Aivar Juhanson

Minu esimene mälestus ansamblist Metsatöll pärineb aastast 1999. Viru väljaku äärses pritsumajas tegutses plaadikauplus Kosmos Control. Sinna poodi tekkis üks hetk rinnuniulatuv moodustis, mis meenutas altarit. Vineerist kokkuklopsitud, hõbedase spreiga üle värvitud ja nahast narmastega kaunistatud rohmakas käsitöö, mille ülemisse otsa oli söövitatud siiani uhkelt püsiv logo: Metsatöll. See uus ja tundmatu metal-ansambel oli poodi tassinud päris oma “vitriini”, et sellele asetatud esikplaadile “Terast, mis hangunud me hinge” tähelepanu võita. Eks see postament ajas naerma. Eesti metal oligi sel ajal marginaalses ja unustatud seisus. Aga just Metsatöllu folk-metal on osutunud peamiseks raskemuusika uuesti troonile tõstnud jõuks. 

Kui ma julgeks iitsatada, et äkki oli too varane Metsatöll – takune, tahumata ja toores – põnevam kui praegune hoolikalt vormitud võimas megavägilane, siis…  siis ajaks nad mind tõenäoliselt hangu otsa ning grilliks põleva põhukuhja kohal, kuni mu siplev keha on piisavalt poolküps, et sellest tuhandetele järgijatele tükikesi rebida. Sest Metsatöll on pingutanud. Ja korralikult.

Eile ilmus Metsatöllu neljas stuudioalbum “Äio”. Kuulajateni toob selle maailma suurima plaadikompanii Universal Music tütarfirma Spinefarm ning muusikaringkondades sosistatakse, et nüüd ootab töllusid ees mitte pelk läbilöök Euroopas, vaid äkki ka tõotatud rock’imaal Ühendriikides.

“Müöhöhöhöö!!!” möirgab naerda kitarrist ja laulja Markus Teeäär. Ja lisab tagasihoidlikumalt: “Me oleme ikkagi heavy metal ansambel ja mingist läbilöögist ei oska mina praegu mitte midagi rääkida või arvata. Aga “Äio” meeldib endale väga. Raudselt meie kõige parem plaat.”

“Äiot” sepistas Metsatöll mitmes eri paigas. Tagurpidi järjekorras: klubis Rock Café võeti linti meeskooripartiid, ikka ­RAMiga. Tartus Forwardsi stuudios salvestati kõik rahvapillid, sest seal tegutseb produtsent Lauri Liivak, kellest paremat rahvapillidest helide kättesaajat ei teata (rahvapille mängib töll Lauri Õunapuu uuel plaadil varasemast rohkem). Superprodutsent ­Kristo Kotkase stuudios lindistati kõik bassi- ja kitarrikäigud ja laul. Trummid purgistas soomlane Mikko Karmila, sümfooniaorkestrite plaadistamise kogemusega mees. 

Muusika põhjad (demod) ja laulusõnad valmisid Metsatöllul kahe nädala jooksul Valgamaa metsade vahel, Hargla külas, trummar Marko Atso talumajas. Sama talu tiigi mudast leidis Atso 12.–13. sajandist pärit pronksist nuiapea, muistse väega eseme, mis taluköögi pajalapikonksu otsas folk-müdistajate loome-jauru jälgis. (“Mõtle, kui palju inimesi sellega on maha löödud,” ütles Atso nuialeiu asjus.) 

Loomingut tuli neile hooga. Üks hetk tuli isegi pillid käest panna, et hiljem valiku tegemisega kimpu ei jääks. Tilluke loominguline paus – eelmine album “Iivakivi” ilmus 2008 – mõjus Markuse sõnul bändile väga hästi. “Kuriraivo (bassist ja röökija Raivo Piirsalu – aut.) kirjutas väga palju sõnu sellele plaadile. Ta võttis hommikul loitsutrummi kaasa, põrutas sügavale metsa ja tuli õhtuks talli tagasi ning kõik laulutekstid, mis ta oli metsas kirja pannud, olid inimesest välja tuhisenud. Mitte midagi ei soovinud maha tõmmata või asendada.”

Kuriraivo on usaldusväärne mees. Eelmise plaadi salvestamisel oli tal soov üks pala alasti sisse mängida. Kännupillil. Kuriraivo tegi seda pattu, et võttis pilsneri sisse ja küttis katkuloitsu “Metsaviha 3” paljana linti. “Tundus, et see oli vajalik,” meenutab Markus. “Sai õige rütmika ja tunde sisse.” 

Metsatöllude harrastusi ja gesamt­kunst­werk’i vaadates tekib aeg-ajalt kahtlus: äkki nad tõesti elavad poolenisti muinasajas? “See on meie jaoks ikkagi kunstiline pool,” ütleb Markus. “Meie laulud on ajatud. Ka oma kaasaegset elu puudutavat saab meie muusikast välja lugeda. Ja kui ma tõesti tahaksin, viisud jalas ja mõõk ja kilp käes, ringi käia ja hundi moodi ulguda, siis küllap ma nii ka teeksin.”