Läikivate raudpulkadega võrevoodi otsal on korralikult kokku volditud roosa tekk. Tüdruku ümber lebavad mänguasjad: lõngast juustega kaltsunukk, väike roosa poni, valge karvane hobune ja kutsu. Ta hoiab kõvasti kinni valgete täppidega punasest pallist – see on teisipäeval toodud ja tema eriline lemmik. Aga ta veel ei tea, et palli sees on üllatus. Kui vajutada nupule, koorub välja mõmmik.


Tema uus, ehkki ajutine kodu on kaheses palatis. Samas ruumis on ka üks teine beebi koos emaga. Läbi ukseklaasi paistavad sageli teiste laste heatahtlikud näod, kes käivad uustulnukat uudistamas.


Leidlapse õlekarva juuste ja pontsaka nutunäoga pilt on saanud paari päevaga tuttavaks kogu Eestile. Üks lastehaigla töötaja arvas, et tüdruku nimi võiks olla Kripsik, sest ta meenutab ühtaegu nii Kriipsu-Jukut kui ka Sipsikut.


Kripsik on hästi vaikne ega naerata (esmaspäeval siiski korraks nagu naeratas). Ta on tõsise olemisega ja lapse kohta mõtlik. Kui teda hakatakse riidesse panema, et teda kuhugi viia, hakkab tihkuma. Aga põrgutralli ta ei korralda. “Nägin, kui teda viidi ultrahelisse. Oli näha, et ta tundis end haiglatöötaja süles kõigiti turvaliselt,” ütleb Mall-Anne Riikjärv, lastehaigla juhatuse esinaine.


“Ma rääkisin temaga eesti keeles ja ta paistis aru saavat,” ütleb Kaja Leito, lastehaigla pediaatriakliiniku juhataja. “Ütlesin da-dadaa ja ta lehvitas mulle vastu.” (Nüüdseks on teada, et tüdrukuke on sündinud Venemaal.)


Inimeste poolt hüljatud Kripsiku kaitseingel tegi oma tööd hästi: ilm oli soe, vihma ei sadanud, suuri hulkuvaid koeri ringi ei luusinud ja haiglasse jõudis Kripsik juba kell kaks päeval. Tüdruk oli pisut alajahtunud – teda soojendati, tunni jooksul põnni kehatemperatuur normaliseerus ning ta toibus kiiresti. Valvearst ei leidnud sellist tervisehäda, mida peaks ravima hakkama, välja arvatud kerge nohu.


Tema vanuseks pakkusid arstid algul 11 kuud.  Nüüdseks on aga selgunud, et tüdruk on arstide pakutud east tervelt aasta vanem. Ta on aasta ja kümne kuu vanune.


“Et ta on vanem, eks me saime sellest ka ise aru,” ütleb Mall-Anne Riikjärv. Hambumuse järgi on laps vanem kui aastane, pikkust ja kaalu on aga vähe. Aga seda ei oska keegi öelda, kas normaalset kasvamist on takistanud puue või on teda kehvasti hooldatud.


Kripsik on arstidele siiani mõistatus nagu ahvide üleskasvatatud ­Mowgli. Rääkida ega kõndida leidtüdruk ei oska ja keegi pole temaga veel jutule saanud. Või võtkem näiteks söömine. Haigla töötajad pidid ju välja selgitama, mida ja kuidas ta on harjunud sööma. Õnneks on tüdruk hea isuga. Soe toit talle maitseb, eriti armastab ta lutipudelist piima limpsida. Siiski ei peaks nii suur laps enam lutisõber olema, pigem ikka üritama tassist juua. Aga ka paremates peredes juhtub, et lastele pistetakse kõhutäiteks pudel pihku, selle asemel et korralikku toitu valmistada ja kannatlikult tassi kasutamist õpetada.


Nähes lutipudeli äratundmise rõõmu ja hinnates lapse luustikku, arvava d mõned arstid, et Kripsikut on varem ühekülgselt toidetud. Ometi oli ta puhas, juuksed lõigatud, jalutuskäiguks sobivad riided seljas, vanker küll mitmendal kasutusringil, kuid asjalik.


Leidlapse vanemate otsimiseks tegutseti kiiresti. Sama päeva pärastlõunal kutsuti tööle Pille Alaveri juhitav lastekaitse talitus. Nemad tegelevad kõigi lastesse puutuvate politseiasjadega, kuigi ajakirjanduses tuntakse neid peamiselt pedofiiliajuhtumite põhjal.


Alaveri rühm hakkas infot töötlema. Küsitleti läbi haiglad, kuhu ema või mõlemad vanemad oleks võinud õnnetuse tagajärjel sattuda. Luubi all olid ka vaimuhaiglad. Samas pidid politseinikud arvestama, et isegi kui vanemad on haiglas, pidi keegi vankri tühermaale lükkama. Pille Alaver käis ise lastehaiglas tüdrukut vaatamas.


Kui uudis televisiooni ja internetiportaalidesse jõudis, olid inimesed juhtunust vapustatud. Kõik tahavad aidata: tuua mänguasju, riideid, raha!


Sel esmaspäeval ilmus politseisse naine, kes ütles, et tema koos elukaaslasega on tüdruku hooldajad. Neil on ette näidata Kripsiku sünnitunnistus. Teada on tema õige nimi ja isikukood.


Tema emaga kontakti pole ning isast pole üldse midagi teada. “Eks see ole perekonnasisene asi,” nendib Põhja prokuratuuri pressiesindaja Maria-­Elisa ­Rannajõe.


Tüdruk on beebist peale elanud hooldajatega. Kuid siiani on arusaamatu, miks oli ta tühermaale jäetud ja kus olid hooldajad terve laupäeva ja pühapäeva. Naine väidab, et tuli politseisse, sest nägi ajalehes lapse pilti. Prokuratuur algatas hooldajate suhtes väärkohtlemise kahtlusega kriminaalasja, sest laps oli leidmisel alajahtunud.


Juba enne hooldajate väljailmumist ütles Tallinna sotsiaalameti peaspetsialist Lea Möll, et ilmselt hakkavad nad otsima lapsendamiseks sobivat peret. Internetiportaalides on oodata uut tähelepanulainet.
Neli leidlast

Mis oleks saanud siis, kui tüdruku lähedasi poleks leitud ja taust jäänuks selgusetuks?

Siis oleks talle antud arstide määratud vanuse põhjal uus isikukood. Nime oleksid talle pannud aga sotsiaaltöötajad.

Eestis on iseseisvusajal olnud kõigest neli juhtumit, mille puhul last võiks nimetada leidlapseks.

Viimane kord kuus aastat tagasi, kui beebi jäeti sünnitusmaja trepile. Tookord võttis Tallinna sotsiaalametiga ühendust viis naist, kes tunnistasid end lapse emaks. Õige polnud neist aga ükski. Alles kuues, kelle jälile jõudis politsei, osutus õigeks. Seda tõestas DNA test.