Mesinädalad Mauritiusel

Kui soovite reisida kuhugi kus oleks türkiissinine ookean ja valge liiv siis tasub valida mõni India ookeani saar. kirjutab Indrek Aigro. Neile, kes prantsuse ja aafrika keeli ei oska, võib Mauritius olla õige valik.

Esmamulje Mauritiusest on arvatavasti suuremale osale saabujatest pettumus. Paradiisiootuses turistidele mõjub lennujaamast sihtkohta sõidul kõikjal laiutav suhkruroog tõelise umbrohuna ning üks maailma suurimaid asustustihedusi (Hiiumaast natuke suuremal saarel elab 1 200 000 inimest!) ­muudab 50 km läbimise suhteliselt frustreerivaks. Ent rannani jõudes on negatiivne mulje nagu peoga pühitud ning tuleb tunnistada, et Mauritius õigustab oma reputatsiooni täielikult. Helesinised laguunid meenutavad pigem telereklaame või postkaarte kui reaalsust ning inimeste siiras sõbralikkus tekitab kiindumuse, mis säilib ka saarelt lahkudes; kiindumuse, mida vahel kutsutakse Aafrika putukaks (African bug), mille hammustus külalised hiljem alati tagasi toob.

Kõige kallim kuluartikkel reisil (eriti pikal) olles on alati majutus. Kui otsida internetis Mauritiuse majutusvõimalusi, jäävad hinnatasemed kahese toa eest enamasti 120 ja 1200 dollari vahele. Seetõttu otsustasimegi tasuda ette ainult kahe öö eest ning ülejäänud majutuse leida kohapeal.

Leidsime endale alustuseks pealinna, Port Louis’ lähedal umbes tuhat krooni öö maksva Villa Jorico, mis ületas kvaliteedis kõik meie ootused ning mida soovitaks julgelt alustuspunktiks kõigile saarele reisijatele. Mitte nii väga võimaluse pärast ööbida kümne meetri kaugusel ookeanist, vaid pererahva piiritu külalislahkuse tõttu, millist me polnud kunagi varem kogenud ning mis pani meid tundma end pigem isiklike kutsutud külaliste kui hotelli klientidena.

Ent siiski ei suutnud Villa Jorico meid hämmastada niipalju kui meie teine peatuspaik. Järgmist kohta vaadates lähtusime eelkõige hinnast ning leidsime suhteliselt lihtsa, kuid suure, ilusa ja puhta ning saare suurimast kuurordist (Grand Baie’st) kõigest 20 minuti jalutuskäigu kaugusel asuva ookeaniäärse motelli, Allamanda. Majutus, mis sisaldas toateenindust, maksis 90 krooni öö kahese toa eest!

Asi, mis mind mauritiuse puhul kõige rohkem hämmastas, oli eri tegevuste valik. Uskusin, et võimalused piirduvad rannategevustega, kuid tegelikult on saarel küllaga vaatamisväärsusi ka sisemaal. Kindlasti tuleks külastada piirkonda saare lõunaosas, kus vulkaanipurske tulemusena on tekkinud seitset eri värvi maapinnad (terre 7 couleurs), ning sealsamas kõrval asuvat saja meetri kõrgust koske (Chamarel Falls). Teel sinna võib läbi hüpata Flic en Flacis asuvat linnupargist, kus kohtab peaaegu kõiki saarel elavaid linnuliike. Veel on minemist väärt krokodillipark saare lõunaosas, akvaarium Pointe aux Piments’is ning suhkrutehas Pamplemousses’is. Ka laupäeviti pealinnas toimuvad hobuste võiduajamised, kus visuaalsel hinnangul tundub suurem osa saare meeskodanikest kohal käivat.

