13.09.2007, 00:00
Michael Hague
Sel korral on Viive Noor valinud tutvustamiseks nimeka illustraatori teiselt poolt suurt lompi. Tegemist on ühe Ameerika populaarseima ja enim müüva raamatukunstnikuga, kelle illustreeritud raamatute hulk on aukartustäratav ja teoste nimetused tekitavad tutvustajas pisukest kadedustki. Ei ole Eesti raamatukunstnikel võimalik illustreerida kümnete kaupa Anderseni muinasjutte, kujutada tervet raamatutäit draakoneid ja muid muistseid koletisi, teha hunnikute kaupa pilte haldjaraamatuile, lisaks veel “Võlur Oz”, “Peter Paan” ja “Kääbik”. Tavapärasemaid raamatuid mainimata. Kõike seda ja palju muudki on jõudnud 32 aasta jooksul teha Michael Hague.
Kunstnik sündis 8. septembril 1948. aastal Los
Angeleses. Tema vanemad olid emigreerunud Londonist Californiasse kohe
pärast II maailmasõda. Ema oli lõpetanud Inglismaal
kunstikooli ja Michael meenutab teda tänuga kui oma esimest
kunstiõpetajat, julgustajat ja innustajat.
Ema kingitud värvipliiatsikarp Milose Venuse pildiga kaanel on talle igaveseks mällu sööbinud.
Tollane Los Angeles polnud kaugeltki selline suurlinn, nagu ta seda tänapäeval on. Oli hoopis hubane ja kodune, kunstniku sõnul sobiv ja õdus elupaik lapsele. Kasvuaastad möödusid suures sõpruses raamatutega ja kuigi tulevase elukutse peale mõeldes jäi esimesena sõelale pesapallimängija amet, vahetas raamatuillustraatori kutse selle peagi välja.
Tunnistan ausalt, et Michael Hague ei kuulu minu isiklike lemmikute hulka. Nii nagu ameerika filmides, kipub ka raamatuillustratsioonis olema minu jaoks midagi “liiga”... Liiga palju tundlemist, liiga palju magusust. See aga ei takista ju ometi ära tundmast annet, tunnustamast suurepärast kunstnikku. Nii et kuigi ma ise ei osta andunult kokku Michael Hague’i raamatuid, on paar iseloomulikku näidist minu riiulile jõudnud ja tuleb tunnistada, et tegemist on igal juhul kunstnikuga, kes väärib tutvustamist ja tunnustamist.
Kunstihariduse sai Michael Hague Los Angelese Kunstikeskuse Disainikolledžis, mille ta lõpetas kiitusega. Sama kooli on lõpetanud muide ka tema naine Kathleen Hague, kes on kirjutanud hulga teoseid, mille Michael on illustreerinud – sealhulgas nii numbri- ja täheraamatuid kui ka muid toredaid lastelugusid.
Kool lõpetatud, saatis Michael Hague oma sõnul portfooliod kõigile kirjastustele, kelle aadressid ta vaid leida suutis. Silme ees suur unistus lõpuks ometi saada raamatuillustraatoriks. Esialgu päris nii siiski ei läinud ja õpingute järel siirdus pere elama Kansas Citysse, kus Michael asus tööle Hallmarki firmas postkaartide kujundaja ja illustraatorina. Esimese tema piltidega raamatu andiski välja Hallmark Cards 1975. aastal. See oli pop-up versioon Gulliveri reisidest lilliputtide maale. Tänaseks on sellest raamatust saanud haruldus ja kollektsionääride ihalusobjekt.
Peagi vahetas pere elukohta ja uus kodu rajati Coloradosse, kus Michael asus tööle Current Companys kujundades ja illustreerides kalendreid ja postkaarte. Colorado Springsis elatakse siiani, ainult et Michael on juba ammu iseenda peremees ja pühendunud täielikult illustreerimisele. Peres on kolm last, kolm kassi ja kaks suurt koera. Elatakse maasikaroosas majas ja ollakse õnnelikud.
Michael Hague’i loomingut on mõjutanud paljud kunstistiilid alates Disney kompanii töödest ja lõpetades suurte jaapani puugravüürimeistrite Hiroshige ja Hokusaiga. Kõige enam on mõjutanud teda aga ema lapsepõlveraamatud, mis olid pärit inglise illustratsioonikunsti kuldajast 19. ja 20. sajandi vahetusel. Lemmikuteks said Arthur Rackham,
W. Health Robinson, Howard Pyle. Nende raamatutest on moodustunud aja jooksul väärtuslik kogu. Võib-olla mind natuke häiribki see, et kohati on neid mõjusid tunda isegi LIIGA palju.
Puid vaadates tulevad silme ette Rackhami pildid ja Pöial-Liisi raamatus vaataks kohati kui jaapani puugravüüre... Siiski on enamik illustratsioone täiesti mõjutustevabad ja ainuomased Michael Hague’ile.
Kunstnikku tuntakse eelkõige kui suurt fantaasiaraamatute illustreerijat, kes ei hoia värvidega kokku ja kelle detailirikkad pildid on kaunis realistlikud, olles samas siiski isikupärase stilisatsiooniga. Mind vaimustabki k&am p;ot ilde;ige enam tema oskus kujutada detaile, erakordne fantaasia, suurepärane joonistusoskus, mis võimaldab kujutada kõige kummalisemaid rakursse ja keerukamaid tegevusi. Värvid on kirkad ja neid kasutab ta ohtralt. Minu maitse jaoks ehk liigagi ohtralt, kuid eks ole ka elu täis värve ja keegi ei komponeeri neid seal “maitsekaks tervikuks”.
