SIHIK IDASUUNAL: Kui oled andekas hokimängija Eestist, nagu on seda Andrei Makrov, siis üks võimalus hokimängijana korralikku karjääri teha on istuda rongi ja sõita Venemaale. Või siis sealtkaudu edasi Valgevenesse. TIIT BLAAT
“Ma ei tea, ma pole sellele isegi mõelnud, et peaks loobuma karjääri pärast Eesti kodakondsusest. Ma olen lapsest saati Eesti eest mänginud,” ütleb ­Andrei Makrov (27), kui teda sel teemal pisut provotseerida.

Vaevalt muidugi, et ta kunagi päris miljoni dollari suuruse palganumbrini küüniks – rikas Venemaa Premier-liiga maksab üksikutele tähtedele ka sellist palka –, aga no paarisaja tuhhi kanti küll. Talenti ju on.

Väljas on kevad – jäähokiaeg! Ses mõttes, et on tiitlivõistluste aeg.

Moskvas toimuvad maailmameistri­võistlused, kus tiitli nimel peavad lahingut 16 parimat hokitiimi. Kolm näda­lat tagasi pidas Eesti hokikoondis ­Hiinas Qiqiharis lahinguid tugevuselt ­järgmise ešeloni tiimide seas, et selgitada, kes saab tuleval aastal 16 parima hulka. See on tihe turniir, kus kõik on enam-vähem võrdselt sitked. Eesti võitis viiest tasavägisest mängust kaks ja kaotas kolm. Võiks vigiseda, aga tegelikult mängis meeskond hästi. Eesti meeskond oli ­ainus, kes võitis hilisemaid turniirivõitjaid prantslasi.

Spetside hinnangul tegi meie meeskond isegi ootamatult kobeda turniiri, kus, kui midagi ette heita, oli puudu vaid õnnest. Me peame ju arvestama, et erinevalt konkurentidest on Eesti koondis amatööride oma. Peaaegu kõigile koondislastele on hoki harrastus, millega tegeldakse töö kõrvalt.

On siis Eesti koondise peatreener Jouni Räisänen võimas strateeg, kes paneb asjaarmastajad mõne suurturniirile eelneva nädalaga suurepäraselt kokku mängima?

Makrov muigab. Ta ütleb, et Räisänen on lihtsalt üks soomlane. “Üks tavaline soomlane.” 
Siiski arvab Eesti parim hokimees, et meie hokil on siis rahvusvahelisel areenil üsna nukker seis. Tema sõnu kinnitab tõsiasi, et kuni 18aastaste noorte meeskond kaotas hiljuti haledasti mitte just erilistele hokimaadele – Hollandile ja Ungarile. Mehhikot, tõsi, võideti...

Lapsena Venemaa tippklubisse
Makrov on praeguse seisuga Eesti parim jäähokimängija. Kuue löödud väravaga viiest mängust jagas ta ühe hollandlasega Hiinas toimunud turniiri täpseima mehe tiitlit. Ta on kiire, tehniline ja osav.

Kui Makrov oli 14aastane, jättis ta tundmatu hokiriigi Eesti jääväljakud ja siirdus CSKA noortetiimi. CSKA oli siis, ja tegelikult on ka praegu, Vene hoki põhi­li­sim taimelava. Siis, 90. aastate alguses, oli ta seda eriti. Ühe Eestis elava venelasest poisi jaoks ei saa olla ­paremat hoolauda hokimaailma kõrgustesse. “Eks see oli juhus. Mängisime CSKAga, ­saime kõvasti peksa, aga sealsed ­treenerid millegi­pärast nägid minus ­midagi ja kutsusid enda juurde. Olin muidugi nõus minema,” räägib Makrov, kelle isa ­Vladimir oli üsna korralik ­mängumees. Ja ­vanem vendki.

CSKA noortemeeskonna särgis mängis Makrov neli ja pool hooaega. Siis öeldi aidaa. Makrov jätkas Soome HIFK noortetiimis, mis on Soome oludes üsna märkimisväärne koht karjääri alustamiseks. Edasi kolmeaastane tsükkel Soome tugevuselt teises liigas Forssa tiimis. Soome on tubli hokimaa, aga nende teine liiga on tehniliselt siiski tagasihoidlike mõõtudega (1,78 m ja 88 kg) Makrovile muidugi liialt jõuline ja vahest mitte nii tasemel.

