Meie vahel on keemiat
Armastuse leidmise retsept on imelihtne. Te peate vaid aktiveerima oma ajus sabatuuma ja ventraalse tegmentumi. Selle tulemusena paiskub ajju täiendav kogus ainet nimega dopamiin. Ning seejärel… Noh, kui te olete ükski kord elus olnud tõeliselt armunud, siis teate isegi, kuidas tunne on.
"Õiges koguses tekitab dopamiin intensiivse energiavoo ja reipustunde, võime tähelepanelikult keskenduda ning soovi võita tunnustust," kirjutab ajakirja National Geographic veebruarinumber. "Kui sa oled äsja armunud, siis see lubabki sul püsida üleval kas või kogu öö, oodata päikesetõusu, osa võtta võidujooksust või laskuda suuskadel nõlvast, mis on su oskuste jaoks selgelt liiga järsk. Armastus teeb su vapraks ja teraseks ning paneb sind võtma suuri riske, mis vahel end õigustavad, kuid vahel ka mitte."
Olen hull su järele
Kuid ettevaatust! Selgub, et armunud isiku ajus aset leidev keemiline torm ei erine kuigi palju mõne psüühikahäire füsioloogilistest sümptomitest. Pisa ülikooli psühhiaatriaprofessor Donatella Marazziti uuris serotoniini-nimelise aine leidumist nii armunute kui ka sundhäire all kannatavate inimeste ajus ja võrdles tulemusi nende inimeste näitudega, kes polnud hetkel armunud ega ka vaimuhaiged. (Sundhäire ehk obsessiiv-kompulsiivse häire korral koormab inimene end sundmõtete ning sundtegevuste ja -rituaalidega, mis häirivad nii tema kui ka kaasinimeste elu. Tüüpilised sundmõtted on seotud mustuse, bakterite, haiguse või surmaga.)
Tulemus: nii kire kui ka sundhäire all kannatajate veres on serotoniini 40 protsenti vähem kui "normaalsete" inimeste soontes. Armastus ajab tõesti hulluks – tegu pole pelgalt kujundiga. Seda näib tõestavat ka fakt, et serotoniini sisaldavad antidepressandid (Prozac, Zoloft, Paxil) võivad küll leevendada vaimuhäiret, ent vähendavad samas ka inimese võimet armuda või olemasolevat lähisuhet hoida.
Ehkki keemia aitab mõista, miks täidab kirg meid nii üleloomuliku jõuga, purustab kauni tunde keemiline analüüsimine ka mitmed illusioonid. Nimelt näitavad uuringud, et pime armastus kestab keskmiselt neli aastat – täpselt nii kaua, kui on bioloogiliselt vaja lapse kaela kandma ja omal jalal käima õpetamiseks. Seejärel asendub dopamiini tõusulaine ajus oksütotsiini-nimelise hormooni etteastega ning kirg annab suhtes teed sõprus- ja ühtekuuluvustundele. Ning mida soovitab Ameerika juhtiv geograafiaajakiri staažikatel abielupaaridel teha oksütotsiinitaseme hoidmiseks? Make love. See liidab ühte.
Ainus probleem võib olla selles, et nagu kokaiinisõltlasel, nii jääb ka dopamiinitormi tundnud aju igavesti igatsema uusi ja veel võimsamaid annuseid.
Õhus on tunda armastust
Keemiaõpik annab vastuse ka küsimusele, miks mõnel inimesel on õige paarilise leidmiseks teravam nina kui teisel. Šveitsi Lausanne’i ülikooli teadlane Claus Wedekind laskis 49 naiskatsealusel nuusutada T-särke, mida eelnevalt olid kandnud erinevate parameetrite alusel välja valitud mehed. Seejärel paluti naistel hinnata särkide lõhna meeldivust – ning kõik naised valisid oma lemmikuks just sellise särgi, mida oli kandnud nende genotüübist kõige erinevamat geenikomplekti omav mees. Tulemus sobib ideaalselt kokku tõekspidamisega, et just võimalikult erinevate geenide segunemine tagab tugevad ja elujõulised järglased.
"Kuid inimene, kes saab 80 protsenti oma infost mitte haistmise, vaid hoopis nägemise teel, lähtub paarilise valikul ka kindlasti muudest kriteeriumidest kui ainult lõhnast," hoiatab Tartu ülikooli füsioloogia instituudi teadur Kati Koido liigse rutakuse eest armuasjade tembeldamisel vaid ninatunde küsimuseks. Siiski võivad lõhnasignaalid ehk feromoonid, mis on peamiseks infokanaliks paljude primitiivsemate loomaliikide kosjasobitusel, üllatada ka meid: näiteks ühes ruumis elavate naiste menstruaaltsükkel ühtlustub just nina kaudu hangitud feromooniimpulsside tõttu.
"Ka see, et me paneme endale peale kunstlikke lõhnaained, on kantud eesmärgist vastassoole hästi mõjuda," jätkab Koido. "Väidetavalt valivad inimesed endale alateadlikult just sellise lõhnaõli, mis võimendab nende loomulikku lõhna ja tõmbab sellele tähelepanu."
Tõde hauda kaasa
Nii või teisiti näib, et ajukeemial on meie tundeelus olulisem roll, kui romantilisema hingelaadiga poeedile meeldiks. Mõned omavahel lähedases suguluses olevad hiireliigid võivad oma soojätkamiskäitumises kõvasti erineda: üks liik on silmapaistvalt monogaamne, teise esindajad aga kalduvad lõputule partnerivahetusele. "Vahe leiti olevat hiirte ajus leiduvate vasopressiini retseptorite tiheduses," märgib Koido. "Mida rohkem retseptoreid, seda monogaamsem liik."
Kas sarnane erinevus võib esineda ka inimeste vahel, üksikisikute tasandil?
"Usun, et võib," arvab Koido. "Kui ringi vaadata, siis mulle näib küll, et inimeste truuduseaste on erinev. Kuid retseptorite täpset kogust ei saa elava inimese ajus veel uurida."
Ning võimalik, et see polekski kuigi tark tegu.