Kunstniku enda sõnul peab ta ennast maailma kõige õnnelikumaks inimeseks. Terve elu on ta olnud unistaja ja fantaseerija. Kunstnikuna pole tal mitte ainult rõõm, vaid lausa kohustus unistada ja panna siis need unistused paberile. Tühi pind muutub “teiseks maailmaks”, mida vaataja võib külastada ja millesse uskuda. Pole tähtis, kas tegemist on kreeka müüdi või ameerika legendiga. Michael Hague’i eesmärk on sama: luua maailm, kus tema fantaasia sulaks kokku reaalsusega.
Ema kingitud värvipliiatsikarp Milose Venuse pildiga kaanel on talle igaveseks mällu sööbinud.
Tollane Los Angeles polnud kaugeltki selline suurlinn, nagu ta seda tänapäeval on. Oli hoopis hubane ja kodune, kunstniku sõnul sobiv ja õdus elupaik lapsele. Kasvuaastad möödusid suures sõpruses raamatutega ja kuigi tulevase elukutse peale mõeldes jäi esimesena sõelale pesapallimängija amet, vahetas raamatuillustraatori kutse selle peagi välja.
Tunnistan ausalt, et Michael Hague ei kuulu minu isiklike lemmikute hulka. Nii nagu ameerika filmides, kipub ka raamatuillustratsioonis olema minu jaoks midagi “liiga”... Liiga palju tundlemist, liiga palju magusust. See aga ei takista ju ometi ära tundmast annet, tunnustamast suurepärast kunstnikku. Nii et kuigi ma ise ei osta andunult kokku Michael Hague’i raamatuid, on paar iseloomulikku näidist minu riiulile jõudnud ja tuleb tunnistada, et tegemist on igal juhul kunstnikuga, kes väärib tutvustamist ja tunnustamist.
Kunstihariduse sai Michael Hague Los Angelese Kunstikeskuse Disainikolledžis, mille ta lõpetas kiitusega. Sama kooli on lõpetanud muide ka tema naine Kathleen Hague, kes on kirjutanud hulga teoseid, mille Michael on illustreerinud – sealhulgas nii numbri- ja täheraamatuid kui ka muid toredaid lastelugusid.
Kool lõpetatud, saatis Michael Hague oma sõnul portfooliod kõigile kirjastustele, kelle aadressid ta vaid leida suutis. Silme ees suur unistus lõpuks ometi saada raamatuillustraatoriks. Esialgu päris nii siiski ei läinud ja õpingute järel siirdus pere elama Kansas Citysse, kus Michael asus tööle Hallmarki firmas postkaartide kujundaja ja illustraatorina. Esimese tema piltidega raamatu andiski välja Hallmark Cards 1975. aastal. See oli pop-up versioon Gulliveri reisidest lilliputtide maale. Tänaseks on sellest raamatust saanud haruldus ja kollektsionääride ihalusobjekt.
Peagi vahetas pere elukohta ja uus kodu rajati Coloradosse, kus Michael asus tööle Current Companys kujundades ja illustreerides kalendreid ja postkaarte. Colorado Springsis elatakse siiani, ainult et Michael on juba ammu iseenda peremees ja pühendunud täielikult illustreerimisele. Peres on kolm last, kolm kassi ja kaks suurt koera. Elatakse maasikaroosas majas ja ollakse õnnelikud.
Michael Hague’i loomingut on mõjutanud paljud kunstistiilid alates Disney kompanii töödest ja lõpetades suurte jaapani puugravüürimeistrite Hiroshige ja Hokusaiga. Kõige enam on mõjutanud teda aga ema lapsepõlveraamatud, mis olid pärit inglise illustratsioonikunsti kuldajast 19. ja 20. sajandi vahetusel. Lemmikuteks said Arthur Rackham,
W. Health Robinson, Howard Pyle. Nende raamatutest on moodustunud aja jooksul väärtuslik kogu. Võib-olla mind natuke häiribki see, et kohati on neid mõjusid tunda isegi LIIGA palju.
Puid vaadates tulevad silme ette Rackhami pildid ja Pöial-Liisi raamatus vaataks kohati kui jaapani puugravüüre... Siiski on enamik illustratsioone täiesti mõjutustevabad ja ainuomased Michael Hague’ile.
Kunstnikku tuntakse eelkõige kui suurt fantaasiaraamatute illustreerijat, kes ei hoia värvidega kokku ja kelle detailirikkad pildid on kaunis realistlikud, olles samas siiski isikupärase stilisatsiooniga. Mind vaimustabki k&am p;ot ilde;ige enam tema oskus kujutada detaile, erakordne fantaasia, suurepärane joonistusoskus, mis võimaldab kujutada kõige kummalisemaid rakursse ja keerukamaid tegevusi. Värvid on kirkad ja neid kasutab ta ohtralt. Minu maitse jaoks ehk liigagi ohtralt, kuid eks ole ka elu täis värve ja keegi ei komponeeri neid seal “maitsekaks tervikuks”.
Kunstniku enda sõnul peab ta ennast maailma kõige õnnelikumaks inimeseks. Terve elu on ta olnud unistaja ja fantaseerija. Kunstnikuna pole tal mitte ainult rõõm, vaid lausa kohustus unistada ja panna siis need unistused paberile. Tühi pind muutub “teiseks maailmaks”, mida vaataja võib külastada ja millesse uskuda. Pole tähtis, kas tegemist on kreeka müüdi või ameerika legendiga. Michael Hague’i eesmärk on sama: luua maailm, kus tema fantaasia sulaks kokku reaalsusega.