Metanooliohvrid
Tatjana Kitajeva – Figaro siin, Figaro seal!
Figaro siin, Figaro seal, öeldi Tatjana (39) kohta töö juures. Alati rõõmsameelne, alati energiline. Keetis moose, hoidis kodu korras. Armastas päikest, aga ega ta pruuniks ei läinud, läks rohkem punaseks.
Sünnipäraselt oli Tatjana eesti tüdruk, Võrust pärist. Aga tal oli vene pass ja vene kodakondsus. Lastekodulapsena sattus Tanja vene perekonda.
Oma viimase mehega (eestlane Aivar) oli Tanja koos elanud kuusteist aastat, aga kodune keel oli vene keel, sest Tanja meelest polnud tema hääldus päris selline nagu peab.
Tanja käis “sotsiaalis” abitöödel, hooldas vanainimest. Kui eelmisel õhtul viinavõtuga üle normi ei mindud, oli kõik tipp-topp ja vanainimene oli Tanjaga väga rahul.
9. septembril 2001 ostis Aivar uue televiisori (vana, saksa oma) ja pärast õnnistati telekas salaviinaga sisse. Hommikul oli Tatjana esikus surnud ja televiisor varastati kahe nädala pärast ära.
Tatjana Vassiljeva – seitsmekuuse lapse ema
Tatjana (35) istus kuus aastat Harku vanglas. (Miks ta seal istus, sellest räägitakse koledaid asju.) Paar-kolm aastat oli ta väljas olnud, käis Pärnu Kalakombinaadis tööl, vahepeal oli õmbleja Maratis.
Tankal oli seitsmekuune poeg, kes oli Tankal enamasti kaasas, kui see sõpradega pidutsemas käis.
Pühapäeva pealelõunal tuli ema Liiva tänava ühiselamusse Tankat vaatama. Koputas ukse taga, keegi lahti ei teinud, võti oli seespool ees. Ema viitis naabrite juures paar tundi aega ja et keegi ikka ei reageerinud, murti uks maha. Tanja oli diivanil surnud.
Küsimuse peale, kas Tankal kindlat meest oli, vastatavad inimesed, kes teda tundsid: pane taguots sipelgapessa ja küsi, kes sind hammustas!
Kui ta ühiselamus suri, oli ta neljandat kuud rase.
Enno Paluste – hapukurgid tulid imehead välja
Enno (56) oli paras naga, kui ta Veriora kolhoosilaudas emal abis lehmi käis lüpsmas. Kõplamise eest teenitud raha eest tegi ta oma esimese ostu - jalgratta.
Brezhnevi ajal oli ta autojuht ja käis, nagu paljud tublid eesti mehed, Siberis Surguti linna ehitamas. Hiljem töötas Pärnus bussipargis (algul bussisoojendaja, pärast bussijuht).
Viina hakkas võtma siis, kui naine ta kodust välja puksis. Ja süvendatumalt pühendus Enno viinale uue elukaaslase Anne seltsis. Viimastel aastatel Ennol õiget ametit ei olnud. Talvel oli päris ilma, suvel töötas haljastuses, niitis muru, saagis puid.
Asi, mis Ennol alati suurepärasest õnnestus, oli kurkide sisse tegemine. Mädarõigas, mustsõstralehed, küüslauk, till, pipar, sool. Enamasti tegi Enno kurgid kolmeliitristesse purkidesse, vahel ka null koma seitsmestesse, keeratava kaanega.
Viimase viina ostis Enno sealt kust alati - salaviinamüüjalt naabermajast ja Annega koos nad seda oma ühiselamutoas lahendasid.
Kui Anne Tallinna Kiirabihaiglas meelemärkusele tuli, hüüdis ta Ennot appi. Enno vastas (Annel on Enno hääl siiamaani täiesti selgelt kõrvus), et ma ei saa sind kahjuks aidata, mind ei ole enam!
Nii oligi.
Päev enne surma ostis Enno endale jälle ratta – tõsi, see oli vana ja naisterahva oma.