Kõigis randades ja linnades hoolitsevad kohalikud ärimehed selle eest, et ühelgi turistil ju­mala eest ei jääks kuulmata ükski võimalus  veetegevusteks. Mauritiusel on võima­lik käia sukeldumas, snorkeldamas, kanuulaadse asjaga merel sõitmas (kayaking), banaani- või auto­kummilaadse asjaga mootorpaadi järel lohisemas ning lisaks veesuusatada, para­plaaniga lennata, klaaspõhjaga paadiga koralle imetleda ja suurema paadiga haid või marliini püüda (big game fishing). Saab ka delfiinidega ujuda, vaalu ning lendkalu vaadelda ja seda kõike üpris tagasihoidliku raha eest. Sukelduma minnes on muide kasulik teada, et teatud liik kalu (angerjat meenutavad, kuni 3 m pikkused ja 50 cm jämedused) on nii inimsõbralikud, et lasevad ennast isegi silitada ning endal ümbert kinni võtta.

Omaette äramärkimist väärib Mauritiuse liiklus, eriti ühistransport. Mööda saart ringi reisimiseks on kaks moodust: takso – palgata päevaks takso koos juhiga maksab 400 krooni ringis, mis jääb alla isegi autorendi hindadele – või siis liinibussid. Bussiühendus saarel on väga hea: umbes 15minutiliste intervallidega vuravad sõidukid praktiliselt igasse kohta saarel ja ei maksa eesti mõistes peaaegu midagi. Need soovitaks ära proovida eriti neil ­inimestel, kes arvavad, et “nad on seda lõunamaist hullumeelset liiklust näinud küll”. Enamik busse on arvatavasti ehitatud vahetult pärast Teist maailmasõda ning näevad välja, nagu oleksid nad valmis kohe-kohe algosadeks lagunema. Müratasemelt ei jää nad alla suuremat sorti reaktiivlennukile ning juhtide sõidustiil jätab mulje, nagu oleks surm neil kannul. Kaelamurdvad möödasõidud ning blokkis ratastega peatumised peaksid näost kaameks võtma ka kõige karmimat sorti rullnoka.

Meie plaan külastada Madagaskarit luhtus Mau­ritiuse seaduste tõttu, kus kästakse laevafirmadel reisijate nimekiri lukku panna 72 tundi enne laeva väljumist, ning seetõttu jäime me piletitest ilma. Seisime silmitsi varian­diga veeta kolm ja pool nädalat imepisikesel saarel, mis mul kohe klaustrofoobilisi hirme hakkas tekitama.

Katsusime ka Air France’iga pileteid muuta, et oma reisi lühendada, kuid AF ei andnud järele isegi siis, kui neile valetasin, et kodus on suur õnnetus juhtunud. Äärmiselt õpetlik lugu, sest olen alati alahinnanud sooduspiletitel selle rea osatähtsust, kus kirjas, et pileteid ei saa muuta. Korra käis peast läbi isegi mõte lennata Aafrika mandrile ning sealt käepäraste vahenditega – bussi ning rongiga – läbi Mosambiigi, Tansaania, Keenia, Etioopia, Sudaani ja Egiptuse koju reisida, kuid meie õnneks sattusime samal õhtul Aafrika nädalauudiseid lugema ning see soov kadus kiiresti

Õnneks avastasime sedagi, et ka Mauritiusel on kolme ja poole nädala sisustamiseks piisavalt tegemist. Lisaks saime piletid Reunioni kruiisile. Reunion asub Mauritiusest sama kaugel kui Stockholm Tallinnast. Esimene üllatus, mis meid laeval tabas, oli juhendid, mis peale selle, kuidas laevast õnnetuse korral evakueeruda, seletasid ka, mida tuleb teha piraadirünnaku korral! Lähemal uurimisel selgus, et merepiraatlus on India ookeanil tänapäevalgi tavaline nähtus. Üldjuhul eelistatakse kaubalaevu, aga on ka ette tulnud rünnakuid reisilaevade vastu. Teine harjumatu asi on lainetus. Rahuliku Läänemere ja rahuliku India ookeani vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. India ookeani lained on mitu korda suuremad nendest, mida me olime harjunud nägema, ning hommikul pea peale pööratud kajut seal suhteliselt harilik asi.

