Mengele:“Auschwitzis ma andsin elu, mitte ei võtnud seda!”
Juuli lõpus toimus Ameerikas sensatsiooniline oksjon, mida kajastati üle kogu maailma. Enampakkumisel oli sületäis kladesid – doktor Josef Mengele päevikud. Mengele oli õõvastavaid inimkatseid teinud Auschwitzi koonduslaagri arst, keda hüüti Surmaingliks ja kes oli üks enimjahitud natsikurjategijaid.
Päevikute uus omanik käis välja 207 000 eurot, kuid tema nimi jäi veel saladuseks. Oksjoni korraldaja Alexander Autographs teatas vaid, et tegemist on ortodokssest juudist kollektsionääriga, kes kavatseb avada muuseumi.
Päevikud konfiskeeris São Paulo politsei aastal 1985 Mengelet varjanud saksa abielupaari kodust. Materjal tolmus São Paulo politseimajas, kuni päevikud aastal 2004 taasavastati ja Mengele pojale Rolf Mengelele üle anti.
“Minu kavatsused olid õiged”
Päevikut hakkas Mengele pidama mais 1960 ja jõudis täita 3500 lehekülge. Kirjapandu on ühtlasi võti Mengele hirmutegude mõistmiseks.
Auschwitzi üleelanud kirjeldavad tihti oma mälestustes, kuidas valges kitlis Mengele jagas neid laagrisse saabumisel kahte lehte – käeviibe paremale tähendas elu, vasakule aga gaasikambrit. Oma päevikus kirjutab ta selle kohta: “Auschwitzis ma andsin elu, mitte ei võtnud seda.”
Selgituse leiame järgmisest katkendist. “Me teame, et valik juhib ühtesid eelistades ja teisi hävitades kogu loodust... Kes olid alaarenenud, pidid arenenumate inimolevuste mängureegleid kas aktsepteerima või nad lükati kõrvale või hävitati. Nõrgematel inimestel välistati järglaste saamine. See on inimolevuste jaoks ainus viis ellu jääda.” Niisiis oli Auschwitz lihtsalt looduslik valik ja Mengele vaid selle teostaja.
Kuidas aga seletada Mengele julmi inimkatseid mustlastega, keda ta näiteks opereeris ilma mingi tuimestuseta? Mengele jaoks oli tegu alaväärtuslike inimestega, bioloogilise materjaliga. Kuni surmani oli Mengele kindlal veendumusel, et põhjarass on ülim rass. “Et rassid ja inimesed on erinevad, see on tõestatud fakt, milles pole põhjust kellelgi kahelda,” kirjutas ta 1972. aastal, lisades: “Mitte kõik rassid või inimesed ei jõua samale kultuuritasemele, mis viib meid järeldusele, et mitte kõik inimesed pole loovust silmas pidades võrdselt võimekad.”
Aga juudid? Mengele küll hindas nende ülikõrget intellekti, ent märkis päevikusse, et juutidel “ei tohi kunagi lubada segada oma verd teistega”.
Oma kodumaas oli Mengele aga äärmiselt pettunud. Teda ärritas väga sõja järel patsifismist nakatunud saksa noorsugu ning vana SS-ohvitser tõdes kibestusega, et Saksamaa “degenereerus, kuna kaotas oma traditsioonid”. Mengele jaoks elasid need “traditsioonid” edasi vaid Lõuna-Aafrika Vabariigis, mille apartheidi ta imetles: “Apartheid on väga efektiivne tee segunemise peatamiseks.”
Mengele polnud üksi
Mengele oli küll kuulsaim inimkatsete tegija, ent kaugeltki mitte ainus. Hulk arste läks sõja järel sama asja eest Nürnbergis kohtu alla ja mõisteti 1947. aastal süüdi. Enamasti tegutsesid nad armee huvides ja tellimusel. Kohtumaterjalide andmeil katsetati Ravensbrücki koonduslaagris luude, lihaste ja närvide siirdamist – ikka ilma tuimestuseta. Väga oluliseks peeti aga Dachau laagris dr Sigmund Rascheri tehtud katseid. Katsealune pisteti jääkülma vette ning uuriti, kaua ta seal vastu peab ja kui madalale kehatemperatuur langeb. Samuti uuriti, kuidas külma läbi kannatanuid oleks kõige parem üles soojendada.
Rascher täitis ka Luftwaffe tellimust, abistamaks suurtel kõrgustel katapulteerunud piloote. Katsealused pisteti alarõhukambrisse, et simuleerida 20 000 meetri kõrgusel valitsevaid tingimusi.
Sachsenhausenis otsiti tõhusat ravi sinepigaasile ja Buchenwaldis fosfori põhjustatud põletushaavadele, Dachaus aga tegeldi malaaria vältimise ja raviga. Ravensbrückis katsetati antibakteriaalse ravimi sulfoonamiidiga – armee vajas hädasti tõhusat vahendit lahinguhaavade raviks.
Ühe kurioossema katse sooritas aga Buchenwaldi taanlasest arst Carl Værnet, kes püüdis tehishormoonide süstimise teel ravida meeste homoseksuaalsust.
Kas natside inimkatsetest oli ka mingit kasu? Kõigele vaatamata oli küll. “Paljud hüpotermia uurijad peavad Sigmund Rascheri poolt Dachaus külma veega piinamise teel saadud andmeid tähtsaks,” kirjutas The Scientist aastal 1989. Samas märgiti, et natside eksperimente tohiks nende ebaeetilisuse tõttu tsiteerida vaid äärmisel vajadusel.
■Baieris jõuka töösturi peres sündinud mengele sai 1935. aastal Müncheni ülikoolis doktorikraadi antropoloogias, kaks aastat hiljem asus tööle rassihügieeni instituudis Hamburgis.
■1942. aastal võitles SS-tankidiviisi Wiking meedikuna idarindel, paistes silma vaprusega – ta tõmbas põlevast tankist kaks meest välja. Pärast haavatasaamist saadeti Mengele tagalasse, kevadel 1943 sai temast Auschwitzi surmalaagri arst.
■Amputeerimisi ja lõikusi teostas Mengele tuimestuseta, näiteks ühendas omavahel kaksikud või opereeris südame välja. Uuris gangreeni põhjusi ning püüdis kemikaalide abil silmavärvi muuta. Paljudele “patsientidele” lõppesid Mengele katsed piinarikka surmaga.
■Sõja lõpul õnnestus Mengelel põgeneda. 1949. aastani varjas ta end Baieris Fritz Hollmanni nime all, seejärel pages Argentiinasse. Kui Iisraeli luure 1960. aastal Adolf Eichmanni röövis, said nad ka Mengele jälile. Ohtu aimates pages doktor Paraguaysse ja sealt hiljem Brasiiliasse, kus elas surmani.
