17.10.2008, 00:00
Meie ühine leidlaps
Tallinna tühermaalt leitud Kripsiku käekäiku jälgib Eesti rahvas viimastel päevadel suurema huviga kui aktsiahindade langust.
Möödunud laupäev oli udune ja sompus, kuigi sügise kohta
soe. Keskpäeval nägi Tartu maantee äärsel tühermaal
jalutav naisterahvas musta lapsevankrit ja selles roosas jakis titte, kel oli
jalge ümber sooja hoidmas lehmapiltidega jalutuskott. Ühtki
täiskasvanut läheduses polnud. Praegu on leitud lapsukese jaoks
kõige turvalisem koht maailmas Tallinna lastehaigla.
Läikivate raudpulkadega võrevoodi otsal on korralikult kokku
volditud roosa tekk. Tüdruku ümber lebavad mänguasjad:
lõngast juustega kaltsunukk, väike roosa poni, valge karvane hobune
ja kutsu. Ta hoiab kõvasti kinni valgete täppidega punasest pallist
– see on teisipäeval toodud ja tema eriline lemmik. Aga ta veel ei
tea, et palli sees on üllatus. Kui vajutada nupule, koorub välja
mõmmik.
Tema uus, ehkki ajutine kodu on kaheses palatis.
Samas ruumis on ka üks teine beebi koos emaga. Läbi ukseklaasi
paistavad sageli teiste laste heatahtlikud näod, kes käivad
uustulnukat uudistamas.
Leidlapse õlekarva juuste ja pontsaka
nutunäoga pilt on saanud paari päevaga tuttavaks kogu Eestile.
Üks lastehaigla töötaja arvas, et tüdruku nimi võiks
olla Kripsik, sest ta meenutab ühtaegu nii Kriipsu-Jukut kui ka Sipsikut.
Kripsik on hästi vaikne ega naerata (esmaspäeval siiski
korraks nagu naeratas). Ta on tõsise olemisega ja lapse kohta
mõtlik. Kui teda hakatakse riidesse panema, et teda kuhugi viia,
hakkab tihkuma. Aga põrgutralli ta ei korralda. “Nägin,
kui teda viidi ultrahelisse. Oli näha, et ta tundis end
haiglatöötaja süles kõigiti turvaliselt,”
ütleb Mall-Anne Riikjärv, lastehaigla juhatuse esinaine.
“Ma rääkisin temaga eesti keeles ja ta paistis aru
saavat,” ütleb Kaja Leito, lastehaigla pediaatriakliiniku juhataja.
“Ütlesin da-dadaa ja ta lehvitas mulle vastu.”
(Nüüdseks on teada, et tüdrukuke on sündinud Venemaal.)
Inimeste poolt hüljatud Kripsiku kaitseingel tegi oma
tööd hästi: ilm oli soe, vihma ei sadanud, suuri hulkuvaid koeri
ringi ei luusinud ja haiglasse jõudis Kripsik juba kell kaks
päeval. Tüdruk oli pisut alajahtunud – teda soojendati,
tunni jooksul põnni kehatemperatuur normaliseerus ning ta toibus
kiiresti. Valvearst ei leidnud sellist tervisehäda, mida peaks ravima
hakkama, välja arvatud kerge nohu.
Tema vanuseks pakkusid
arstid algul 11 kuud. Nüüdseks on aga selgunud, et tüdruk
on arstide pakutud east tervelt aasta vanem. Ta on aasta ja kümne kuu
vanune.
“Et ta on vanem, eks me saime sellest ka ise
aru,” ütleb Mall-Anne Riikjärv. Hambumuse järgi
on laps vanem kui aastane, pikkust ja kaalu on aga vähe. Aga seda ei
oska keegi öelda, kas normaalset kasvamist on takistanud puue või
on teda kehvasti hooldatud.
Kripsik on arstidele siiani
mõistatus nagu ahvide üleskasvatatud Mowgli.
Rääkida ega kõndida leidtüdruk ei oska ja keegi pole
temaga veel jutule saanud. Või võtkem näiteks
söömine. Haigla töötajad pidid ju välja selgitama,
mida ja kuidas ta on harjunud sööma. Õnneks on tüdruk hea
isuga. Soe toit talle maitseb, eriti armastab ta lutipudelist piima
limpsida. Siiski ei peaks nii suur laps enam lutisõber olema, pigem ikka
üritama tassist juua. Aga ka paremates peredes juhtub, et lastele
pistetakse kõhutäiteks pudel pihku, selle asemel et korralikku
toitu valmistada ja kannatlikult tassi kasutamist õpetada.
