Jooned tunduvad olevat venitusrebendid, geoloogilise nimetusega ekstensioonimurrangud, pinna paisumisest tingitud lõhed. Miski oleks siis justkui püüdnud pinna alt üles punguda.

Calorise bassein ise on tekkinud miljardeid aastaid tagasi, Päikesesüsteemi noorusaegadel, mil alles äsja ilmavalgust näinud Merkuur oli valla tihedale asteroidide ja muu kosmosematerjali sajule. Ehk on siis löökidest sisse tambitud pind lihtsalt hiljem jälle üles vetrunud?

Mõnede teadlaste arvates kujutab "Merkuuri ämblik" endast aga vulkaani jäänust. Ja mõnedele tundub, et "ämbliku jalad" sarnanevad joonjate pinnavormidega, mida paistab jaguvat üle terve Merkuuri.

1970. aastatel avastatud üleplaneedilist joontevõrgustikku on peetud märgiks Merkuuri kokkutõmbumisest. Teadlased on oletanud, et planeedi tuuma jahtudes ja pisenedes vajuvad ka ülemised kihid veidi sisse ja Merkuuri pale tõmbub krimpsu.

NASA kosmoselaev Messenger vuhises 14. jaanuaril Merkuurist mööda vaid 200 kilomeetri kauguselt. Kolme ja poole aasta eest startinud sõiduk teeb veel kaks möödalendu, enne kui 2011. aastal Päikesele lähima planeedi ümber tiirlema jääb. Planeedi gravitatsioonijõudu ära kasutavaid aeganõudvaid manöövreid on tarvis kütuse kokkuhoiuks. Merkuuri poole lendav kosmoselaev kukub justkui Päikese gravitatsioonikaevu ja kogub nii võimsalt kiirendust, et tema pidurdamiseks tuleb kõvasti energiat kulutada.

Eelmine kord (ja ühtlasi esimest korda) külastas Päikesele lähimat planeeti 1975. aastal Mariner 10. Siis õnnestus pildistada vähem kui poolt planeedi pinnast.

Messenger tegi seekordsel möödalennul üle 1200 pildi ja kogus üldse umbes 700 gigabaiti teaduslikke andmeid. Täiesti üle vaatamata on praegu veel veerand Merkuurist, aga selle valge laigu täidab enamjaolt Messengeri järgmine möödalend tänavu oktoobris. Ülejärgmine möödalend on kavas tuleva aasta septembris.