Merle Parts

Mis pani teid nüüd rääkima? Te olete väga hoolikalt igasugustest kommentaaridest hoidunud.
Mul on mitu põhjust. Kõigepealt olen ma praeguseks enam vähem terveks saanud. Teine asi on ajakirjanduses ilmuv laim, mis ei taha lõppeda.

Intsident Aatriumi parklas on eeluurimise all.  Kuidas te hindate, kas asja uurimist on püütud mõjutada, Koit Pikaro poolt näiteks?
Seda ma ei oska kommenteerida. Kuigi mulle tundub, et sellele asjale üritatakse anda mingeid varjundeid. Isegi poliitilisi.

Olete Koit Pikaroga hiljem (pärast juhtunut –  toim) kohtunud?
Ei ole kohtunud.

Miks teil oli ikkagi turvameest vaja, ja miks firma, kust te selle turvamehe palkasite, seda nüüd nii väga eitab?
Igal inimesel on oma eraelu ja omad probleemid. Igal meist. Võibolla turvateenuse kasutamine oli viga. Võibolla emotsionaalne inimene tähtsustab mõningaid asju oma elus üle. Aga antud sündmus ei ole selle teenuse kasutamisega üleüldse seotud. Nii palju aega on möödas (turvateenuse osutamisest – toim) ja ma ei saa üldse aru, miks neid kaht asja üritatakse seostada.

Nii et see kohtumine Aatriumi juures ei olnud enam seotud selle turvateenusega?
Absoluutselt mitte. See oli midagi muud.

Kas politsei teab, mis täpselt juhtus?
Loomulikult. Ma kirjeldasin seda väga detailselt, kuid avalikkuse ees mul ei ole õigust sündmust täpselt kirjeldada, sest uurimine käib. Kohtuliku uurimise lõpuni ei ole eetiline ega ka juriidiliselt korrektne kuriteosündmust kajastada, sest ma olen ise üks menetlusosaline.
Aga mul on väga raske ka mitte seletada. Sest ajakirjandus edastab ridamisi oletusi – ja kontrollimata oletusi. Anonüümsed allikad aina räägivad. Kui nad midagi kindlalt teavad, siis öelgu oma nime all. Selles, mida ma ajalehest loen, on väga palju laimu ja solvavat.

Mis on näiteks olnud valesti viimati ilmunud tekstides?
Mina tean seda, et ma pärast juhtunut jaksasin helistada ja kutsuda politsei ja kiirabi. Mäletan, et ütlesin ka oma nime. Ma tean seda, et kui politsei jõudis, ei olnud ma võimeline üldse pikemalt rääkima, sest mul iiveldas nii tugevasti. Ma otsisin veel kotist välja kallatud asjade seast oma passi ja andsin selle politseile.

Pass oli lahtiselt kotis?
Jah. Nad küsisid mu isikut, ja kas mul on mingit isikut tõendavat dokumenti. Rääkida ma palju ei jaksanud, aga ma andsin neile passi. Ajalehtedes on ette heidetud, et ma ei maininud, et olen kohtunik. Aga sellel ei olegi tähtsust.
Kui inimesel juhtub mingi õnnetus, mis ei ole erialaga seotud – kas mul on mingi tavaavarii või ükskõik mis –, siis mina arvan, et ma ei hakka rinnale taguma ja ütlema  et ma olen kohtunik. Ma olin tavaline kodanik Merle Parts, kellel juhtus õnnetus.

Mis te ise algul arvasite sellest, kui tõsine teie vigastus on?
Ma arvasin ausalt öeldes, et ma suren ära. Ja mõtlesin, et millal see siis nüüd saabub. Sest ma sain aru, et mul on kusagil peas kuuliauk. Verd oli nii palju. Mul oli terve pea paks ja soe ja mu kõrv ei kuulnud mitte midagi. See on väga kummaline tunne. Ja kui ma nüüd kuskilt kuulen, et tegemist on mingi riivava ja kerge asjaga, siis loomulikult see niimoodi ei olnud. (Näitab) Vaadake siia: see kuul läks sisse keset kaela, ja tuli välja näete, siit tagant kuklast. Üks sentimeeter selgroost, üks sentimeeter unearterist. Nii et see ei olnud tekitamise ajal tühine ja riivav vigastus. See on kaela läbiv lasuvigastus. Inimesel tekib sellisel puhul šokk. Ta ei tunne valu, aga ta läheb teistsuguseks. Seda ei saa kirjeldada. Mõtled ainult selle peale, et kohe sa sured.

