Soomlastel on ütlus „küll Siber õpetab“, tähendas sõber Sanna, kui ma talle teatasin, et olen Krasnojarskis ja ei saa temaga Tallinnas kohtuda. Ja küsis pärast naasmist, kas sain targemaks, kas Siber ikka õpetas, nagu lubatud.

Alustan Siberi-sõidu ülevaadet tõdemusest, et Krasnojarskis toimusid 14.–21. maini Eesti kultuuri päevad. Juubeliaasta osana, mõistagi. Kui võtta sinna ja tagasi lendamise aeg maha, siis jäi kohapeal oldud ajaks napp kuus päeva.

Meie reisiseltskonnas oli inimesi, kelle Siberi-sõidu motiiviks oli perekondlik lugu – keegi lähedastest oli olnud Krasnojarski krais asumisel (ma ei taha paralleele tõmmata, aga nii nagu juutidele on omane „holokaustiturism“ Poolas asuvatesse natsiajastu surmalaagritesse, näikse selline turismiliik omane olevat ka eestlastele – mõned meie seltskonnast olid eelmise reisi teinud Vorkutasse ja neil olid kaasas värskelt trükitud raamatud küüditamisest ja Siberi kannatustest, mõeldud siberlastele kinkimiseks; hea idee või mitte, aga ju siis eestlased peavad oma valukogemust jagama).

Sõltuvalt küüditamise hetkest ning koju tagasi saamise ajast võidi Siberis olla kuus aastat, pluss-miinus kaks aastat.

« Avalehele 0 Kommentaari