1. Mesilaste pidamine nõuab korralikku kaadrit. Kolme-nelja mesilasperega saab hakkama ka üksi-kaksi. Aga Särgedel on tarusid sadakond, nii et siin peab kibedamal ajal - augustis - kogu nende suur pere rakkes olema.
Tavaliselt käib protsess nii: Laur (23) korjab koos isaga tarudest kärjeraamid välja. Anna-­Liisa (20) kraabib kärgedelt ära vahakaaned, Jaan (16) vurritab välja mee. Ja lõpuks teeb Hain (8) tule alla vahasulatajale, et kärjetükkidest kvaliteetset vaha saada.
Kõik see toimub nii süstemaatiliselt, nagu oleks Särjed ise ka mesilased.
Ilmar: "Nii on välja kukkunud tõesti. Mina olin oma isa käealune, nüüd on minu lapsed minu käe all. Ja ega ma ei pea neil kogu aeg juures passima!"
Ja veel. Ilmar räägib, et mesinikel ongi tavaliselt palju lapsi. Ei teagi, miks.

2. Asja väga peeneks ajada polegi tarvis. Sa võid mesilased majutada 2500­kroonistesse moodsatesse plasttarudesse ja muretseda mitmekümne tuhandese elektrivurri. Aga võid ka vanu mesipuid ise üles vuntsida ja ladustada ära korjatud kärjeraame nõukogude-aegses punases plekk-garaažis. Niimoodi teevad Särjed.
Ilmar: "Profid muidugi hirnuksid ennast herneks selliste tingimuste peale!"
Siiski-siiski, mee töötlemiseks lõid Särjed tänavu suvel püsti tipp-topp sanitaaroludega rootsipunase majakese. Mastaabid olid sellised, et vurritada enam kuskil nurga taga ei kannatanud.
Aga tõsisteks meetootjateks Särjed ennast ikkagi ei pea. Ilmar: "Ta on meil rohkem enda jaoks - et pere saaks mõnusas keskkonnas suhelda. No mida me teeks linnas? Vaataks telekat ja sööks üheskoos krõpsu?"

3. Siiski - koht peab olema hea. Keset linna tarusid üles panna ei maksa, saab tumeda ja pigise mee. Ja teine asi: isegi maal mahub ühe talu õuele maksimaalselt kümmekond peret. Siis ei jää korjemaa mesilastele kitsaks.
Sellepärast on ka Särgede mesitarud mitmel pool laiali - nii sõbralike talunike juures Otepää lähiümbruses kui Tartumaal Elva kandis, kus perekond tegelikult elab.
Aga eks talunike ärarääkimine ole teinekord küllalt keeruline, ütleb Ilmar. Mõni on allergiline, teine lihtsalt ei taha.
"Ega jah. Selles mõttes oleks palju muretum näiteks lehmi pidada..." See on vanem poeg Laur, kes, tugevad käsivarred risti rinnal, loengusse sekkub.
Ilmar: "Just! Aga ma pole mingi kitsipung. Eks need talunikud saavad alati oma mee ka kätte!"

4. Tuleb arvestada loomse vandalismiga. Ilmar tonksab tühja sinist taru, mille alumine ots on täiesti ribadeks kistud. Nugise töö.
Ilmar: "Nugis võib sul minna ülevalt või alt või ükskõik kust - lõhub taru nii ära, et seda enam ei paranda. Täitsa pöörane elukas!"
Aga võivad tulla ka hiired-rotid. Närivad taru lennuava suuremaks, poevad sisse, välja enam ei saa ja söövad ära kõik, mis tarus leida on. Või tulevad novembris-detsembris tihased, koputavad viisakalt nokaga vastu taru ja pistavad külalisi uudistama tulnud mesilase lihtsalt nahka.
Ja lõpuks on muidugi karud. Karudele on Särjed kaotanud paarkümmend mesilasperet.
Ilmar: "Oi! Katused kisub pealt ära, kärjeraamid veab minema, kergemad tarud keerab kummuli..."
Ei aita karude vastu muu kui elektrikarjus, räägib Ilmar. Kuigi mesikäpp - tundlik sell - võib siis solvuda ja kiusu pärast pererahva marjapõõsad üles kaevata. Niimoodi ta ükskord Särgedele tegi.

