Ligi tund aega enne loengu algust eksleb Rävala puiesteel hulk inimesi. Kohtumispaiga suhtes levib valeinfo ja agaramad paranoikud juba sosistavad, et äkki tahetakse üritust üldse ära keelata. Õigesse saali koguneb mitmesugust rahvast. Ukse juures passivad nahkset riietust eelistavad noormehed (meie kliimas väga praktiline), kes rühi järgi otsustades võisid kehalise kasvatuse tunnis tublisti üle kolme meetri hoota kaugust hüpata. Mõned vanaprouad ja taadid, kes käivad kõigil linnas toimuvatel üritustel. Sadakond meespensionäri. Keskealised kilekoti ja pruuni pintsakuga härrasmehed. Huvitaval kombel ka Õigusinstituudi beibesid meenutav rahvas. Saalist kostab ka vene- ja saksakeelset juttu, mõned kuulajad on juudid. Kõik huvigrupid ja vahest ka saatkonnad on esindatud.

Üht juuti Auschwitzis raviti

Peategelane Jürgen Graf askeldab all laval, räägib oma noore naistõlgiga ja annab aegajalt autogramme raamatusse “Holokaust luubi all”, mis ilmus eesti keeles 2001. aastal ja müüs üsna kenasti. “Jawohl!” ütleb ta aegajalt krapsakalt. Loeng algab ja Graf vastab kuulajate ootustele. Mitmed inimesed lindistavad loengut oma videokaameraga.

Kuigi Graf tunnistab juutide tagakiusamist Kolmandas Reichis, eitab ta igasugust süstemaatilist hävitamist. Kuue miljoni ohvri asemel pakub ta hukkunute koguarvuks umbes ühe miljoni. Nendestki olevat suurem osa surnud tähnilise tüüfuse kätte. Auschwitz polevat olnud mingi surmalaager, Graf räägib dramaatilise loo, kuidas seal üht juuti hoopis raviti ja kuidas praegu tema vana ja haiget aatekaaslast tahetakse Šveitsis vangi panna.

Ühes varasemas artiklis on revisjonistid põhjendanud gaasikambritehnoloogia kohta säilinud dokumente sellega, et tegu oli lihtsalt kohaliku gaasiküttesüsteemiga. Babi-Jar, Treblinka – puha pettus, seal ei tapetud kedagi.

Grafil on ka üks Vene sõjaarhiivist pärinev aerofoto, millel pole näha ühtki massihauda – järelikult neid polegi. Ning kui kedagi ka hukati, siis olid need juudid bolševistlikud partisanid.

Saalist kostab heakskiitvat mõminat. Vahepeal viib Grafile vett üks militaarse olekuga noormees, ürituse korraldaja Kaido Nõmmik, kes on Eesti Iseseisvuspartei Tallinna büroo juhataja. Oma sõnul tahtis ta “ajaloo sirgeks rääkimiseks korraldada avaliku diskussiooni”.

Graf meenutab pisut üht teist šveitslast, Erich von Dänikeni, kes oli populaarne 1970ndatel. Tema leidis, et inimesed tulid Maale tulnukatega teistelt planeetidelt, et jumalad ongi tulnukad ning muuhulgas on nende kätetöö Egiptuse püramiidid, Lihavõttesaare kujud ja põldude viljaringid.

Ja teisest küljest on Graf nagu kristlik rockbänd Charizma, kes hullutas eestlasi 1980ndate lõpus. Ühine nimetaja on see, et nad olid esimesed ja võtsid oma. Grafi esinemisstiil on jutlustajalik ja suhteliselt kuiv, ta üritab iga väidet faktidega kinnitada, ent need on lõdvad: mõne tunnistaja ütlus, mõni foto või näiteks Austraalia ehituseksperdi kommentaar, et gaasikambrite töö polnud tehniliselt võimalik.

Ent uskuda soovijale on see piisav. Algab iga kohtumisõhtu peasündmus, publiku küsimused. Meespensionäride küsimustest on võimalik üsna palju järeldada. Nad on solvunud, et nende juttu nõukogudeaegsetest kannatustest ei taheta Eestis eriti kuulata ja seetõttu peavad nad lugu mehest, kes nende jutu ära kuulab.

Miks passi rahvust ei kirjutata? 

Neile meeldib, et Graf lausub eestikeelse tervituse (mitte nagu mõni venelane, kes keelt ka 50 aastaga ära ei õpi). Neile meeldib, et Graf kiidab Eestit iseseisvumise pärast. Neile meeldib, et ta sõimab Brüsseli bürokraatiat ja väidab, et eestlased on veel “puhtad”.

Miks Wiesenthal ja Zuroff oma jutuga lehte pääsevad ja nemad mitte? Miks passi enam rahvust ei kirjutata, kõlavad küsimused.

Graf peamiselt kordab vana juttu ja Eesti-teemalistele küsimustele ei vasta, kuna ei tundvat teemat. Mõned saalis olevad noored venelased ja juudid hakkavad Grafiga vaidlema, nendega omakorda üritab vaielda vana DJ ja esitluste püsikülaline Riho Baumann.

Graf eitab tema kohta ilmunud artiklites kõlanud väidet, nagu rahastaksid tema tegevust ka antisemiitlikud islamiorganisatsioonid. Kuna ta on Šveitsis oma kirjutiste pärast vangis istunud ja riiki tagasipöördumisel ähvardab teda uus karistus, elab ta eksiilis. Muuhulgas on ta elanud Iraanis ja Venemaal.

Kahetunnise loengu lõppedes tekib Grafi kõnepuldi juurde väike autogrammisaba, soovijatel on võimalus temaga Olde Hansas õhtustada.

Järgmisel hommikul on Graf pääsenud ETV hommikutelevisiooni, mis ühes Euroopa riigis oleks küll üsna ennekuulmatu lugu. Ees seisab loeng Pärnus, kus alles hiljuti tuli rahvarohkuse tõttu korraldada lisaloenguid teemal “Vähetuntud fakte Hitlerist”. Suvepealinna tiitel hakkab asenduma millegi muuga.