Mere alla vajunud maa jääb riigile

Ekspress kirjutas 15. märtsil, kuidas kinnisvaraarendajad soovivad eramute ehitamise täita mõnekümne meetri ulatuses merd Kakumäel, väites, et meri uhub nende maa ära. Uurisime maa-ametilt, mis juhtub, kui eramaa kõrval tõuseb mere alt maa või kui eramaa vajub mere alla.

Kakumäe puhul kardavad arendajad

Peep Siitam

ja

Tom Annikve

, et

selle tõttu

jäävad nad ajapikku oma ligi 40 meetri laiusest mereäärsest maaribast ilma ja probleem hakkab kollitama praeguseid naabreid, kellel kõigepealt uhutaks minema pangapealne tee, seejärel satuksid ohtu nende majad.

Kuigi tegu on sotsiaalmaaga, mis praegu jääb ehituskeeluvööndisse ning kohalikud elanikud ja Tallinna linnavalitsus on mere täitmise vastu, tekitab see probleem üldisema küsimuse - mis juhtub mere alla jääva maaga või merest pinnale kerkinud maaga. Samuti küsimuse, mida ikkagi panga kindlustamise osas teha.

Riigi maa-ameti juriidilise osakonna juhataja Triinu Linnus ütleb Ekspressi järelpärimisele vastates kokkuvõtlikult, et merest kerkinud maariba võib piirneva kinnistu omanik riigilt endale taotleda, mere alla jäänud maaga aga erilist praktikat pole. Seaduse järgi kuuluvad mõlemad riigile.

Mis vee all, see riigi oma

Linnus märgib Ekspressile saadetud vastuses, et asjaõigusseaduse kohaselt on riigi omandis territoriaalmeri, sisemeri ja teised piiriveekogud ning merepõhi, samuti muud seaduses nimetatud veekogud. Kinnisomand saab ulatuda mere rannajooneni, milleks on mere tavaline veepiir.

Priidu Pärna selgitab asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes, et tavalise veepiiri all ei tule mõista merevee konkreetset ulatust olenevalt aastaajast, ilmast või tõusust ning mõõnast - selleks on piir, kus vesi aastas kõige kauem stabiilsena seisab.

„Seega ei ole omandiõiguse ulatus mere rannajooneni alati täpselt määratletav. Tavalise veepiiri all ei saa mõelda joont, kus vesi hetkel seisab, kuna sellisel juhul võivad olenevalt aastaajast mere äärde püstitatud rajatised kuuluda kord kaldaomanikule, kord riigile kui mere omanikule," täpsustab Linnus. Eesti põhikaardile kantakse veekogu piir ehk tavaline veepiir. 

„Tulenevalt asjaolust, et maaomanikud on vaid üksikutel juhtudel pöördunud Maa-ameti poole, kui eraomandisse jääv maa on vähenenud looduslike jõudude tõttu, siis puudub ülevaade nende asjade praktikast," nendib maa-ameti juhtjurist. Kuna maismaa pind rannikul siiski tõuseb, huvitab eraomanike tema sõnul hoopiski merest kerkiva maa omandamine.

Mis vee peal, võib omale taotleda

„Põhimõtteliselt on võimalik rannajoone muutumisest tekkinud maariba liita maaribaga piirneva kinnisasjaga. Samas selgitan, et igat konkreetset juhtu tuleb hinnata eraldi," nendib Linnus. Kuna kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks annab loa maavanem, siis kuulub iga konkreetse juhu osas otsustamise õigus maavanemale.

Maa erastamisel maareformi seaduse kohaselt määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ning erastamine toimub maavanema loal valitsuse kehtestatud korras. Alles käesoleva aasta märtsis jõustunud kord sätestab, et kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana käsitatakse riba-, siilu- või kiilukujulist või muu ebakorrapärase kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või selle järgselt järgmistel põhjustel või asjaoludel: piirilõik kulgeb ranna- või kaldajoonel ning ranna- või kaldajoon on muutunud seoses katastri aluskaardi muutumisega.

Kuigi maareformi seadus ütleb, et avaldusi sellised avaldusi maa erastamiseks ja liitmiseks võetakse vastu 2006. aasta 1. juunini, tuleb Linnuse sõnul siinkohal tähelepanu pöörata asjaolule, et kohalikul omavalitsusel on õigus iseseisvalt algatada kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa väljaselgitamine ning selle menetluse algatamiseks ei ole kehtestatud tähtaega.