Mereloomad loevad magnetkaarti

Pisikesed merikilpkonnapojad ja lõhemaimud jätavad sünnipaiga magnetkoodi hästi meelde, et vanemas eas pärast hiidpikki rännakuid Maa magnetvälja toel koju tagasi navigeerida.

Rühm USA teadlasi väidab, et on lahendanud biolooge aastakümneid vaevanud mõistatuse: kuidas küll suudavad mõned mereloomad ka pärast mitu aastat vältavaid ja tuhandete kilomeetrite pikkusi retki oma kodukoha eksimatult üles leida.

Kenneth Lohmann ja tema kolleegid Põhja-Carolina ülikoolist kirjutavad ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences, et need loomad orienteeruvad Maa magnetvälja lokaalsete iseärasuste põhjal. Lõhekalad ja merikilpkonnad talletavad noores eas mällu kodupaiga magnetilise kaardi. Maakera magnetväli nimelt erineb paiguti, kuid need erinevused on samas üsna reeglipärased.

“Mõnedes maailmamerede piirkondades tekitavad magnetiseeritud mineraale sisaldavad kivimid kohalikke magnetilisi anomaaliaid,” räägib Lohmann. Varem on kahtlustatud, et need anomaa­liad võiksid magnetiliselt tundlikke loomaliike segadusse ajada, aga nüüd siis selgub, et neist võib kohamärkidena hoopis kasu olla.

Teadlastele on ammu teada, et Maa magnetväli varieerub ning et igal merel on justkui oma magnetiline kood. Kuid ei olnud selge, kas mereloomad oskavad ja suudavad neid koode lugeda.

Lõhede imetlusväärset kojunaasmisvõimet on varem seletatud nende lõpuste hea lõhnatajuga, aga viimasel ajal on hakatud aru saama, et lõhna abil võivad kalad orienteeruda ikkagi vaid suhteliselt lähedalt. Veel on pakutud, et lõhe tunnetab hästi vee liikumise iseärasusi, mille tekitavad lained ja hoovused, kui nii teineteiselt kui ka rannikust ja merepõhjast vastastikku mõjutusi saavad.

Värskematest uurimistöödest, sealhulgas Lohmanni omadest, on hakanud selguma, et mereelukad kasutavad kõiki kolme meetodit, kuid kaugnavigatsioonil on tähtsaim just magnetväljataju.

Lohmanni ja teiste teadlaste uuringud on varem näidanud, et kilpkonnapoegadel võib peas olla koguni kaasasündinud magnetväljakaart, mille alusel nad võtavad ette oma esimese pikema teekonna üle Atlandi ookeani.

Lõhed ja merikilpkonnad on loomariigi ühed muljetavaldavamad mererändurid. Kui kaugele neid rännutee ka ei viiks, alati oskavad nad järglaste saamise ajaks koju tagasi jõuda. Miks nad nii pikki rännakuid ette võtavad ja miks nad just täpselt sünnikohta tagasi kipuvad, ei ole veel selge.

Arvatavasti kasutavad samasugust navigeerimistehnikat peale lõhede ja kilpkonnade teisedki paljuliikuvad mereloomad, näiteks haid ja vaalad.