Riburadapidi mängis Makrov linnades, millest paljusid on raske kaardilt leida. Tõsi, esimene Vene klubi, kuhu ta pärast Soome aeg a maandus, oli Permi Molot Prikamje. Tubli klubi. Mis toona, aastal 2001–2002, mängis Vene eliitsarjas. Ent Venemaal on kord, et klubis võib olla kolm välismaalast. Makrov jäi miljoni elanikuga Uurali tööstuslinna klubis neljandaks. “See on ju selge, et kui on selline limiit, siis otsitakse ja ostetakse need välismängijad ikkagi kusagilt hokimaadest – Tšehhist, Slovakkiast. Siis on tähtis, kui kõva nimi sul on. Taset, nagu paljudel puhkudel selgus, nii väga ei olnudki,” räägib mees.

Niisiis välismaalaste kvoodi alla Vene klubid teda mahutada ei tahtnud. “Pakkusid, et hakaku ma Vene kodanikuks. Saaksin edasi mängida.”

Makrov kodakondsust ei vahetanud ning pidi vahetama klubi.

Karjäär jätkus kõrgliigas (Venemaa mõistes tugevuselt teine liiga) mängivas Tatarimaa linna Leninogorski meeskonnas. Et tegu on naftapuurijate linnaga, oli ka klubi nimi vastav – Neftjannik. “Hokit seal inimesed armas tasid, aga linn oli muidugi nõme,” meenutab ta.
Vene kõrgliiga on tasemelt üsna korralik. Seal on kokku 30 klubi, neist esimesed neli väga head. Ülejäänud enam-vähem võrdsed. 

Makrov mängis omad kaks aastat Leninogorskis nii hästi ära, et teda kutsus enda juurde nelikümmend kilomeetrit eemal asuv Almatjevski Neftjanniku meeskond. See on suurem linn, Tatarimaa jõukaima ettevõtte Tatneft ­peakorteri asupaik.

Makrovil läks Almatjevskis vägagi silmapaistvalt (2003/04 kogus ta 48 mängust 35 punkti. Järgmisel hooajal 50 mängust 31 punkti).

Tatarimaalt on Vene tugevaimas ­liigas kaks klubi, nii tegi üks neist kraad lahjemas liigas mängivale Makrovile ka pakkumise. Aga taas jõudis vestlus selle kohani, kus Makrovile oleks vägagi abiks olnud Vene kodakondsus. Sinna see jutt ka jäi. Ta läks mängima hoopis uuesti suurele hokikaardile pürgiva Nižni Novgorodi Torpedosse. Kõik oli hästi, mäng sujus (44 mänguga 30 punkti), klubi meeldis. Aga selle hooaja alguses vahetus Torpedos juhtkond ja neile – kuigi nad seda otse ei öelnud – ei sobinud Makrov.

Mis siis ikka.

Ilusa lõpuga segane hooaeg

Tänavust hooaega alustas ta Moskva oblasti väikelinna Dmitrovi klubis. Seal, kuigi Makrov mängis hästi, tema teenetest loobuti. “Ma tõesti ei oska isegi aimata, miks,” ütleb ta.

Ainus reaalne võimalus hooaega jätkata avanes Valgevene kõrgliigas sealse mitmekordse tšempioni Minski Junosti ridades. Ta sai seal mängida napilt viis mängu, kui pidi lahkuma, sest Junost palkas noorema ja odavama venelase. Makrov maandus Minski Dinamos.

Ja selle klubiga tuli paljude arvates üllatuslikult Valgevene meistriks. Makrov oli nii seitsmes põhiturniiri mängus kui ka eriti kümnes play-off-mängus oma meeskonna silmapaistvaim mängumees. Parim väravakütt.

Valgevenes, kus autoritaarne president Lukašenko on ise suur hokifanatt, on see mäng riikliku tähtsusega ala. Riik toetab klubisid ning korralike jäähallide ehitamist. Kõrgliiga tase on Makrovi hinnangul tugevam kui Vene kõrgliigas.

Ta jääb ilmselt sinna ka järgmiseks hooajaks, kui just Vene Premier-liiga klubid pakkumist ei tee. Ja kui ­limiit lubab, sest ta on ju endiselt Eesti ­kodanik.