Ma olen 71 aastat vana. Mul on kolm poega. Vanim poeg on esimesest abielust. Tal läheb elus kõik hästi.

Nooremad pojad Erik ja Sten on nüüd seotud selle halva looga. Üldjuhul on nad olnud väga tublid poisid.

Erik sündis 1979 ja Sten 1980. Elasime siis Tallinnas maaliinide bussijaama lähedal kahetoalises ahjuküttega korteris. Ükskord toodi meile briketti. Erik ja Sten olid väikesed põnnid, koolis veel ei käinud. Mina läksin briketivedajat juhendama, kuhu koorem maha kallata. Tulin tagasi kööki ja ehmatasin ära. Vaatan, munad on löödud põrandale puruks. Mul andis kühvliga seda kokku ajada.

Vitsa ma vist ei andnud, ei tule nagu meelde. Mind ajas rohkem naerma, et oh sa pagan, mida nad teinud on, nad ei saa ju sellest aru! Ei tule küll ette, et ma oleks poisse kunagi karistanud. Võib-olla kooliajal ei lubanud neil minna välja, kui oli õppimata.

Elasime nagu tavalised inimesed. Me ei olnud musterpere. Aga meie kohta ei saanud ka öelda, et vaat kus on vilets pere, vanemad joovad ees ja lapsed joovad järgi.

Avalehele