Ja  laste peale?
Kõik küsivad, et kas ma suutsin ka lastele mõelda. Ma sain alles hiljem teada, et ma jõudsin ka veel koju lastele helistada. Nad ütlesid mulle. Ma ei teadnud ise seda üldse.

Kes sündmuskohale üldse tulid? Kas teie endine abikaasa Juhan Parts oli sündmuskohal?
Kõigepealt kaks politseinikku. Siis jõudis Juhan Parts, kes kuulis laste käest, siis jõudis kiirabi.

Kui kohal oli teid tundev inimene, siis on küll imelik väita, et te oma isikut varjasite.
See on naeruväärne. Mul võeti ka haigekassakaart kotist kaasa.

Riigikogu liige ja detektiivibüroo Ius Dicere omanik Koit Pikaro eitab igasugust seost teid tulistanud Eero Torgeriga. Ta küll ei eita, et te olete olnud tema firma klient, aga seost tulistajaga eitab. Ka veidi kummaline.
Koit Pikaro ei ole eitanud, et ma nende klient olin, ja ma palusin tõepoolest neilt varem  konsultatsiooni ja abi. Kommentaaridest ma hoiduksin.

See probleem oli… eraeluline?
Jah, ma pöördusin isiklikes küsimustes.

Kas te olete taotlenud võimalust nüüd Eero Torgeriga kokku saada?
Ei, ei! Sugugi mitte. Ja ma isegi ei tahaks seda hetkel.

Olete näinud tema tunnistusi? Mina tunneksin teie asemel küll huvi.
Uurimismaterjale ei ole ma loomulikult näinud. See, mida ma olen lehtedest lugenud, väidetavalt ei lange ikkagi kokku sellega, mis ta rääkinud on. Uurija väite kohaselt on paar lehes ilmunud versiooni täiesti uudsed.

Näiteks.
See puudutab kas või seda minu abikaasa enesetapu lavastamise lugu, mille kohta uurija ütles, et vaat kui huvitav, ajakirjandus on ise asunud versioone leiutama.

Kas teie nägite seda konkreetset relva esmakordselt?
Jah.

Ja see oli tema (Torgeri - toim) relv?
Arvan küll. Aga autos toimunu ongi ju uurimise objekt, ja selle kohta mul ei ole õigust midagi rääkida, enne kui uurimine läbi on.

Kas te selle kohta saate rääkida, kuidas te kokku saite sel pühapäeval?
Mida ma saan öelda, on see, et ma olin selle inimesega enne koos umbes tund-poolteist. Ma viisin parajasti oma lapsi koju, niimoodi, et mul olid autos mu mõlemad lapsed, ja Eero Torger. Kui nüüd mõelda, siis on selge, et ükski ema ei võta teadlikult oma lastega ühte autosse inimest, kes on narkootilises joobes ja relvaga.

Te viisite lapsed koju – ja siis?
Eero Torger tahtis isiklikult midagi minuga arutada. Ja ma kinnitan, et ma ei olnud teadlik, et see isik tarbib mingeid narkootilisi aineid, juhul kui ta ikka tarbib. Ja ma ei olnud ka teadlik, et tal on relv kaasas. Kui rahulikult mõelda, siis isegi kui inimesel tõesti selline pahe on, et ta tõesti mindagi tarbib, ta ei hakka ju seda oma tuttavatele rääkima. Seda enam, kui tuttaval on seos jurisdiktsiooniga.

Nii et teie kohtumine oli juhuslikku laadi?
Ta oli otsinud mind juba mitu päeva ja tahtnud rääkida. Olin olnud mitu päeva väljaspool Tallinna ja tulin pühapäeval tagasi linna. Palju oli toimetusi ja siis ma ütlesin, et kui tahad rääkida, siis hea küll, ma leian veidi aega. Võtsin ta auto peale ja viisin lapsed ära koju.

