Ütleme nüüd nii, et see, mis te põhiseaduse kohta ütlesite, on väga hästi öeldud. Aga on ka asjad, mis on seotud kultuuriruumiga, paikadega, kust me oleme tulnud. Mäletate ju, 15 aastat tagasi... kus riigis me elasime? Riigis, kus samasooliste inimeste vahelised suhted olid kriminaliseeritud.

Põhiseadus ütleb väga õieti, aga ühiskond pole alati valmis. Mul on tunne, et Eesti ühiskond on alles teel sinna, kuhu me tahame jõuda. Sest, jumal tänatud, see pole enam kriminaalkuritegu.

Kas olete homopartnerluste või homoabielude poolt või vastu?

Vaadake, ilmselt tänu minu elule teaduses oli ka minu heade tuttavate seas homopaar, Hollandis. Üks neist on suurepärane teadlane ja mina suhtun nendesse normaalselt. Täiskasvanud inimestel on oma valik.

Aga mina isiklikult – mulle meeldivad boyfriend’id. Aga ma ei saa midagi öelda, kui kellelegi meeldib omasooline, see on tema probleem.

Suvel Pärnus toimunud Mark Soosaare visuaalse antropoloogia filmifestivali ümarlaual ütlesite, et teie meelest ei ole mingit vahet heteroseksuaalsel paaril ja homoseksuaalsel paaril ning et teil on hea meel, et mõlemad variandid tegelikkuses eksisteerivad. Selle üle olid festivalikülalised rõõmsalt üllatunud. Kas jääte oma tollase seisukoha juurde?

Jah, inimestel on põhimõtteliselt vaba valik ja mul on selle üle väga hea meel. Probleem oli see 15 aastat tagasi, kui tundus, et meil pole ka invaliide. Invaliidid ei saanud ju liikuda, neid hoiti kuskil ärapeidetuna, puuetega inimesed olid justkui teine klass. See on sama nähtus – ühiskond peab hakkama tolereerima iga inimese erinevust.

Nõukogude inimene pidi olema ühesugune: musklis, tööd tegema; oli üks ilus laul isegi, et kõik peavad ühtemoodi olema. Nüüd peame mõtlema, kuidas nii samasoolisi paare kui ka puuetega inimesi ühiskonnaga paremini siduda. Sellepärast ütlesingi Pärnus siiralt, mida asjast arvan. Vaatasin festivalil filme ja rääkisin inimestega ja mul on sealt üks küsimus. Festivalil oli film kahest noorest mehest, kes said endale lapse, kasutades doonorema, kes sai selle eest 15 000 dollarit. Lastekasvatus selles perekonnas on minu meelest diskuteeritav – just selles vallas tahan ma näha diskussiooni, sest selles peres on asjad teistmoodi. Teadlased on küll öelnud, et see ei muuda midagi, aga mina, ausalt, ei usu seda.

Meie ühiskonnas on palju peresid, kus on vaid üks lapsevanem, harilikult ema. Alles möödunud nädalal võisime lehest lugeda, et umbes 70 protsenti USA neegerlastest kasvavad isast lahus.

Olen teiega nõus. Siin aitab mind suur raamat, mida mulle väga meeldib lugeda – Francis Fukuyama "Suur vapustus", kus ta räägib kaasaegsetest peremudelitest. Fukuyama pakub välja sellise ilusa lahenduse: nii nagu Ameerikaski, peavad poisid jälgima isa tegevust, et teada saada, milline on mees ja mehetegevus – see on minu arust nagu väikese looma üleskasvatamine. Väiksel loomal on ju eeskuju karjas kasvades alati olemas. Praegu on meil pereinstitutsioon hakanud ikkagi väga kõvasti muutuma. Mujal maailmas toimus see 70. aastatel, nagu "Suur vapustus" näitab.

Vaadake, minus lööb väga palju välja minu teadlase iseloom – ma tahan aru saada, ma ei taha vihata. Teaduses diskuteeritakse. Keegi ei hakka sind vihkama, kui sul on teised seisukohad. Kõige tähtsam on aru saada. Mitte lihtsalt karjuda, et homod on kõiges süüdi, ka 9. jaanuari veeuputuses, vaid püüda asjadest aru saada.

Teine samasugune terav küsimus on vabaabielud, sest need on samuti osa traditsioonilise peremudeli muutumisest.

