Mida kujutab endast Viljar Arakast nakatanud ohtlik parasiithaigus ehhinokokk?
Ettevõtja Viljar Arakasel avastati rutiinse tervisekontrolli käigus maksast lisamass. Kui alguses kardeti vähki, siis peagi selgus, et Arakas on nakatunud ohtliku ehhinokokiga. Millega tegu, selgitab Põhja-Eesti Regionaalhaigla nakkushaiguste arst dr Kristel Päro.
Ehhinokokk on paelusside perekond, mis koosneb mitmest liigist. Peamiselt nakatuvad mets- ja koduloomad, inimesel põhjustab ehhinokokk kahte tüüpi ehhinokokoosi.
Ehhinokokk on üks ohtlikemaid parasiithaigusi nii inimesel kui vaheperemeesloomadel, mis ravi puudumisel võib lõppeda surmaga. Kahte peamist inimesel levivat liiki eristab vaheperemeeste erinevus: alveolaarse ehhinokoki (Echinococcus multilocularis) puhul on vaheperemeheks närilised (hiired, mügrid, hamstrid, koduhiired, koprad, rotid, oravad, nutriad jt), granuloosse ehhinokoki (Echinococcus granulosus) puhul kariloomad (lambad, kitsed, lehmad, hobused, sead jt). Lõpp-peremeheks on alveolaarse ehhinokoki puhul lihatoidulised loomad koerlaste sugukonnast – rebased, koerad, hundid, kährikkoerad, saakalid, ka kassid; granuloosse ehhinokoki puhul hundid, ka koerad.
Kui tavaline paeluss (nook- ja nudipaeluss) võib kasvada isegi üle meetri pikkuseks ning koosneda sadadest lülidest, siis ehhinokoki suurus on 3-6 millimeetrit ja koosneb 3-5 lülist. Lisaks on nende tsüstid võimelised vaheperemehes kasvama ja paljunema. Inimene nakatub sarnaselt vaheperemehele, kuid temast edasi haigus ei levi.
Parasiidi arengutsükkel saab alguse lõpp-peremehe soolest erituvate munade sattumisega väliskeskkonda. Munad on väga vastupidavad keskkonnatingimustele, säilitades eluvõime soodsates tingimustes isegi kuni 16 kuu jooksul (E. multilocularis säilib vees +4°C juures). Hävinevad korduval külmutamisel ja sulatamisel ning kuivades tingimustes 1-2 ööpäeva jooksul.
Munad satuvad väliskeskkonnast vaheperemehe soolde saastunud sööda ja veega ning sooles kujunevad munadest vastsed, mis tungivad läbi sooleseina veenidesse ja lümfisoontesse ning kantakse alvoelaarse vormi puhul peamiselt maksa (granuloosse vormi puhul maksa, kopsu, ajju jm). Maksas areneb vastsest tsüst (põisik), millest 2-3 kuuga arenevad edasi sekundaarsed tsüstid (nakkusvõimelised larvotsüstid ehk metatsestoodid). Lõpp-peremehed (koerlased) nakatuvad vaheperemeeste nakkusvõimelisi larvotsüste sisaldavaid elundeid süües. Kiskjate sooles larvotsüst laguneb ning paelussi eelpäised sopistuvad välja ning kinnituvad iminappade ja nookudega peensooleseinale, kus parasiit kiirelt kasvab täiskasvanud paelussiks, kes hakkab taas mune eritama.
Inimene on juhuslik peremees ja nakatub nagu vaheperemees munadega süües metsamarju või rohu ja loomade hooldusvahendite kaudu. Haigus areneb ilma sümptomiteta 10-15 aasta jooksul, mille järel võivad ilmneda haigusnähud tingituna kasvava tsüstilise massi survest elundile (maksas sapiteede sulguse tagajärjel kujuneb kolestaas).
Eestis diagnoositakse aastas üksikjuhtumeid (0-3 juhtumit/aastas). Tsüstiline ehhinokokoos on peamisel levinud Lõuna-Ameerikas, Kesk-Aasias, Vahemere idaosas, Aafrika Sub-Sahhaara maades, Lääne-Hiinas, endises Nõukogude Liidus. Endeemilistes piirkondades on levimus 2-6 %. Argentiina, Tsiili, Peruu, Uurguay ja Lõuna-Brasiilia haigestumus on 5000 juhtumit/aastas. Haigusjuhtude arv on tõusutendentsiga ja seda seostatakse paremate diagnoosimisvõimalustega (ultraheli, kompuutertomograafia). Euroopa Liidu riikides diagnoositi 2016.aastal 775 juhtu, millest E.granulosus 414 juhtu, E.multilocularis 104 juhtu ja teadmata liik 257 juhtu. Juhtivad riigid on Bulgaaria (269 juhtu), Saksamaa (109 juhtu) ja Hispaania (87 juhtu). Aastatel 2012-2016 oli juhtude arv vahemikus 775-888 juhtu/aastas.
Haigus avastatakse enamasti juhuslikult. Mõne radioloogilise uuringu abil leitakse maksas või kopsus või teistes elundites iseloomulik mahuline protsess. Maksas tuvastatud kollete puhul on alati vajalik välistada ka ehhinokokk-etioloogia kuna neid koldeid pigem ei ole soovitatav punkteerida biopsia eesmärgil infektsiooni laialipaiskumise ning anafülaktilise reaktsiooni tekke ohu tõttu. Diferentsiaaldiagnostiliselt on aga selliste kollete leidmisel vajalik mõelda pahaloomulistele kasvajatele, mis vastupidi vajavad koldest biopsia võtmist ning histoloogilist uuringut.
E.multilocularis põhjustab inimesel tõsist haigust käitudes sarnaselt pahaloomulise kasvajaga levides ümbritsevatesse kudedesse ja hävitades normaalset elundi struktuuri. Samuti on võimeline levima ka ühest elundist edasi naaberelunditesse või andes siirdeid vere kaudu mujale organismi (näiteks kopsudesse, ajju). Kui parasiit on elanud pikalt inimese organismis, siis haigustunnuste ilmnemisel on enamasti maksahaaratus ulatuslik ning kirurgiline ravi tüsilik ja sageli tehniliselt teostamatu.
Diagnoosi kinnitab ehhinokoki immunoloogilised analüüsid (spetsiifiliste antikehade leid seerumis) või molekulaardiagnostilised analüüsid liikvorist, maksakolde punktaadist, hingamisteede aspiraadist, mida saab teostada Eesti haigetel Synlab labori kaudu välislaborites. Üheks praktiliseks ja lihtsaks diagnoosi toetavaks analüüsiks juba avastatud mahulise kolde olemasolul on üld IgE määramine vereanalüüsis, mis enamasti osutub ehhinokoki puhul kõrgeks.
Nakatumise vältimiseks saab soovitada vältida kontakti rebaste, koerte ja teiste võimalike lõpp-peremeestega. Samuti tuleb vältida lemmikloomade kontakti närilistega. Värskete juurviljade, marjade jt hoolikas pesu võib vähendada nakatumise riski. Perioodiline koerlaste parasiidiravi prasikvanteeliga. Mõnedes regioonides kasutatakse lammaste vaktsineerimist.
Allikas: dr Kristel Päro (Põhja-Eesti Regionaalhaigla)