Kohtusite sealsamas Aatriumi kaubamaja juures?
Ma läksin talle autoga järele, ta oli Õismäel.

Miks te just Aatriumi parkla valisite?
Mul oli toidupoodi vaja minna, kõrvale Selverisse.

Kas Aatriumi ees oli täiesti tühi?
Ei, seal oli teisi autosid ka.

Poodi te ei jõudnudki?
Ei, seda küll mitte.

Kas te kommentaare loete, mis teist ja sellest sündmusest räägivad B>?
Üks asi, et mina loen. Loen ikka. Aga ajakirjandus vist ei saa aru, kui võimas relv ta on. Ajakirjandus teeb palju rohkem haiget kui mingisugune kuul. Mitte ainult mina ei loe neid kommentaare, vaid ka minu kaks last, keda ma väga armastan. Nad loevad internetist, nad vaatavad lehti ja vaatavad televiisorit. Ja see laim teeb neile haiget! Nii et minu jaoks on müstiline, kuivõrd kerge käega edastatakse oletusi ja ei kontrollita neid.

Kas medistsiiniliselt on asi korras?
Seda on raske öelda. Seda ei tea ju kunagi.

Aga ei valuta ja pea pööramist ei sega?
Ei.

Kuulmisega oli vist midagi?
See taastus alles teisel-kolmandal nädalal.

Kas teil on olnud Linnakohtus juttu, kas kohtuprotsess võiks olla avalik?
Ei, absoluutselt mitte, ja minu jaoks pole oluline, kuidas seda peetakse. Minule on tähtis, et asi jõuaks võimalikult ruttu lahendini. Ma loodan, et õiglane kohtulahend tuleb võimalikult ruttu. Ma ootan seda, et kõik küsimärgid saaksid vastuse. Ja oletused ning kahtlustused kas siis kinnitatud või ümber lükatud.
Ebamäärasus on kõige halvem asi.

Kui palju sarnase asja eest ise kohtunikuna määraksite?
Seda ei saa küll öelda. See oleneb ikka asjaoludest, miks ja mis asjaoludel on toimunud.

Kas olete ise ka üllatunud, kui hästi teised teie eraeluga kursis on?
Selle hästi võiks jutumärkidesse panna. Inimesed otsivad sensatsiooni ja mõtlevad selle ise välja, kui vaja.

Kui te nüüd tagasi mõtlete selle kolme juhtunust möödunud nädala peale, siis kas on mõni koht, kus te ise olete vea teinud?
Kindlasti olen mina oma elus palju vigu teinud. Need on olnud isiklikus elus. Ja ma olen hästi emotsionaalne naine, ja emotsionaalsed naised teevadki rohkem vigu. Muidugi, see juhtum on mind pannud paljude asjade üle elus järele mõtlema.

Mis suunas?
See oli üks õnnetu juhus ja seda oleks ehk võinud mingil moel ära hoida varasemate vigade vältimisega. Aga kindlasti ei ole ma teinud midagi ebaseaduslikku: ma ei teadnud, et tegu on kuritegeliku inimesega –juhul, kui see üldse niimoodi on, see võib olla ka ajakirjanduslik manipulatsioon –, ma ei teadnud narkootikumidest, relvast… Ei teadnud tõesti.

Teie töine suhe oli ammu läbi?
Ammu. Pool aastat. Neid asju ei saa üldse seostada

Kuidas te ennast praegu tunnete?
Ma tunnen ennast sundsituatsioonis olevat, ja tahan öelda, et inimene on ikkagi väga kaitsetu. Just ajakirjanduse ees. Ma ei saa midagi teha enda kaisteks seni, kuni uurimine käib, ja sündmust kommenteerida ma ei tohi.
Juhuste ees pole keegi kaitstud. Võibolla oleks saanud seda kõike varasemas elus ära hoida, aga ma ei tea… Mul on nii kahju kõigist lähedastest ja kolleegidest, kes nüüd selle õnnetusjuhtumiga  seoses on haiget saanud.