Nähes lutipudeli äratundmise rõõmu ja hinnates lapse
luustikku, arvava
d mõned arstid, et Kripsikut on varem ühekülgselt toidetud.
Ometi oli ta puhas, juuksed lõigatud, jalutuskäiguks sobivad riided
seljas, vanker küll mitmendal kasutusringil, kuid asjalik.
Leidlapse vanemate otsimiseks tegutseti kiiresti. Sama päeva
pärastlõunal kutsuti tööle Pille Alaveri juhitav
lastekaitse talitus. Nemad tegelevad kõigi lastesse puutuvate
politseiasjadega, kuigi ajakirjanduses tuntakse neid peamiselt
pedofiiliajuhtumite põhjal.
Alaveri rühm hakkas
infot töötlema. Küsitleti läbi haiglad, kuhu ema või
mõlemad vanemad oleks võinud õnnetuse tagajärjel
sattuda. Luubi all olid ka vaimuhaiglad. Samas pidid politseinikud arvestama,
et isegi kui vanemad on haiglas, pidi keegi vankri tühermaale
lükkama. Pille Alaver käis ise lastehaiglas tüdrukut vaatamas.
Kui uudis televisiooni ja internetiportaalidesse jõudis,
olid inimesed juhtunust vapustatud. Kõik tahavad aidata: tuua
mänguasju, riideid, raha!
Sel esmaspäeval ilmus
politseisse naine, kes ütles, et tema koos elukaaslasega on
tüdruku hooldajad. Neil on ette näidata Kripsiku sünnitunnistus.
Teada on tema õige nimi ja isikukood.
Tema emaga
kontakti pole ning isast pole üldse midagi teada. “Eks see ole
perekonnasisene asi,” nendib Põhja prokuratuuri pressiesindaja
Maria-Elisa Rannajõe.
Tüdruk on
beebist peale elanud hooldajatega. Kuid siiani on arusaamatu, miks
oli ta tühermaale jäetud ja kus olid hooldajad terve
laupäeva ja pühapäeva. Naine väidab, et tuli
politseisse, sest nägi ajalehes lapse pilti. Prokuratuur algatas
hooldajate suhtes väärkohtlemise kahtlusega kriminaalasja, sest laps
oli leidmisel alajahtunud.
Juba enne hooldajate väljailmumist
ütles Tallinna sotsiaalameti peaspetsialist Lea Möll, et ilmselt
hakkavad nad otsima lapsendamiseks sobivat peret. Internetiportaalides on
oodata uut tähelepanulainet.
Neli leidlast
Mis oleks saanud siis, kui tüdruku lähedasi poleks leitud ja taust jäänuks selgusetuks?
Siis oleks talle antud arstide määratud vanuse põhjal uus isikukood. Nime oleksid talle pannud aga sotsiaaltöötajad.
Eestis on iseseisvusajal olnud kõigest neli juhtumit, mille puhul last võiks nimetada leidlapseks.
Viimane kord kuus aastat tagasi, kui beebi jäeti sünnitusmaja trepile. Tookord võttis Tallinna sotsiaalametiga ühendust viis naist, kes tunnistasid end lapse emaks. Õige polnud neist aga ükski. Alles kuues, kelle jälile jõudis politsei, osutus õigeks. Seda tõestas DNA test.
Mis oleks saanud siis, kui tüdruku lähedasi poleks leitud ja taust jäänuks selgusetuks?
Siis oleks talle antud arstide määratud vanuse põhjal uus isikukood. Nime oleksid talle pannud aga sotsiaaltöötajad.
Eestis on iseseisvusajal olnud kõigest neli juhtumit, mille puhul last võiks nimetada leidlapseks.
Viimane kord kuus aastat tagasi, kui beebi jäeti sünnitusmaja trepile. Tookord võttis Tallinna sotsiaalametiga ühendust viis naist, kes tunnistasid end lapse emaks. Õige polnud neist aga ükski. Alles kuues, kelle jälile jõudis politsei, osutus õigeks. Seda tõestas DNA test.