Metsik Lääs neljal rattal
Ameerika. Metsik Lääs. Arizona. Tucson. Hyundai. Oot-oot! Stopp!!! Misasi? Mis puutub siia Hyundai? See on ju Korea, maakera teine külg…
Puutub küll. Nimelt on Hyundai leidnud oma linnamaasturite ristimiseks inspiratsiooni just Arizona osariigi legendaarse kuulsusega kohanimedest. Kõigepealt Santa Fe, nüüd Tucson. Mis seals ikka, võte pole ju uus. Itaalia- ja hispaaniakeelsete asulate järgi on nime saanud sajad, kui mitte tuhanded automudelid. Ja kes ütles, et Mehhiko (USA edelaosa kuulus kunagi selle riigi koosseisu) päritoluga nimed kehvemad on? Legende sealtkandi linnades poolteist sajandit tagasi toimunust liigub ju hulgi.
Santa Fe naabruses
Hyundai Tucson (tootjafirma soovitatav hääldus: tussoon) on aga täiesti reaalne sõiduk. Ei midagi legendaarset. Santa Fest tervelt 175 mm lühem, aga ikkagi üsna sarnast auditooriumi sihtiv. Pole võimatu, et hakkab kannibalina oma sugulase läbimüüki väiksemaks sööma. Ent erinevusi leidub teisigi. Mõlemat autot proovinuna julgen väita, et Santa Fe konstrueeriti ja disainiti pigem ameeriklaste maitset ja harjusmusi silmas pidades. Tucson seevastu vastab paremini eurooplaste arusaamisele linnamaasturi olemusest.
Tucsoni stiililine sarnasus Santa Fega on selgelt tuvastatav auto ninaosas, eriti tulede ümbruses. Seevastu tagantvaade erineb täielikult. Santa Fe jaburate mügarike asemel on Tucsoni tagaosa vormid lihtsad ja selged. Kui keegi arvab end nägevat sarnasust Porsche Cayenne’iga, siis te pole ainus. Teatud nurga alt paistavad teatud kõverused tõesti sarnased, ent üldiselt jääb disain üpris anonüümseks.
Euroopalikum on ka Tucsoni käitumine teel. Ei mingit pehmet õõtsumist ega venivat rooli. Kurvides on külgkalle selgelt tuntav, ent räiget alajuhitavust sellega ei kaasne. Kui muidugi juht mõistlikke sõiduvõtteid kasutab. Ebamõistlike korral lülitatakse kõigepealt vedama tagasild – juhtelektroonika võrdleb ka rooli asendit ja tegelikku kurvitrajektoori – ning vajadusel sekkub ka ESP.
Diisel teeb ilma
Põgusalt sain ära proovida ka tippmudeli, 2,7liitriseV6, kuid see jääb ilmselt eksootikaks. Suurimat menu loodetakse hoopis kaheliitrise diisliga variandilt. Selle hea tõmme enam-vähem igas olukorras on kindlasti meelitav, ent pikki otsi läbides ja (tulevaste) kütusehindadega arvestades peaks diisel ka majanduslikult tasuvam tulema. Kiiruse poolest diisel-Tucson midagi imelist korda ei saada, vähemalt automaatkäigukastiga kombinatsioonis mitte. See-eest tuleb kiita käiguvahetuste sujuvust. Ning kui te arvate, et tahate Tucsoniga teinekord ka pärismaastikul turnida, visake mõte manuaalkastiga autost kohe peast välja. Automaat reageerib gaasivajutamisele küll pisut uimaselt, ent see-eest tasandab perfektselt äkilised kiirendusimpulsid ja laseb rasketes oludes ülekandel libiseda. Kütusekulu paraku küll tõuseb.
Nelivedu on isemõtlev (vaikimisi veavad esirattad), kuid juht saab nupuvajutusega fikseerida momendijaotuse 50/50 peale. Kiirusel üle 30 km/h haagitakse tagarattad siiski automaatselt lahti. Omal nahal kogetud – liivarajal käitus Tucson ootamatult hästi. Vaatamata isegi “jalavarjude” peenele mustrile, mis pigem asfaldisõiduks sobilik. Miinuspoolelt sai aga selgeks, et Tucsoni kliirens pole just maastikusõiduks sobivaim. Millegipärast ei leia maasturi puhul väga olulise näitaja kohta vähimat märki ametlikest pressi- ja reklaammaterjalidest. Auto nina alla piiludes aga hakkab närima kahtluseuss, et mootorit altpoolt kaitsev lai plastpaneel pole maapinnast sugugi nii kõrgel kui maastikuautole kohane. Mina Tucsoni omanikuna kaaluksin tõsiselt plastmassist “karterikaitse” asendamist toekama metallplaadiga.
Hele lagi on meie autol
Tucsoni kui tarbeauto silmapaistvaim omadus on kahtlemata võimalus keerata tagaistmed pakiruumi põrandaga ühele tasemele ja saada niiviisi 1,8kuupmeetrine kaubaruum. Istmete kokkuklappimise viis meenutab aga väga Mazda 6 karakuri nime kandvat süsteemi. Lisage siia eraldi avanev tagaluugi klaas, riputuskonksud tagumise seljatoe tagaküljes, pakivõrk, pakiruumi “põrandalused” korrused ja veel hulk praktilisi pisidetaile ning Tucson hakkab meenutama pigem mahtuniversaali. Ühe olulise erandiga – pakiruumi serv asub maapinnast oluliselt kõrgemal.
Kabiini reisijatepoolel hakkab silma, et Hyundai on loobunud tumedatest (loe mustast) polstritest. Kreemikas või helehall näevad kahtlemata paremad välja, ent kindlasti ka määrduvad paremini. Väike upgrade plastmaterjali kvaliteedis ei teeks kah paha, praegu jätavad mõned paneelid liiga odava mulje. Ja heledast armatuurlauast ümbritsetuna mõjub must raadio-konditsioneeri moodul lausa võõrkehana.
Hyundai Tucson 2.0 CRDi
Disain | 3 |
Tehnika | 4 |
Kiirus | 3 |
Nauding | 4 |
Praktilisus | 5 |
Hind | pole teada |
Mulje: RAV4 ja CR-V, vaadake ette! Metsikus Läänes nalja ei mõisteta.
