saab klassi tagaotsas rahulikult pikutada.
Vahetunni ajal peab Geitrud klassivendadega poksimatše, mis näevad välja nii, et poisid viskavad ennast Geitrudi ees pikali (nagu oleksid nad tüdrukult maksahaagi saanud) ja Geitrud naerab valjult ja kõlavalt. Klassikaaslased teavad, et Geitrudi ei tohi näpuotsagagi puutuda. Gei trud on õrn!
Klassikaaslased on toredad, kui jätta arvestamata, et mõned jooksevad liiga palju ja mõned räägivad liiga palju.
Geitrud on kuskil ajakirjaintervjuus kriitiliselt maininud, et üks tüdruk olla talle öelnud, et käib ühe poisiga. Tema meelest ei vasta see informatsioon mingilgi määral tõele ja Geitrud arvab, et tüdruk saagu enne 12 täis ja siis vaadaku, kas käib või ei.
Aga Geitrudki on seltskondlik noor inimene ja peab meeleldi sünnipäevi. Tema sünnipäev on 23. veebruaril, mis tähendab, et järgmine päev on vaba ja külalistel pole kiiret.
Tänavu tundis ta paar tundi enne sünnipäeva, et selg valutab, targem oleks voodisse pugeda. Viskaski kodus pikali, aga külalised tulid ikka ja trallitasid ümber voodi ja kõigil oli lõbus.
"See oli see kord, kui isa arvas, et mul hakkab saba kasvama!" täpsustab Geitrud ja särab. Nali pole Geitrudile sugugi võõras.
Geitrudi ühed lemmikumad ained on inglise ja eesti keel ja kunstiõpetus. Kõige suurem lemmik on aga muusikatund. Viisi peab Geitrud hästi ja tal on üllatavalt kõlav hääl ja tema lemmiklaul on "Õrn ööbik", mida nad varsti vastama peavad.
Pärast tunde viib Anneli Geitrudi koolist ära, algul enda juurde ja pärast koju. Anneli juures mängitakse poodi või arsti või loetakse raamatuid, mispuhul ehitatakse raamatu toetamiseks patjadest kuhi. Nii et muudkui keera lehte ja loe!
Muide - Anneli juures elab küülik ja Geitrudi kui pisikese tüdruku jaoks on küülik üks kohutav elajas. See on umbes sama jube kui kass!
Oma painajalikemates unenägudes on Geitrud näinud, et üks paks kass püüab teda voodist välja trügida. See on jube!
Ükskord kalpsas Anneli tilluke küülik paha aimamata diivanile ja Geitrud ehmatas nii ära, et jalg läks suurest hirmust krampi.
Ei! Loomad Geitrudile ei istu.
Isegi kui liblikas tuppa lendab, satub Geitrud ärevusse ja palub, et liblikas aknast välja juhatataks.
Geitrud on mõelnud, et temast võiks saada psühholoog, kes laste muresid kuulab. Või tõlkija või kirjanik. Kuigi - kirjaniku jaoks peaks ehk veidi rohkem liikuma ja nägema, arvab ema.
"On sul vahel kurb meel?"
"Vahel on."
"Millal?"
"Kui ma pean kaua üksi kodus olema. Tahaks teisi näha..."
"Kas sa igatsed midagi? Unistad millestki?"
"Mul on kõik olemas."
"Aga mõnest sõidust või reisist?"
"Ma ootan suve, siis sõidame maavanaema juurde. Ja temaga teeme kooki!"
"Ja kuidas sina koogitegemises osaled?"
"Mina panen jahu!"
Geitrud lõpetab neil päevil Otepää gümnaasiumi neljanda klassi. Seni oli siin lihtne koolis käia.
Pidevalt üks ja sama klassiruum, oma kindel koht, mööda koolimaja ringi rännata polnud vaja. Alates viiendast hakkavad kõik ained olema eraldi ruumides. Vahetundide ajal on koridorid siginat-saginat täis. Kui keegi kogemata müksab, võib juhtuda ei tea mis.
"Kõige tõenäolisem on koduõpe," arutab Otepää gümnaasiumi direktor Aivo Meema tulevikust rääkides.
See näeks välja nii, et õpetajad käivad Geitrudi juures kodus (kaheksa ainetundi nädalas) ja mõne tunni, näiteks laulmistunni, võiks Geitrud olla klassikaaslastega koos.
Aga uued reeglid näevad ette, et koduõpe ei tohi toimuda kooli ruumides. Nii et kui eestlane jälle oma saksa täpsusega vene moodi reegleid hakkab taga ajama, ei tohigi kodus õppiv Geitrud koolimajja tundi tulla. Loodetavasti nii ei lähe.
Aasta-aastalt on Geitrudil raskem. Et ta ei jõua enam istuda, peab vahepeal pikali olema.
Neljandas klassis läks kapi otsas hoogsalt kasvama sidrunipuu ja üks sidrun on küljes ka. Enne kui neljas klass suvevaheajale läheb, söövad nad selle sidruni ära.
Geitrud loodab, et sidrunisöömine ei jää viimaseks ühiseks mälestuseks toredate klassikaaslastega.
"Sa oled üks tore tegelane," ütlen Geitrudile.
Ta vaatab mulle kaua otsa ja vastab:
"Ega kurta ei saa jah!"
Elen Kurvits on Otepää gümnaasiumi koolilehe Otu Tungal peatoimetaja.