5. Rabistada mesilas ei maksa. Ilmari isa Ain Särg - günekoloog ja kirjamees - sai pähe 60 nõela, kui tal puu otsas mesilassülemi järel turnides kaitsemask eest ära kukkus. (Vahemärkus: sülemi püüdmise otstarbel mööda puid ronimine on mesinduses tavaline asi.)
Ilmar: "Oleks isa olnud tavaline mees, mitte kogenud mesinik - võib-olla oleks läinud ka..."
Sest kui proff kannatab ära kuni 150 nõela, siis tavalisel mehel on mõnikord juba ühe sutsu peale sõrm nagu sardell, räägib Ilmar.
Üldiselt: mesilaste tuju ja nõelamisisu mõjutavad igasugused asjad - päritolust kuni ilmastiku ja maa magnetvälja jõujoonteni. Ja mõned mesilaste tõud lihtsalt ongi teistest tigedamad.
Laur: "Mine peret vaatama enne pikset, ja norid ise vopsu. Aga tavalises olukorras, kui sa ei rabele ja ilm on ilus nagu praegu, siis..."
Ilmar on avatud taru kohale kummardunud ja mesilased siiberdavad mööda tema kergelt konksus sõrmi rahulikult edasi-tagasi.
Ilmar: "Näed! Mitte midagi nad ei tee!"

6. Napsu võtta pole ka mõistlik. Ükskord komberdas Särgede õuele võõras meeskodanik ja deklameeris kohmakalt, et tal auto kraavis, äkki peremees tuleb sikutab välja.
Aga mis sa teed: mees švipsis, lõhnad juures. Ja mesilased - kes alkoholi sugugi ei salli - olidki kohe kallal.
Ei jäänud siis mehel üle muud kui imestada, et "küll teil on kurjad kärbsed!".
Samamoodi ei maksa minna taru kallale higisena või siis, kui olete end mõne peene odööriga üle pritsinud. Ka selle peale võivad "kärbsed" kergesti kurjaks saada.

7. Habeme võiks mesinik rahumeeli ära ajada. Tavainimese mõtlemine on ikka nii, et õigel mesinikul peab olema paks habe - nagu pühendunud hevikollil pikad juuksed ja meremehel triibuline särk.
Tegelikult tõsine mesinik tavaliselt lõuga karvaseks ei lase. Muidu on mesilased kohe habemes sees, jäävad sinna kinni, pirisevad närviliselt, nõelavad ja võivad isegi otsa saada.
Ilmar: "Ei. Ega see habe hea ei ole!"

8. Mesinikutöö pole niisama lihtne. Talvel muidugi suurt midagi tegema ei pea. Aga suvel - meevõtu aegu - tuleb mesinikul kuuma ilmaga tundide viisi higistada, täisriided seljas.
Laur: "Nojah, see pole nagu ehitusel, et lased päev otsa palja kõhu väel ringi!"
Ilmar: "Jah, aga meie mahtude juures pole ta ka nagu lehmapidamine. Et kogu aeg ainult lüpsad ja lüpsad..."
Seevastu päris tõsine meetootja - kellel on vähemalt paarsada taru - peab suvi läbi arvestama täistööpäevadega. Vahetab pidevalt täitunud kärjeraame, veab mesilasperesid ühest kohast teise korjele ja vaatab, et need sülemina paljunema ei kipuks. Sülemlevad mesilased koguvad nektarit ainult enese tarbeks ja mesinikule kärgi ehitada ei suvatse.
Aga olgu mahud millised tahes, igal juhul ei saa mesinduses nii, et lihtsalt "hakkad" ja kohe "oskad", räägib Ilmar. Põhi peab all olema.
Laur: "Ega siin, jah, huupi katsetada ei saa. Üks tsükkel kestab ju terve aasta."
Ilmar: "Nojah. Ja mina olen mesilasi pidanud juba 40 aastat - aga ikkagi pean vaatama, et kuskil viga ei teeks. Sa võid alati kuskil vea teha!"

Lõpetuseks. Särgedel on järjepidev suguselts - trobikond endisi, praegusi ja tulevasi arste ning õpetajaid. Ja vabadel hetkedel antakse siin peres oma kuludega välja luulet-proosat.
Nii et pole siin midagi. Tuleb ka Ilmaril naatide seest välja vupsata ja kulmineerida mesindusloeng asjakohaselt - värsikesega omaenese kogust "Lambri laulud":
Sinilill ja mesilane,
Mesilane, sinilill.
Kahekesi tuli kevad,
sinikollane aprill.
Idüll Otepää lähistel kestab. Ilmar Särg särab üle kogu näo.

Mesiseid numbreid

  • Üks mesilaspere annab korralikul aastal mett keskeltläbi 25-30 kg.
  • Tarusid tühjendatakse kaks-kolm korda aastas, esimest korda juuli algul ja viimast korda augustis.
  • Mesi on kasulik kraam: hoiab ära külmetuse, aitab toekamal inimesel kaalust alla võtta ja teritab tähelepanu. Selleks, et püsida terve nagu purikas, võiks inimene mett süüa iga päev, aasta peale kokku 1,5-2 kg.
  • Suure bioaktiivsusega Eesti mesi maksab omanikult ostes praegu umbes 60-70 krooni (kaupluses muidugi rohkem), küsitava väärtusega Hiina importmesi on poes samas hinnaklassis.