Mia ja Tim linnadžunglis
Inimeseloom on aegade algusest peale lisaks mütoloogilistele inimnäolistele jumalustele ka kogu ülejäänud elusloodusele üle kandnud kõikvõimalikke oma liigile iseloomulikke omadusi, nagu tahet, mõtteid ja tundeid.
Seda nimetatakse antropomorfismiks. Igasugused loomamuinasjutud, vanasõnad ja kõnekäänud on selle väljendus. Isikustamist esineb nüüdsel ajal kõige enam just kunstmuinasjuttudes ja muus lastekirjanduses. Aga viimastel aastatel ka reklaamimaailmas – näiteks Eesti Energia elektrituru avanemise teavituskampaania perekond Kikase (“enne kukke üleval”, “mis siin pikalt muneda”) ja nende naabrite hamstritega. Või siis Swedbanki usaldus-kampaania “Elu tammepuu all”, kus tegutsesid suures üksmeeles oravad, pardid, rebased ja siilid ja muud metsaloomad.
Putukad ajavad inimeste asju
Kui näiteks neljandat kümmet sammuvate põlvkond tsiteerib peast onu Remuse jutte, mille Tõnu Aav kunagi vinüülplaatidele luges, siis tänaste kümneaastaste peades on triksterist jänese ja ohmu rebaseonu asemel hoopis teistsugused tegelased – näiteks põrnikas Pedro, kärbes Salvador, rohutirts Albert ja lepatriinud Tim ja Mia.
Aga ega siis Janno Põldma, Heiki Ernitsa ja Andrus Kivirähki tandemi loodud kaasahaarav film “Lepatriinude jõulud” räägi meile putukate elust, nagu tegi seda näiteks Heino Parsi “Meemeistrite linn”. Siin räägitakse ikka inimestest ja nendevahelise kommunikatsiooni iseärasustest, lihtsalt suur hulk imetlusväärseid ja tasakaaluks ka mitte nii väga imetlusväärseid inimlikke omadusi on kiletiivalistele, mardikatele, ämblikele, kirpudele jt üle kantud.
Nad kõik ajavad filmis väga inimlikke asju – kes mässab kosmosevallutamisega, kes loob kõrgmoodi, kes korraldab revolutsiooni ja diversiooni, kes jällegi kalastab või treenib stoilise rahuga lähenevateks võistlusteks. Lepatriinulapsed Mia ja Tim on empaatilised putukad, nad üritavad ka kõige agressiivsemalt käituvaid tegelasi mõista, ja mitte kohe hukka mõista. Nad proovivad eelarvamustest lahti lasta, sest abi tuleb mõnikord paluda väga kummalise motivatsiooniga tegelastelt. Mõni neist on ka elu rõõmudele käega löönud, sest pole saanud õigel ajal vastukaja ja heakskiitu, mõni teine aga vilistab publikule ja aplausile ning naudib iseenda seltskonda.
Loomade inimlikustamiseks annab veel ühe lisaõigustuse fakt, et loomadel-lindudel on tegelikult iseloom täiesti olemas, ja see võib ühe liigi sees päris tugevasti erineda. Kui inimeste iseloomu mõõdetakse skaalal ekstravertsus, sotsiaalsus, avatus, neurootilisus ja kohusetundlikkus, siis loomade puhul räägitakse käitumise jälgimise põhjal ennekõike “ennetajatest” (proaktiivsed loomad) ja “reageerijatest” (reaktiivsed loomad). Need on kaks väga erinevat strateegiat keskkonna alalõpmata muutuvate tingimustega suhestumiseks.
Proaktiivsed loomad on pigem agressiivsed ja julged tegutsejad, haaravad võimaluse korral initsiatiivi. Reaktiivsed loomad pigem hoiduvad konfliktidest, on passiivsemad, nii-öelda vaatavad, mida elu toob, ja reageerivad vastavalt vajadusele.
See, kumb käitumisviis on edukam, sõltub elukeskkonnast – näiteks tihaseid jälgides on leitud, et kui söögilaud on talvel külluslik, siis jäävad ellu passiivsemad tüübid, kui aga toitu napib, siis on elulootus just agressiivsetel, kes endale toidu välja võitlevad.
Moodsad juhtimisteooriad räägivad ka inimeste puhul proaktiivsetest ja reaktiivsetest tüüpidest – esimesed on enamasti juhid ja liidrid, inimesed, kes ei lepi olukorraga, kuhu nad on sattunud, vaid haaravad ohjad ja asuvad kas olukorda või oma suhtumist sellesse ümber kujundama. Reageerijad aga usuvad, et eluõnne juhib tähtede seis, saatus, geenid, tumedad jõud, püha vaim, aga mitte nemad ise. Nemad on vaid tööriistad.
Põnev on seegi, et kui paleoliitikumi kütid, kes jõudehetkel koopaseintele pildikesi joonistasid, kasutasid loomadele inimlike omaduste ülekandmist nagu omamoodi suhtlemissillana – nii püüti ennustada saaklooma käitumist ja sellega parandada jahikäigu tulemusi –, siis tänasel päeval on antropomorfismi kasutamise eesmärk mu meelest vastupidine – kõnelevate ja inimese moodi käituvate, kurbust ja rõõmu, viha ja hirmu tundvate loomade abil proovitakse mõtestada inimühiskonna imelisi äärmusi ja õpetada meid nende äärmustega paremini toime tulema.
Kunst peab lapsi liigutama
Astrid Lindgren võttis 1959. aastal ajaleheintervjuus kokku lastele jutustamise põhitõed: “Inimkonna mõte on hõivatud kahe suure teemaga – surma ja armastusega. Need pälvivad igas vanuses inimeste tähelepanu. Lapsi ei tohiks surmaga liiga palju hirmutada, aga nad vajavad – täpselt nagu täiskasvanudki –, et kunst neid liigutaks.”
Kui tulla tagasi “Lepatriinude jõulude” juurde, siis on selge, et Janno Põldma, Heiki Ernits ja Andrus Kivirähk on Lindgreni põhimõtte hästi omandanud – need kaks habrast ja tagasihoidlikku lepatriinut, kes satuvad kahekesi turvalisest avarast metsast hirmutavasse neljakandilisse korteriuniversumisse, peavad leidma endas julguse astuda vastu kõigile ohtudele, mis neid linnadžunglis varitsevad. Ja kuigi nad kohtavad oma teel new-age gurut, musta habemega ämblik-filosoofi, kes teab täpselt, kuidas maailmas asjad käivad, et mitte kuhugi pole vaja minna ja maailm on sinu enda sees, ei kaota nad lootust ning otsivad sihikindlalt tagasiteed metsa, sest seal on nende kodu.
Lepatriinude jõulud
Eesti Joonisfilm 200
■Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits
■Stsenaristid Andrus Kivirähk, Janno Põldma, Heiki Ernits
■Kunstnik Heiki Ernits
■Helilooja Sven Grünberg
DVD on müügil koos Eesti Ekspressiga juba järgmisel neljapäeval, 19. detsembril. Filmidega saab tutvuda ning sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.