Teid kuulates tulevad paratamatult meelde Res Publica nooremate parlamendiliikmete homoabielude vastased avaldused.

Mina ei esita siin erakonna, vaid oma arvamust. Veel kord ütlen, mu meelest hakkame me väga tihti midagi, millest me aru ei saa, kohe vihkama. Ma mäletan, tegin Urmas Otiga saadet ja Urmas ütles mulle, et küll ta vihkas füüsikat ja matemaatikat, sest ei saanud sellest midagi aru. Ma ütlesin talle, et miks ta ei tahtnud esmalt aru saada ja näha, kui ilus füüsika on. See on minu lähenemine.

Olen kuulnud, et isegi reformierakondlane Väino Linde, kes avalikult homoabielude vastu sõna võttis, ütles ühel erakonna kogunemisel, et homode partnerlus on hea mõte. Kas me ei peakski alustama step by step ehk partnerlusest?

Kui tema kui jurist sellise asja välja ütles, siis las juristid mõtlevad. Ma arvan, et see, nagu ka vabaabielude seadustamise küsimus, on juristide suur töö. Võib-olla peaks sellega tegelema mõni töörühm, sots- või justiitsministeeriumis. Mina räägin siin ikka emotsionaalselt.

Äkki aitaks avalikku suhtumist muuta see, kui keegi väga mõjukas inimene, näiteks Riigikogu liige, teataks avalikult, et on homo?

Ma ei tea, mul ei ole selliseid andmeid! Tänan jumalat, et ma enam ei pea vaatama inimese ankeeti.

Nii, et teie arvate, et ma olen siis see…? Ei, ma ei ole tegelnud sellega.

Kas teate, et Tšehhi parlament võttis mullu 12. detsembril sotsiaaldemokraatide algatusel vastu samasooliste partnerluse seaduse? Vastu olid ainult kristlikud demokraadid.

Ei teadnud.

Siis te oleksite pidanud võtma intervjuu Eiki Nestorilt. Tema on selle idee tõsine toetaja, kuigi ütles igaks juhuks, et on abielus.

Vaadake, praegu on küsitluse järgi homoabielude poolt umbes 30 ja vastu 70 protsenti. Ühiskonna valmisolekut näitaks see, kui vahekord oleks vähemalt 50:50. Ei toimi soovunelm, et nüüd omariiklust üles ehitades hüppame raksti teiste riikide tasemele ka palgas, heaolus, et meie ajudes toimub kohe raksti muudatus, et oleme kohe hoopis teiste ajudega … Riigis toimub evolutsioon ja see on pikaajaline.

Vahekord 30:70 on üsna levinud ka mitmes Lääne-Euroopa riigis, aga parlamendid ja valitsused pole seda näitajat seaduste kehtestamisel arvesse võtnud. Kui poliitikud on väitnud, et rahvas ei ole partnerlusseaduseks valmis, siis mille järgi nad mõõdavad rahva valmisolekut? Kas see pole demagoogia?

Muidugi, igasugu statistilised uurimused on subjektiivset laadi. Oleneb ka küsimuse püstitusest ja sellest, kuidas inimene küsimusest aru saab. Aga ütlen veel kord – uskuge mind, meie ühiskonnas on need numbrid ikka üsna tõsised näitajad.

Arutasime toimetuses, et Eesti ühiskond on homoseksuaalid omaks võtnud, kuid statistika järgi ei salli homoabielusid.

See on huvitav tähelepanek. Aga ma ei ole sellist küsimust endale esitanud. Ilmselt tuleneb see meie peremudeli muutumise protsessist, mis mujal toimus juba 1970. aastatel.

Kui valmistusin teie intervjuuks, tuli mulle meelde üks ameerika film "Džässis ainult tüdrukud". Väga hea film. Kas mäletate selle filmi viimast episoodi? Kui Tony Curtis ja Jack Lemmon koos Monroe’ga põgenevad jälitajate eest ja hüppavad siis ühe miljonäri kaatrisse ja miljonär teeb Lemmonile abieluettepaneku. Lemmon ütleb siis ahastades, et ta on ju mees. Ja miljonär ütleb seepeale, et u každomu jest svoi malenkije nedostatki (kõigil on oma väikesed puudused – toim.).