Heino Laanoja – 15 aastat elasime ilusti
Heino (46) ja tema naine Tiiu kohtusid koolipäevil Neerutis vabariiklikel suusavõistlustel .
Kuidas Heinol võistlustel läks? Tiiul ei meenu. Kuidas Tiiul endal läks?
Seegi on meelest ära läinud.
Viisteist aastat elasid Heino ja Tiiu rõõmsalt ja kenasti. Aga siis, kui siia Talile tuldi, siis see viinavõtmine hakkas.
Ei tea, miks see elu nii läks, mõtiskleb Tiiu. Tiiu on napi jutuga. Ja kui ta ka rohkem räägiks, ega ei kuuleks ka. Televiisor mängib ja lapselapsed trallivad ringi.
Heino on töötanud katlamajas, noorkarjafarmis ja lõpupoole juhutöödel.
Tiiu: “Tal olid sellised sõbrad. Kui kodus mingi olemine oli, tegi Heino juba mujal kerge krundi alla. Ja ega ta kodus eriti olla ei tahtnudki, läks kuskile kus rohkem juua sai.”
Tiiu keelas Heino sõpradel endile tulla.
Laupäeval (9. septembril) nähti Heinot Tali poe juures. Koduteel hakkas Heinol paha Lapsed nägid ja kutsusid arsti. Teel haiglasse Heino suri.
Merle Naar – unistas pesumasinast
Pulmi pole Merle ja Jaan pidanud, aga koos elasid nad ligi 25 aastat.
(Jaan: “Pold sellist aegagi, et pulmi teha.”)
Jaan oli bussijuht, vedas õpilasi kooli ja kodu vahet ja talle hakkas silma kena ja elava iseloomuga noor naine. Naine käis Häädemeestel õhtukoolis ja tema nimi oli Merle.
Nii see algas.
Jõulude ajal tegi Merle ise verivorsti ja ahjupraadi ja hapukapsaid. Kevadel toodi Võistest alati paar kasti värskeid räimi. Suitsetati ja keedeti õlis ja tehti ise sprotte.
Merle lemmikud olid Häli Lääts ja Vello Orumets ja gladioolid ja punased nelgid.
Merlel meeldis televiisorist naljasaateid vaadata ja vahel majandi bussiga teatris käia.
Aga siis (aastaid tagasi) tegi Jaan avarii ja on siiamaani liikumatuna kodus
Vahel läks Merle hommikul nuttes lauda juurde tööle, ja rääkis, et pole kodus magada saanud. (Ja vahel läks tööle purjus peaga.)
Merle unistas pesumasinast ja sellest, et elu oleks kergem.
Aga kergemaks ei läinud midagi. Augustis lasti Merle lüpsjaametist lahti.
Tol saatuslikul laupäeval (8. septembril) tahtis Merle aias sibulad üles võtta, aga suur vihm tuli peale, ja tööst ei tulnud midagi välja. Keegi ei tea, millal ta viina järel käis või kus ta jõi, aga pühapäeva lõuna ajal ütles Merle, et tal on paha. Istus välja trepi peale maha ja sinna ta suri.
Nädal enne surma sai Merle tütre käest teada, et saab varsti teist korda vanaemaks.
Merlel oli selle üle nii hea meel, et kallistas tütart hästi-hästi kõvasti.
Andrus Jakobson – laulis lastele Põdramaja
Tali valla mees Andrus (37) kupatas hirmsasti oma traktoriga ringi. Ja kui ta keevitas, siis ta ei kasutanud maski. Sellepärast kutsusid mõned teda rohkem hüüdnimega Hulljulge kui omaenda nimega.
Andrus oli lõbus, heasüdamlik ja lahtiste kätega mees. Töötegemine oli tema käes nuusata. Andruse viimane suurem tegemine oli Kihnu rahvamaja katuseehitus.
Ta oli pärit Raplast ja ta unistas, et saab Raplasse kunagi päris oma maja..
Ja varsti (täpselt veel ei teatud, millal) tahtsid nad Hellega oma kooselu ära vormistada. Andruse 84-aastasele tädile oli see oluline.
Kolmele tütrele joonistas Andrus koeri ja kasse. Ja kui ta viina oli võtnud, laulis ta neile Põdramaja ja muud üldtuntud repertuaari, ja hullas ja mürgeldas ja käis lastega külapidi marti jooksmas.
Laupäeva õhtul oli ta töökaaslasega pepsipudeli täie viina ära joonud.
Pühapäeval, 9. septembril ütles Andrus, et väga paha on olla. Läks Hellega bussi peale, et Lanksaarde Helle ema juurde sõita. Aga enesetunne läks järjest hullemaks ja nägemine kadus ära.
Viimased sõnad Hellele ütles ta bussi peal: “Hoia mind!”
Andrus suri enne üheksat. Helle ootas surnud Andrusega kaheteistkümneni öösel, kuni laibaauto ta ära viis.
Uudo Holter – mootorrattaga Lätis lehmakommide järel
Viis aastat vedas Uudo tütar Signet mootorrattaga kooli ja suvel käis mootorrattaga Lätis kaubareisil. Taksikoer Tota istus samuti külgkorvis (kõrvad laperdasid tuules) ja ükskord kukkus Tota korvist välja (see oli õnnelik õnnetus).
Uudo oli elektrimees. Alates 1973. aastast oli karjafarm Uudo kogu elu. Kella nelja ajal hommikul läks lauta. Õhtul tuli koju. Nii iga päev, aasta aasta järel.
Uudoga oli mõttetu kinno minna - viie minuti pärast magas Uudo nii, et norin taga. Televiisorivaatamine – sasma mõttetu asi.
Viimased kuusteist aastat elas elukaaslase Lindaga.
Esmaspäeva hommikul, 10. septembril Uudot tööl ei olnud.
Traktorist sõitis Uudo juurde koju, tegi ukse lahti – ja sa püha jumal, Uudo on köögi põrandal surnult maas! Traktorist ei julgenud tuppa vaadatagi.
Politsei tuli kohale ja leidis toast surnud Linda.
Liha ja porgandid olid potis kuivaks keenud, kartulid olid kooritud, aga veel potti panemata. Riided ilusti tooli otsa peale kokku pandud. Elu oli selles majas järsku otsa saanud.
Kanad (kümme), koera ja kassi viis tütar enda juurde Hallistesse ja ülejäänud kassid (neli) sättisid ennast sisse Uudo eluaegses töökohas, farmis.
Linda ja Uuno maeti ühte hauda.
Linda Õispuu - kui kassile oli vaja tuul alla teha, tõusis jalg kõrgele
Lindal oli tunnistus mootorsaag Druzhba kasutamise peale. Kuidas selline väike naine niisuguse kolaka sae jõudis selga võtta, sellest ei saanud keegi aru.
Viimasel ajal Linda palju väljas ei käinud, sest jalad olid tal haiged ja Uudo tegi aias kõik tööd.
Linda aga eegeldas heinapallinöörist vaipu ja neid on kõikides peredes kogu külas. Ja Uudo tegi traadist kartulikorve. Ka neid on kõikides peredes kogu külas P>
Tuttavate jutu järgi oli Linda jalgadel selline haigus, et kui pea kaine oli, käis Linda kepiga, aga kui väike pits oli hinge all, polnud keppi vaja.
Muidu Linda jalad hästi ei paindunud, aga kui kassile oli vaja tuul alla teha, käis jalg kõrges kaares.
Heino Hansschmidt – alati valged püksid jalas
Kui Tali valla mees Heino Hansschmidt (60) veel autolahvka peal töötas, ulatas ta vanainimestele söögikraami ilusti kätte, need ei pidanud treppi pidi üles turnima.
Kui ta autolahvka pealt lahti lasti (joomise pärast), töötas Heino saekaatris. Ja juhutöödel. Kõiki masinaid ta tundis, kõiki töid ta teha oskas.
Väga puhas ja hoolitsetud. Valge pluus seljas, suvel heledad püksid. Muhe ja mahe mees.
Heino oli Leiuse Unolt veidi võlgu võtnud ja tuli seda laupäeval ära tooma, kaks pudelit viina kaasas. Uno oli küll plaaninud kartulivõttu, aga vihma hakkas sadama, ja Heino pudelid olid täitsa asja eest.
Sepa Maimu oli nii tark, et sai kohe aru, see pole see. Keelas mehi ka, et ärge te seda solki küll jooge. Aga kes teda kuulab!
Heino surnukeha leiti kodust järgmisel hommikul kell kuus.
Uno Leius - kuldsete kätega ehitaja
Mõni aasta tagasi ostis ta emaga Tali valda vana maja.
Remontis küüni ja sauna, igal pool pani näpu külge.
Suvel muretses majapidamisse kaks pullikest, et saaks raha, et uuemat autot või traktorit osta.
Ema: “Eks seda viinavõtmist oli ka vahel. Ei saa öelda, et ta poleks viina võtnud. Aga sellest polnud kunagi mingit probleemi.”
Eluaeg oli Uno lahtise käega ehitaja. Ladus müüri ja tegi puutööd.
Viimane kord võttis ta viina töökaaslase Heinoga.
Pärast oli Uno Sepa Maimu juures ööd. Maimu küsis esmaspäeva hommikul, et kas sa, Uno, kohvi tahad?
Uno ütles, et tahab jah. Need olid ta viimased sõnad. Maimu tuli kümne minuti pärast kohviga tagasi.
“Jeesus, vaatan, kadunud!!! Panin peegli suu juurde. Ei hinga! Hüppasin ruttu ratta selga ja kihutasin Talile.”
Uno ema kutsuti kohale. Uno ema sai insuldi.
Nadezhda Tshikurova-Morostšenko – oskas enda eest seista
Nadezhda (50) oli meheliku olekuga naine, kellele võis Pärnu linna
abitöödel usaldada füüsilist koormust nõudvaid ülesandeid. P>
Teda sai saata linna ja parkide hooldusele. Vahel käis ta staadioni koristamas, vahel sorteeris vanarauda või ladus haigla õue peal puid.
Ta sai selle eest viissada krooni kuus ja tasuta lõunasöögi.
Nadja firmamärk oli äge iseloom. Kui tundus, et õiglus kipub käest minema, seisis
Nadja enda ja oma ukrainlasest mehe eest visa järjekindlusega.
Relv, mille ta seejuures mängu pani, oli tähelepanuäratavalt kõrge hääletoon.
Kui juhtus, et pühapäevaõhtune viinavõtt läks üle normi, olid Nadja hommikused väljaastumised eriti agressiivsed.
Aga valelik Nadja ei olnud. Ta oli aus ja sirgjooneline vene naisterahvas.
Viimased poolteist aastat oli ta elanud oma viimase abikaasa Nikolaiga Pärnus
mehe kolmetoalise korteris.
“Jah, kärarikas oli ta küll,” ütleb hästi tasase olemise ja vaikse jutuga ukrainlane Nikolai
“Aga õunakooki oskas hästi teha.” P>
Urve Allik – töö lendas käes
Urve (52) oli Pärnu sanatooriumis ettekandja, kui ta oma viimase elukaaslase
Jüriga kohtus. Urve oli sel ajal veel abielus (teist korda), aga siis suri mees ära
ja asi kujunes nii, et ta hakkas Jüriga koos elama ja elas kümme aastat.
Koos Jüriga käis Urve ka mittetulundusühingus Tulevik abitöödel.
Urve oli väiksema kondiga, rasket füüsilist tööd talle ei antud.
Enamasti käis ta vanainimesi abistamas ja hooldamas.
Jüri: “Urve käes töö lendas. Kõik asjad - pesemine, söögitegemine, kõik”
Töökaaslane (luuaga): “Ta oli abivalmis, hea südamega.”
Teine töökaaslane (karvases mütsis): “Mitte kellelegi kunagi paha ei öelnud.”
Viimane viinavõtmine oli nii, et naabri juures istuti lauda ja Urve ja Jüri kutsuti ka.
Jaanil hakkas paha ja ta viskas varsti pikali. Kui silmad lahti tegi, leidis
Jaan ennast Tartu haiglas. Koju jõudes ja toibudes kuulis Jüri naabrite käest,
et Urve on surnud ja vahepeal maha maetud.
Nüüd on Jüril kodus laua peal Urve pilt (õigemini passipildi udune koopia). Seda vaatab Jüri iga päev. P>
“Hea inimene oli, jumala eest!”
Tiit Laats – tundis justkui surma ette
Ilus pikk poiss, musta pea ja tumedate silmadega. Nagu õde Tiinagi. Kõige
kenamad lapsed olid omal ajal Metsapoole koolis.
Kui majand ära kaotati, jäi Tiit töötuks. Käis siin-seal elektrit sättimas ja
tegi juhuslikke põllutöid. Külarahvas andis tasuks korviga kartuleid ja vahel piima.
Tiidul kartuleid maas ei olnud. Traktor oli. Tragimad külainimesed vangutavad sellest rääkides päid.
Naisest läks Tiit ammuilma lahku ja nii nad seal elasid isa-ema majas, Tiit ja Tiina, ilma tööta, rahata.
Laupäeva (8. septembril) tuli Tiit kümne-üheteistkümne ajal õhtul koju. Võttis köögilaualt kaks tükki leiba, sõi need ära. Vaatas õele silma sisse ja ütles: mul on raske hingata.
Istus välja trepi peale, hakkas õhku ahmima ja paari tunni pärast suri.
Tiina meelest Tiit justkui tundis, et surm on lähedal.
Võttis kätte ja pesi oma toa vaiba ära. Sellist asja polnud varem juhtunud. Ja televiisorit hakkas parandama. See tundus imelik.
Õde: “Jumal tänatud, et ta puud traktoriga metsast ära tõi!
Mida ma muidu teeks – veaks neid seljas kodus või!?”
Endel Korp – veel vanast peast käisime tantsimas!
Endel (70) oli pensionär. Eluaeg oli ta ehitaja olnud, suur ja tugev nagu karu.
Kunagi kukkus Kilingi-Nõmme kultuurimaja ehitusel tellingutelt alla. Sellest ajast olid tal käed haiged, aga muidu oli ta terve ja tugev mees.
Ikla rahvas räägib, kui heasüdamlik oli Endel. Aitas ehitustöid teha, kunagi kellelegi ära ei öelnud.
Elukaaslane Niina: “Aga siis hakkas see kurivaim talle sisse sigima. Ikka rohkem ja rohkem. Ja sellest enam lahti ei saanud.”
Esmaspäeval ärkas Endel üles ja ütles, et läheb vaatab, mis naabrimees teeb.
Kuidagi rahutu ja imelik oli. Ei püsinud paigal. Istus naabri juures, käis ringi, istus bussipeatuses.
Enne ühtteist õhtul tuli koju ja küsis Niinalt, kas sel mingit rohtu on.
Naine küsis, kuule, ega sina seda solki ei võtnud, mis siin müüakse?
Endel vihastas ja ütles, et see ei ole viinast, mul on sees haige.
Niina, otsatult sümpaatne naine, elab nüüd suure koeraga kahekesi. Ta meenutab, kuidas nad veel vanast peast Endliga tantsimas käisid ja nutab.
“Aga näete, Endlil pole ühegi pildi peal tõsist nägu ees.”
Einar Mett – kooki moosiga!
Koonga valla mees Eints (55), sõitis paari aasta eest soome kelguga mäest alla autopoodi. Kukkus ja murdis jalaluu mitmeks tükiks ja viimastel aastatel käis kahe kepi või karguga.
Mõni hüüdis teda Eints, mõni hüüdis Mett.
Eluaegne traktorist, masinamees, jahimees (jahil oli Eints enamasti ajaja, sest teistel olid vingemad püssid.) Eriti millagagi silma ei paistnud, ei hea ei halvaga.
Esimesest naisest lahus, teine suri ära. Peale selle elas kolmanda naise Virvega kümme aastat koos.
Eints pidas plaani, et peaks maja aknaalused palgid ära vahetada. Need olid vanad.
Eintsile istus pannkookide tegemine. Eints tegi väikseid, soodaga. Maasikamoosi pani peale.
Mustlased tulid 8. septembril Pärnust, viin kaasas ja Eints võttis liitrise pudeli üksi ära.
Järgmisel päeval kurtis õhupuudust. Seisis ukse juures ja ütles naisele, et too üks tekk, ma viskan välisukse juurde pikali.
Ja nii ta seal lamas, pea koridoris, keha köögis, kui kiirabi kohale jõudis. Arstid pumpasid poolteist tundi, aga asja ei saanud.
“Ta oli peenike huumorimees;” ütleb Eintsi vend Ülo. Aga ükski nali Ülol meelde ei tule.
Enn Riis - kõrgharidusega jurist
Enn (52) oli Tartu Ülikooli diplomiga jurist, Viljandi siseasjade osakonnas on ta uurija olnud, ja Pärnu miilitsas kaadriinspektor.
Kümme aastat tagasi võtsid Enn ja Maire endale kasulapse. Läksid lastekodusse, et endale poiss vaadata, kes suvel tööd aitaks teha. Aga üks nelja-aastane tüdruk (Sirle) tuli juurde, hüüdis “minu issi, minu emme!” ja samal päeval said Enn ja Maire tüdruku koju kaasa.
Sellest on kümme aastat möödas ja nüüd oli Ennul tõsine plaan, et Sirlele tuleb maja kohendada. Are vallas ümberringi tühje maju küll. P>
Viimasel ajal, kui Ennul töökohta polnud, aitas ta kohalikel inimestel pabereid vormistada ja Mairel sauna kütta. Kaks tuba oli Ennul raamatuid täis. Raamatuid ta ostis ja raamatuid ta uuris.
Sel päeval (laupäeval) küttis ta Päriveres sauna, kui tuli Sirle ja ütles, et kütab ise edasi. Poisid pakkusid Ennule maja ees viina ja kutsusid kõrtsi. Enn võttis suutäie ja ütles, et mis mina vana mees, teiega joon, ja läks koju magama.
Kesköö paiku kutsuti Ennule arst. Teised poisid jõid õiget viina peale, neil polnud häda midagi.
Ei ole enam siin sellist inimest, kes meie, vanainimestega juttu räägiks ja meid ära kuulaks nagu Enn, räägib Pärivere rahvas.
Aleksei ja Anna Tambre – eesti mees võttis Siberist naise
Aleksei oli väike poiss, kui nende pere Siberisse küüditati.
Eestisse tagasi tulles oli Aleksei juba täismees, noorik kaasas ja puha. See oli Siberi tüdruk Anna, kelle ta Eestisse tõi.
Koos käisid Aleksei ja Anna metsakombinaadis tööl, elasid Paikusel, olid tublid tööinimesed ja koos pidasid nad nüüd pensionipõlve. Koos võtsid nad viina ja koos nad ka surid.
Praegu teeb Tambrete korteris remonti nende tütar Tatjana. (Uued aknad on juba pandud.)
Miks isa ja ema jooma hakkasid, ei oska tütar öelda. “Algul võttis ema vahel harva mõne pitsi, aga aastast aastasse viinaviga süvenes. Tõesti ei tea, miks.”
Mida isa ja ema oma elus teha tahtsid, mida plaanisid?
“Venna surnuaiaplatsi tahtsid korda teha. Ja nad tahtsid näha järjekordset järeltulijat, lapselapse last, kes pidi varsti sündima.” P>
Lapselapse last Aleksei ja Anna ei näinud. Poiss sündis neljandal novembril, Anna ja Aleksei läksid kolm nädalat varem.
Midagi, mis neil eriti hästi välja tuli?
“Ema tegi aegajalt ehtsaid siberi pelmeene.” P>
Karl Jõõks – vene vangilaagri elas üle
Kui 3. novembril 1943 sõitsid eesti poisid saksa Sõjaväes Poola õppelaagrisse, rääkisid noorsõdurid, et meil on vagunis kõva poksija, vaadake, et ta kellelgi nina nässu ei löö. Kõva poksija oli Kilingi-Nõmmelt pärit Karl Jõõks (1925).
Kui Eestimaal sõda lõppes (1944), langes Jõõks venelaste kätte vangi.
900 eestlast ja 2000 sakslast saadeti laagrisse Venemaale, kus nad kõik Parahhino paberivabrikus suures ruumis üheskoos elasid. Pooleteise laagriaasta jooksul suri 160 eestlast. Suured pikad mehed kaalusid viiskümmend kilo.
Jõõksi poksijaorganism oli tugev ja pidas vastu.
Viiekümnendatel võttis Jõõks naise. Jõõks töötas kinonäitajana, lõikas rabas turvast, tegi metsatööd, töötas ehitusel. Peres kasvas tütar ja elu tundus edenevat.
Aga pärast paarikümneaastast kooselu andis naine lahutuse sisse.
Kui Jõõks viina sai, hakkasid tal rusikad käima. Oli ülbe, noris tüli.
Aastate jooksul Jõõksi viinalembus süvenes ja vanad mehed Pärnu Sõjameeste Ühingus lähevad tõsiseks, kui räägivad Jõõksist. Jõõksiga ei olnud head lood.
Pärnumaa Sõjameeste Ühendus andis matuste pidamiseks 1000 krooni.
Agu Rüga – sai Presidendilt ordeni
Aasta tagasi sai Agu Rüga (63) Presidendilt Eesti Punase Risti IV klassi ordeni.
Tallinnasse Lennart Meri juurde Agu Rüga ei jõudnud. Koos Jaan Taltsiga käis ta auraha järel Pärnus, maavanem Kivimägi juures.
Agu Rüga oli doonor. 130 korda või rohkem oli käinud verd andmas ja päästnud sellega paljude inimeste elu.
Kui vereandmise päev lähenes, oli Agu valvas ja ei võtnud kaks nädalat järjest tilka viina suu sisse.
Elukaaslane Helju mehe viinavõtmist ei sallinud. Tühjendas pudelid kraanikaussi, kui peale sattus, ükskõik, kellega Agu parajasti jõi.
Agu Rüga viinavõtmine sai hoogu, kui tema tütar kümmekond aastat tagasi suri.
Siiski mäletatakse Rüga kui seltskondlikku ja nutikat meest.
Kui Endla teater tegi Reiu jõe ääres etendust Kaks tuhat aastat elu Eestimaal ehk piknik Reiu jõel – see toimus üsna Helju maja lähedal – sõitis tohutult autosid kokku. Rüga pani sildi üles: parkimine a 10 krooni. Rüga plats sai pungil autosid täis ja raha tuli nagu ludin.
Juuni esimestel päevadel (vist neljandal), oli Pärnu kandis ilus õhtu. Reiu jõe ääres peeti ühe Paikuse daami kuuekümnendat sünnipäeva. Pidulaud oli lookas, ansambel mängis ja Rüga tantsis kõige kenamate ja nooremate naistega. Pärast nöögiti külavahel, et Rüga on üle küla poiss.
(Rüga ise ütles, et see on ta viimane pidu.)
Rüga oli andekas mees. Mängis akordioni ja laulis. Andekas oli olnud kogu tema suguvõsa. Vanatädi oli poeet Marie Hiberg ja vanaonu oli Ameerikas elanud kuulus kunstnik, pallaslane Eduard Rüga.
Agu suri kodus üksinda, sest Helju oli parajasti loomi toimetamas.
Ordeni pani Helju talle padja all hauda kaasa.
Aadu Isak – tõi emale alati lilli
Aadu ema vaatas, et poiss (43) magab suures toas diivani peal, lühikesed püksid ainult jalas. Viskas Aadule teki peale, et mis sa külmetad. Ja varsti, kui hakkas Aadut üles ajama, ehmatas ennast kangeks. Surnud!!! Aadupoiss!!!
Paikuse koolipoisi Aadu hädad algasid kaheksandas klassis.
Koos kaaslastega kiskus ta maha vene lipu ja põletas selle väljaku peal ära.
Julgeolek kuulas pärast tükk aega Aadut üle üle ja kaheksanda klassi lõputunnistus kirjutati väga negatiivne. Aadu hakkas jooma ja suitsetama.
Teenis sõjaväes lipulaeval ja kui nende laev välisvetesse läks, viidi Aadu laeva pealt teisele laevale üle, sest Aadu oli lipupõletaja ja seega riigile ohtlik.
Joomine süvenes. Purjutamise pärast istus alailma kinni. Ta on olnud viinaravil ja vangis.
Sõpradele oli Aadu väga truu, räägib ema.
Kui ta lihakominaadis töötas, nõudsid sõbrad, et varasta meile kombinaadist liha. Aadu varastas. Ja kui jooma kutsuti, siis läks.
Ega ta kogu aeg ka ei joonud. Ristsõnad ja kriminullid olid Aadu intellektuaalne ajaviide. Ristsõnu ostis ta poest järjekindlalt nii palju nagu teenistus lubas.
Ka Aadu oli tubli doonor ja käis verd andmas nagu naabrimees Rüga. Doonoritele anti tasuta kaupa ja Aadu tõi koju suhkrut ja margariini ja Risso õli ja varustas ennast riietega.
Aadu hoidis väga oma ema.
Sünnipäevaks tõi Aadu emale alati lilled.
Raul Ebber ja Galina Nikitina – kohe-kohe pidid tulema pulmad
Millal need pulmad täpselt pidid tulema, see oli Rauli ja Galina suur saladus, aga varsti pidid nad tulema.
Galina ema ja kasuisa (kes käivad abitöödel) räägivad Galinast kahes keeles vaheldumisi ja korraga.
Galina (19) oli varase arenguga tüdruk. Kaheksakuuselt hakkas käima, pooleteiseaastaselt esitas luuletusi (muidugi ei saanud sellest keegi aru.)
Kolme-aastaselt jäi isast ilma ja sai võõrasisa. Pärast seitsmendat klassi läks Galina tööle ja kuueteistkümne aastaselt hakkas Rauliga koos elama.
Galina oli hirmus tubli töötaja. Vahel magas riidehoius, aga tööd teha tahtis ta hirmsat moodi. Nii räägivad Galina ema ja võõrasisa.
Raul (31) oli vanglast tulnud. Miks, seda Galina vanemad ei tea. Ka Raulil polnud isa, tema ema oli harva kodus ja poissi kasvatas vanaema.
Galina ema meelest oli Raul “psihh”, sest ta ärritus kergelt. Ei lasknud Galinat üksi kuskile. Isegi tööl ei lasknud Galinal olla, käis ja kontrollis alailma, mis ta seal teeb.
Tol päeval võtsid Raul ja Galina viina koos Rauli emaga (kes oli töötu) ja Rauli võõrasisaga.
Kui Rauli vanaema matusemajas poissi nägi, sai ta infarkti ja oli neli kuud haiglas.
Leida Loob – poolteist päeva paadiga merel
Kihnu saarel Linakülas elav Leida Loob (47) läks läinud maipühade ajal reedesel päeval kell kümme merele räime nõudma.
Räimelast oli juba paadis, kui äkitselt laskus merele paks udu. Kallast ei paistnud enam kuskilt ja ilmakaared olid hetkega segi. Aalgas lõputu triivimine.
Kui udu hajus, sõlmis Leida märja riideräbala aeru otsa ja lehvitas mööduvale laevale, aga teda ei märgatud. Ta stõstis räimekasti vihmavarjuks selga ja hoidis paadinina vastu lainet, jõi kopsikusse korjatud vihmavett ja palus jumalat, kui välku lõi ja lõppkokkuvõttes jõudis kuivale maale välja.
Kui Leida laupäeva õhtul kell kaheksa Berzhinsi küla juures kaldale jõudis,
tekitas tema “salaviinavedaja väljanägemine” läti randlastes kõvasti elevust.
Leida ei jäänud oma seiklusest isegi haigeks.
Viis kuud hiljem 3. oktoobril Leida suri ja metanooli leiti tema verest 0,8 promilli.