Vähesed inimesed Eestis on kuulnud Re­unionist. Tegu on Saaremaa-suuruse Prantsusmaa territooriumiga India ookeanis ning seega ka Euroopa Liiduga. Eesti kodanikul piisab saarele sisenemiseks vaid korra passi viibutada. Lisaks sellele on kogu saar hullumeelselt kallis ja umbprantsuskeelne (inglise keelega on veel vähem teha kui Prantsusmaal) ning rahvusvahelised krediitkaardid on praktiliselt tundmatud asjad. Siiski oli meeldivaks vahelduseks Mauritiusele tunduvalt hõredam asustus ning mägine maastik – kõrgeim punkt Re­unionil ulatub üle 3000 m. Samuti avaneb Re­unionil võimalus nautida maailmas suhteliselt haruldast vaatepilti – aktiivset vulkaani. Sama vulkaani, mis Reunioni tekitas ning mis on võimeline ta ka kaardilt kustutama.

Tagasi laevale minnes olime targemad, küsisime varakult iiveldusvastast tabletti ning asju kajutis enam laiali ei laotanud.

Mauritiusele minnes tuleks kaasa võtta hügieenitooted ning fotoaparaadi filmid, sest need maksavad seal hingehinda. Õigemini on kallid kõik asjad, mida Euroopast imporditakse.

See-eest kohapeal toodetud kaubad on hulga odavamad kui Eestis. Mauritius on maailma kaubanduses tuntud kui kvaliteetsete tekstiilkaupade tootja. Seal asuvad tehased toodavad alltöövõtu korras kampsuneid ja T-särke paljudele maailma tuntud kaubamärkidele (Ralph Lauren, Hugo Boss, Armani, Cerruti jpt). Kohapeal asuvad ka tehasepoed, kust mainitud kraami saab osta Eesti poehindadest viis kuni kümme korda odavamalt.

Üks suuremaid tehasepoodide komplekse asub väikelinnas nimega Arsenal. Et aga parimat hinda saada, tuleb meeles pidada paari nõksu: sinna ei tohi sõita taksoga, sest taksojuhtidel on kauplustega omad komisjonitasu kokkulepped. Tuleb küsida kaupluste juhatajat, Renéd, ning öelda, et oled Eestist, mille puhul lubati parim võimalik hind välja joonistada. See jääb letihinnast veel kaks-kolm korda odavamaks.

Peale riiete tasub Mauritiuselt kaasa osta  vürtse ning käsitööd. Vürtse sellepärast, et vanill ja safran on saarel äärmiselt odavad, käsitööd seetõttu, et pildialbumid ning seinakaunistused on alati looduslikest materjalidest ja väga kvaliteetsed ja ilusad.

Mauritiusel reisivad head ning halvad turistid. Head turistid on üldjuhul rumalamad, ei kauple hindu piisavalt alla, maksavad hotelli eest interneti kaudu kaks rohkem, kui ko­hapeal peaks, ning lepivad restoranides ja tak­sodes rõõmuga turistidele ettenähtud hinnakirjadega. Olles valge nahaga ning käitudes teadlikumalt – keeldudes turul või taksos maksmast rohkem kui õige hind, öeldes restoranis, et oled saare elanik ning küsides õiget menüüd –, tuletatakse sulle iga päev meelde, et sa ei ole hea turist. Mauriitlaste seisukohta väljendab väga hästi ühe taksojuhi lause: “Aga sa oled ju välismaalane, sul on rohkem raha kui meil, loomulikult pead sina rohkem maksma.”

Äärmiselt meeldiv oli täheldada, et Mauritius ei ole massiturismi maa. Veidi üllatavalt võib mõjuda fakt, et Mauritiust külastab igal aastal viis korda vähem inimesi kui Eestit (!), kuid järele mõeldes tundub see loogiline – Mauritius asub kaugel, kus sa ka ei ela, ning rikka Reunioni elanikud millegipärast sealt oma sisseoste tegemas ei käi. Olgu kuidas on, aga kui saaks valida ühe koha, kus merehädas olla, siis võtaks raudselt Mauritiuse. Kas või vabatahtlikult, et saaks sellest koledast tuulest ja vihmast pääseda. African bug vist hammustas meidki.