Vahel näib side metsaga küll päästmatult peost libisevat. Oma iga­päevast kilekoti-linnaelu elades otsime aina kindlamat kaitset looduse eest. Linna­keskkonnas tähendab loodus ju sodi, mida ei jõuta piisavalt tõrjuda – õie- ja muud tolmu, lehti ja risu, tulvavett või ootamatut talve.


Läbi linnakära kostab aga tugevnev öko-ümin. Kõige ­võõrandunumatel elualadel on öko kõige kuumemaks (ja kallimaks) trendiks. Et säästa, peame rohkem maksma? Kuulen saatuse parastavat naeru…


Kas pole hämmastav, kuidas ebapopulaarsed ideed läbi löövad. Suitsetamise keelamine, liikluse piiramine, maksude tõstmine, alkoholimüügi piirang, mahe- ja ökokohustused jms. Mille tegelik tulemus peaks olema sama efektne kui lapselt kommi ära võtmisel – kostma hakkab hale kisa, mille peale tavaliselt tuleb komm tagasi anda. Aga otsused viiakse ellu ja kisa jääb tulemata.


Vastupidi, uus olukord võetakse omaks ja hakatakse sellele allumist nõudma ka naabritelt.


Disainis pole kliendile enam tähtsaim, kas asi töötab või kas on ilus, vaid esimesena küsitakse, kas see on valmistatud taaskasutatavast ­materjalist. Mitte seda, kas seda toodet kellelgi vaja on, vaid kas selle võib ikka rahuliku südamega ära visata!


Ses mõttes on puit küll inimese parim sõber. Vanamoodi puitu töödeldes ei lähe ju kildugi raisku – ülejääk läheb lihtsalt ahju. Tänapäeva ­kavalad puidutooted kipuvad aga sünteetilist vaiku sisaldama. Aga ega sõbrast ikka vaenlast saa. Kui vahepeal võis ahju punasesse raamatusse kanda, siis nüüd on tal järglane – pelletikatel. Loodan siiski väga, et pottsepad enne välja ei sure, kui ahi taasavastatakse.