Maid vahetades ei tõmmanud ärimehed riigil nahka üle kõrvade. Nad said kasumit hoopis siis, kui neil õnnestus looduskaitsealasid odavalt kokku osta ja kruntide hind kasvas enne seda, kui nad riigile üle anti. Enamasti hinnad tõusid, sest tegemist oli kinnisvarabuumi ajaga.

Jutt ei käinud pisirahast. Oktoobris 2003 leidis Merko juhtkond, et kaitsealuseid maid tasub osta vaid siis, kui ostuhinna ja hindamishinna vahe on vähemalt kahekordne.
“Maade otsese vahetuse kasum kahe aasta (2005–2006) peale tuleb ca 180 m (sellest 90 m on prognoositud),” kirjutas Merko kontsernis sellega tegelenud Ardi Tedrema elektronkirjas börsifirma Merko Ehitus juhatuse liikmele Tõnu Kortsule. “Täiendava kasumi varu on veel Väst-¬Agro aiand Pirital, mis on meil rendile antud (aastatootlus 0,9 m – prognoositav vahetuskasum 15–20 m). [–] Kokku tuleb maade kahe aasta sahkerdamise kogukasum eeldatavasti 200 m.”

200 miljonit tundub siiski liiga suur kasum olevat. Võimalik, et Tedrema puhus summa suureks, sest kõnealuse elektronkirja lõpus pakkus ta välja, et võiks pool protsenti kasumist preemiana endale saada.

Võib-olla tulnuks 200 miljonit kokku siis, kui Merko punt saanuks vahetada kõik need maad, mida ta kokku oli ostnud. Enne skandaali puhkemist jõuti teha aga vaid kuus tehingut. Üks tehing oli ette valmistatud, kuid jäi sõlmimata ja veel ühe tehingu kohta leidis kaitsepolitsei käskkirja eelnõu.
Kokku oli nende kuue tehingu ostuhinna ja vahetushinna vahe…

Avalehele
44 Kommentaari
Loe veel: