Mida muuta Eesti kõrgharidussüsteemis?
Rein Raud
Tallinna Ülikooli rektor
Otsus viia Eesti kõrgharidus üle 3+2 süsteemile tehti ilmselt oletades, et seda teevad varem või hiljem ka kõik teised Euroopa riigid, mis kindlustab paremad mobiilsusvõimalused ning et enamuse õppijate sihtpunkt on ikkagi selle tehte lõppsumma. Näiteks Soomes võetaksegi inimene ülikooli vastu nii, et tal on kohe õigus 5 aastat ära õppida ning magistratuuri eraldi kandideerida ei tule. See võiks ka meie jaoks olla üks lahendus, mis lubaks õppijal teha kitsama spetsialiseerumise otsus pärast kolmandat õpinguaastat ning säilitaks ikkagi ka võimaluse vahetada ülikooli või õppimisriiki.
Kui aga tahta, et ka esimese tsükli kõrgharidus annaks tulemuseks nii-öelda tööturukõlbuliku lõpetaja, oleks ikkagi mõistlikum minna tagasi 4-aastase bakalaureuseõppe juurde ning leida võimalus vahepealsetel lõpetajatel see täiendav aasta juurde õppida. Mu meelest võiks 4-aastasele bakalaureusele, mis peaks lõppema väiksemahulise akadeemilise kirjutamise reegleid järgiva lõputööga, peale ehitada kaht erinevat tüüpi magistriprogramme - ühe-aastane üldmagister ning 2-aastane teadusmagister, mis erineks üldmagistrist suuremahulise lõputöö ning teadustööks vajalikke oskusi arendavate seminaride osakaalu poolest. Vastavalt võiks siis teadusmagistrina doktorantuuri astuja lõpetada selle 3 aastaga 4 asemel, nagu see paljudes Bologna süsteemi järgivates riikides juba praegu käib. Kui aga midagi taolist ette ei võeta, oleks vaja loobuda vähemalt õpingute nominaalaja fetišeerimisest ja võimaldada üliõpilasel koguda 160 uut tüüpi ainepunkti 4 aasta jooksul, sinna juurde vabal valikul üle mahu jäävaid aineid õppides.
Mis õppevormi puutub, siis siin on ülikoolide käed ju palju vabamad. Ma ei usu, et keegi korraldaks massiloenguid seetõttu, et peaks neid heaks ja õigeks õppevormiks. Mu meelest peaks ülikoolides pidama loenguid ainult neil teemadel, millega konkreetne õppejõud oma uurimistöös on ise tegelnud ning enamus õpet peaks olema seminarivormis.
Õppejõu/üliõpilase suhe peaks olema selline, mis võimaldaks professoril teadust teha, lektoril dissertatsiooni kirjutada ja üliõpilasel saada oma küsimustele alati vastused.
Tõnis Lukas
haridusminister
Eestis omistatakse Euroopa ühtse kõrgharidusruumi loomisega kaasnevaks ka kõik see, mis tuleneb hoopis ülemaailmsest kõrghariduse massihariduseks muutumisest. Keskmisest kõrgema haridustasemega ühiskonnad on reeglina edukamad ja arenevad kiiremini. Ka üksikisikule annab see tööturul üldiselt parema positsiooni. Eesti probleem on pigem liiga suur kindla erialase kvalifikatsioonita inimeste arv. See iseloomustab muidugi meie õppekavu.
Kutsun ülikoole oma õppekavade mahtusid, eriti bakalaureuse tasemel, uuesti üle vaatama ja vajadusel korrigeerima.
Tuleb tunnistada, et rahvusvahelises võrdluses jääb rahastamine üliõpilase kohta keskmisest madalamaks ning riik peab tegema valikuid. HTM kavatseb analüüsida rahastamismudelite kõiki aspekte sh praeguse süsteemi vigu ja eeliseid. Ministeerium arutab kõrgkoolidega läbi võimalused väljalangevuse vähendamiseks ja teeb valitsusele ettepanekud ebaotstarbeka dubleerimise kaotamiseks. Koolitustellimuse lepingud näevad ette, et kui riiklikult rahastatavate õppekohtades puhul on väljalangevuse tõttu jäänud täitmata õppekohti, võib riik nende finantseerimisest loobuda, s.t. osa raha tagasi võtta. Praegu on selliseid täitmata, kuid riigi poolt tasutud õppekohti üle tuhande, kahjuks peamiselt prioriteetsetes valdkondades. Jätame selle raha siiski kõrgkoolidele, et nad ei peaks oma eelarveid vähendama. Ootame selle eest aga kõrget taset.
Jakob Kübarsepp
Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektor
3+2 mudelist loobumine ei ole mõistlik akadeemiliste kraadide rahvusvahelist võrreldavust ja üliõpilaste rahvusvahelist mobiilsust silmas pidades. Enamik Euroopa ülikoole on kasutusele võtnud 3+2 mudeli. Üliõpilaste mobiilsus Euroopa kõrgharidusruumis ja väljapool seda on kiiresti laienemas ning Eesti vajab seda kindlasti senisest enam.
Nii Eesti kui teiste Euroopa riikide kõrgharidus on muutunud massikõrghariduseks: kui ELis osaleb selles ca 60 protsenti 20–24 aastastest, siis Eestis mõnevõrra rohkemgi, ca 65 protsenti. Kõrghariduse egalitaarsusest lähtuvate vältimatute probleemidega puututakse kokku kõikides riikides.
Eesti parimatele kõrgkoolidele ei ole kvaliteedi osas palju ette heita – valdav osa lõpetajatest saab Eesti ja rahvusvahelisel tööturul, samuti õpingute jätkamisega väliskõrgkoolides, hästi hakkama.
Eesti piiratud intellektuaalseid ja materiaalseid ressursse arvestades vajame koostööd, mille parimaks vormiks on ühisõppekavad, eriti magistri- ja doktoriõppes. Selliste õppekavade arv kasvab lähiaastatel kordades. Teiseks peab jätkuma rahvusvahelistumine, milleks loob parimad eeldused võõrkeelsete õppekavade arvu suurendamine. Kolmandaks, õpetamisel võiks väheneda (massi)loengute ja suureneda aktiivsemate õppevormide (praktikumid, seminarid jms) osakaal. Neljandaks võiks suurendada bakalaureuseõppe erialakesksust (lisaväärtuseks oleks väljalangevuse vähenemine). Viiendaks, enam tuleks nii õppejõudude ametikohale valimisel kui palgapoliitikas väärtustada teadustegevuse kõrval õpetamisalast pädevust.
Alar Karis
Tartu Ülikooli rektor
Teiseks tuleb aru saada, et Bologna süsteem pole dogma. 3+2-le lisaks on võimalikud teistsugused kombinatsioonid – 4+1 näiteks. Paljuski on hädad hoopis selles, et kiirustamisi kokkupandud õppekavades ollakse loiud radikaalseid muutusi tegema, kuigi on ammu selge, et kosmeetiliste parandustega iluvigade peitmine ei toimi enam ammu. Seega tuleb korrastada õppekavad õppija huvidele, ülikoolide võimalustele ja riigi vajadustele vastavaks.
Kolmandaks tuleb endale aru anda, et bakalaureusekraad pole midagi lõplikku. Kuigi me saadame pidulikult bakalaureusi teele, ei tähenda see, et ülikool sellega lõppenud oleks ja töövõimalused oma paljususes ees ootaksid. Bakalaureusele peaksid järgnema magistriõpingud, ainult nii saame rääkida haritlastest, keda Eesti riigil tarvis. Magistriõpinguid ei pea jätkama varem valitud erialal, võimalikud on mitmed kombinatsioonid, mis annavad lõpetajale korraliku ettevalmistuse. Aga sageli ei piisa ka magistriõpingutest ametioskusteks ja magistrikraadiga lõpetanu ei pruugi oma erialal tööd leida. Võib juhtuda, et ametit tuleb veel juurde õppida, vahel isegi rakenduskõrghariduses.
Neljandaks näen ma probleemi selles, et ülikoolides õppijate arv on viimasel kümnendil suurenenud väga palju, õppejõudude arv on aga jäänud samaks. See tähendab, et endisega võrreldes on õppejõudude töökoormus kasvanud tohutult. Kui Eesti ülikoolides jätkatakse senist vastuvõtupoliitikat, on meil vaja koolitada uusi õppejõude, luua nende arenguks head tingimused ning maksta neile nende töö eest ka väärilist palka. Õppejõudude potentsiaali saaks efektiivsemalt kasutada ka ülikoolide vahel õppejõude vahetades.
Viiendaks. Meie kõrgharidus ei ole nii hädine, kui seda tahetakse näha või näidata. Vajaka on parima praktika levitamine ülikoolide sees ja vahel. Igal instituudil, teaduskonnal ja ülikoolil on midagi, mida saab ja peab teistega jagama. Parim praktika on näiteks see, kui õppejõud lisaks loengute lugemisele kasutaks kõiki tänapäevase didaktika võimalusi, alates kas või võrgus vabalt rippuvate maailmatasemel lektorite videoloengute lülitamist õppekavva, rääkimata uutest tehnoloogilistest lahendustest, mida õpetamisel kasutada saaks. Õppejõudude valimisel tuleb lisaks teadustulemustele suuremal määral arvestada õpetamist. Kõikides valdkondades ei pea olema eesotsas professor, hea dotsent või lektor on suurema väärtusega kui kesise teadustaustaga professor.
Lõpetuseks paar sõna siiski rahast. Ülikoolid peaksid teadma, kas riik suudab kõrghariduse rahastamist märgatavalt suurendada. Kui ei, siis tuleb välja töötada uus rahastamismudel. Ülikoolid on autonoomsed valima ise, millega tegelda, kuid kõik tegevused ei pea olema kõikides kõrgkoolides riigi poolt toetatavad.
Marit Rebane
Alustastasin oma bakalaureuseõpinguid Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskonnas 2003. aastal ehk 3+2 süsteemi teisel aastal. Nominaalaja jooksul jõudsin lisaks kohustuslikele ainetele läbida ka kõiksugu teisi huvitavaid kursuseid ning käia kaks korda välistudengina õppimas Prantsusmaal ja Indias, kusjuures keskmine hinne oli ligi 5. Kuigi õppejõud muretsesid, et kas nad 25% lühema ajaga jõuavad meile piisavalt teadmisi edasi anda, arvan, et õppekavade muutmine kandis vilja ja bakalaureusekraad ei tulnud meie kursusel küll veerandi võrra nõrgem kui 4+2 lõpetajatel. Sellest annab tunnistust fakt, et sain peale lõpetamist sisse Oxfordi Ülikooli teadusmagistrantuuri ning mitmed teised kursusekaaslased siirdusid Suurbritannia ja Prantsusmaa tippülikoolidesse.
Kui nüüd küsida, kas 3+2 oli vajalik muudatus, siis arvan, et see oli pigem mõne isiku soov reformidega oma nimi ajalukku jäädvustada. Kui 8 aastat hiljem minna tagasi 4+2 süsteemile, külvaks see mõttetult suurt segadust ülikoolis. Palju tähtsam, kui õppe pikkus, on kursuste kvaliteet, õppejõudude ja üliõpilaste motiveeritus ning majanduslik vabadus õppimisele pühenduda.
Pooldan haridussüsteemi konservatiivsust ehk iga uus minister, rektor või muu asjapulk ei peaks tundma kohustust "oma reform" läbi viia. Palju paremaid tagajärgi annaks Eesti teaduse rahastamise viimine Euroopa keskmisele tasemele. Eestis on mitmeid maailma tasemel õppejõude, kes annavad endast 200% naeruväärselt väikse palga eest ning on õppetööga nii üle koormatud, et teadustööd peavad vabast ajast tegema. Samuti on magistrantidel pea võimatu end 1000kroonise stipendiumiga kuus ära elatada, eriti kui juba on pere ja laps(ed).
Tasuks mõelda ja arutada, et
■ Bakalauruse tasemel (juura, majanduse, äri, riigiteaduste, jne.) eraldi õpetamise asemel ühtse sotsiaalteaduste alusprogrammi tegemisele, milles 2 esimest aastat on erinevad ained ja alles kolmandal aastal peaks keskenduma. Seejärel oleks magister ainuke reaalne võimalus. Lisaks tasuks soodustada bakalaureuse tasemel täppisteaduste õppimist (ja vajadusel hiljem sotsiaalteaduste magistri lisamist);
■ Bakalaureuse iga aasta lõpus (ja ka lõputööks) oleks 4 tudengiga grupis (et õppida koostööd tegema) mõnele reaalsest elust tulenevale probleemile põhjendatud lahenduse pakkumine. Arvustaks ja parandusvõimalusi pakuks välja teised tudengigrupid.
■ Kõikidest ainetest peaks vähemalt pool moodustama gruppides seminaritööd ja arutelud, laboritööd.
■ Rahvusvahelistumine: iga magistrit lõpetav tudeng peab oma haridustee jooksul olema vähemalt aasta aega välismaal õppinud (või praktikal olnud); iga bakalaureuse lõpetaja peab 1 võõrkeelt soravalt ja 1 võõrkeelt hästi rääkima, iga magistri lõpetaja 2 võõrkeelt soravalt; bakalaureuse taseme jooksul peab osa aineid võtma iga tudeng eesti keeles ja osa võõrkeeles; näiteks lennundus, mis on rahvusvaheline ala, peaks täielikult olema inglise keeles ja üle poole tudengitest peaks olema rahvusvahelised.
■ Doktorantuuri lõpetajaid ei tohiks tööle võtta neile doktorikraadi andvad ülikoolid. Doktorandid peavad olema nii tugeval tasemel, et neid võtaks tööle teised ülikoolid. Ideaalsel juhul mõneks aastaks rahvusvahelised tippkoolid.
■ Ülikoolide juhtidel peab olema võim seada organisatsiooni strateegia ning seda ka läbi viia. Juhte peaks selles toetama ja kontrollima laia silmaringiga juhtidest koosnev nõukogu.
■ Eestisse peab riiklike investeeringute ja soodustuste abil tooma maailma tippülikoolide filiaale
■ Eesti ülikoolides tuleks valida välja mõned erialad, mida tulevikku vaadates eelistatakse (meditsiin, energia, IT), mida arendatakse rahvusvahelisteks tippkeskusteks, kus on vähemalt pooled tudengid võimekad välismaalased, kes maksavad antud hariduse eest.
■ Tipptasemel haridust pakkuvaid keskusi tasuks luua koos naaberriikidega – suurepäraseks näiteks on Stockholmi Kõrgem Majanduskool Riias.
■ Doktorantidele tuleb pakkuda stipendiume, mis on vähemalt poolteist korda Eesti keskmine palk.
■ Õppetoetused aga ka õppemaksu maksmine ülikoolides sõltuks pere majanduslikust olukorrast. Sisse saamine sõltuks aga võimetest (nõrgad sisse ei saa).
■ Tudengitel võiks olla võimalus oma “pearaha” kaasa võtta, õppimaks välisriikides.
Tõnu Viik
filosoof
Ma ei arva, et peaksime Bologna reformi tagasi võtma.
Minu esimene soovitus positiivse tegavuskava osas olekski peatada paarikümneks aastaks kõik administratiivsed õppetöö standardiseerimise ja kvaliteedikindlustamise reformid. Ärgu mõistetagu mind siinkohal valesti. Ma ei taha öelda, et õppejõud peaksid lõpetama taotluse oma tööd võimalikult hästi teha või et ülikoolid ei peaks head õppejõutööd väärtustama. Loobuda tuleks uute ja alles alustatud riiklike formaliseeritud standardite pealesurumise kampaaniatest administratiivse ja seadusandliku jõu abil. Nagu ma proovisin selgitada ühes oma Päevalehes avaldatud artiklis, toodab see oma eesmärgile vastupidist efekti.
Samuti ei maksaks midagi, aga tõstaks oluliselt ülikooliõppe kvaliteeti, ülikoolide võimalus riigieelarvelisi kohti ja stipendiume õpitulemuste järgi ümber jagada. Praegu on nii, et gümnaasiumi lõpueksamid määravad veel aastate pärast, kas üliõpilane maksab õppemaksu või mitte, doktorandi vastuvõtmisel määratakse stipendiumid neljaks aastaks, ning nende vähendamine või ümberjagamine on raske või võimatu. Kui ülikoolid saaksid iga semestri või õppeaasta järel vastavalt õpitulemustele olukorda muuta, siis tõuseks oluliselt meie ülikoolide õpikeskkondade kvaliteet. Veel õiglasem ja efektiivsem oleks olukord siis, kui esimesel semestril või aastal peaksid kõik maksma ja seejärel tekiksid õppeedukusele vastavad erineva suurusega stipendiumid ja maksusoodustused.
Kaisa Masso, õppinud lühemat või pikemat aega neljas ülikoolis. Pärast keskkooli lõppu ühe aasta Tartu Ülikoolis romanistikat, bakalaureusekraadi omandas kunstiteaduses pärast nelja aastat õpinguid Eesti Kunstiakadeemias (selle aja hulka kuulus üks aasta ERASMUS üliõpilasena Portugalis) ning hetkel lõpetas esimese aasta Portugalis Universidade Nova de Lisboa visuaalse antropoloogia magistrantuuris.
Ma ei ole ainus oma tutvusringkonnas, kelle bakalaureuseõpingud on veninud üle kolmeaastase nominaalaja. Arvan, et neli aastat on bakalaureuseõpinguteks miinimum. Arvestades lisaks seda, kui kasulik on sellest ajast aasta veeta välismaal vahetusüliõpilasena, võiks see aeg olla ka viis aastat.
Kui õppetoetuste süsteem jätkub endisel, st peaaegu olematul viisil, siis peab arvestama ka seda, et üliõpilane käib õpingute kõrvalt tööl, ning seda enam peaks mõtlema nominaalaja pikendamise peale.
Lisaks sellele on õpingute puhul oluline lisaks akadeemilisele küpsusele areneda ka inimesena, isiklikus mõttes, ning see võtab aega.
Portugal on samuti vaene riik nagu Eestigi ning seal on stipendiumitega veel kehvemini kui meil – magistrantuuritasandil üliõpilastele õppetoetusi ega stipendiume praktiliselt ei ole. Ülikoolides eksisteerib aga töötava üliõpilase jaoks eraldi seadusandlus – kui mittetöötava üliõpilase jaoks on magistriõppe nominaalaeg kaks aastat, siis õppuri jaoks, kellel on ette näidata tööleping või tõend tööandjalt (arvestatakse tööd mahuga vähemalt 16 tundi nädalas), on nominaalaeg võrreldes tavalisega kahekordne, seega siis neli aastat.
Mis puutub õppekavasse, siis arvan, et bakalaureuseastmes on isegi hea, kui õppeaineid on palju ning need ei ole ainult kitsalt erialakesksed – vähemalt humanitaarias on see oluline silmaringi kujundamiseks. Samas on aga tobe, kui magistrantuuri õppekava on lõhustatud paljudeks aineteks, millest igaüks annab vaid mõne üksiku ainepunkti, ning mida üliõpilane saab kokkuvõttes vaid “nuusutada”. Universidade Nova de Lisboa visuaalse antropoloogia magistrantuuri õppekava, kus praegu õpin, koosneb kolmest ainest kummaski semestris esimese aasta jooksul ning iga aine väärtuseks on 10 ainepunkti (Euroopa Ainepunktide Süsteemi järgi). See võimaldab kõikide ainetega süvitsi tegeleda. Igat ainet hinnatakse kolme komponendi põhjal: kohalkäimine ja aktiivsus loengutes, jooksvad kirjalikud tööd ja suulised ettekanded semestri jooksul, ning 10–15-leheküljeline essee semestri lõpus, mida võib soovi korral siduda oma uurimistööga. Teine aasta on magistritöö kirjutamiseks.
Tartu Ülikoolist mäletan bakalaureuseõppe esimese aasta massiloenguid, mis päädisid testivormis valikvastustega eksamitega... Arvan et ülikoolid võiksid võtta vastu vähem õpilasi ning siis pakkuda sissesaanutele kvaliteetsemat õpet.
Hariduse parandamiseks võib alustada ka lihtsatest asjadest, mis ei nõua raha ega muid ressursse, vaid ehk ainult muutust mõtlemises. Mäletan, et juba bakalaureuseastmes võlus mind Portugalis elav diskussioon loengutes, ning praegu, magistrantuuris, on seminar ainumõeldav loenguvorm. Eestis kipuvad loengud pahatihti, sõltumata auditooriumi suurusest olema nii, et õppejõud räägib ning õpilane on vakka ja kribib aga kirjutada. Võib-olla soosib taolist loenguvormi juba Eesti ülimalt faktikeskne keskharidus, mis ei arenda üleliia loovust ega mõtlemisvõimet. Kindlasti mitte pole kõrgharidus tervikuna Portugalis paremas seisus kui Eestis, ning üliõpilasi ja õppejõude on nii siin kui seal igasuguseid, kuid vahel on tunne, et kehvades oludes üritatakse Portugalis loenguruumist rohkem kaasa saada, kuuldut lahti mõtestada ja küsimuse alla panna – ning selles tegevuses on nii üliõpilasel kui õppejõul võrdväärne roll.
Ükskõik kui vähe see meile meeldib, on kõrghariduses viimase paarikümne aastaga toimunud muutused olnud paratamatud. Hariduse massiliseks muutumise on tinginud suurenenud vajadusest kõrgema kvalifikatsiooniga inimeste järele. Analüütikud ennustavad, et kõrgharidust eeldavate töökohtade arv suureneb järgmise 20. aasta jooksul peaaegu poole võrra. Kui Eesti tahab säilitada oma konkurentsivõimet, siis ei ole võimalik, et vähendame haridust omandavate inimeste arvu. Tuleb lihtsalt leida moodused, kuidas selles uues olukorras säilitada kõrghariduse kvaliteet.
Üks nendest võimalustest on Bologna protsessi korralik rakendamine. Selle protsessi puhul räägitakse palju 3+2 süsteemile üleminekust, ent tegelik eesmärk on tekitada ühtne kvaliteetne Euroopa haridusruum, milleks riigid peavad läbi viima teatud reforme. Just selle protsessiga liitumist peavad mõned inimesed ekslikult kvaliteedi languse põhjuseks, kuid siin tuleks pigem vaadata kuidas reforme on ellu viidud ja kas kõikidele erinevatele aspektidele on võrdselt tähelepanu pööratud. Praeguseni on riigid (sh ka Eesti) protsessi rakendanud pigem kui a la carte versiooni, kus tehakse valik, milliseid reforme viia ellu ja milliseid mitte. Milleks koolitada õppejõude, koostada õppematerjale, kui enamik tudengeid ei jõua loengusse ja avavad õpikud vaid päev enne eksamit?
Eesti Üliõpilaskondade Liit on seisukohalt, et üheks peamiseks kõrghariduse kvaliteedi languse põhjuseks Eestis on ebapiisav rahastamine. Eesti paneb SKPst kõrgharidusse 1,1%, mis on maailmas üks madalamaid (OECD riikide keskmine on 1,4%, USA 2,9%, Soome 1,7%). Üliõpilastele tähendab see, et meil puudub korralik õppetoetuste süsteem (toetust saab vaid 15% tudengitest maksimaalselt summas 1315 krooni), rohkem kui pooltelt tudengitelt küsitakse kõrgeid õppemakse, ligipääs haridusele on ebavõrdne ja ei sõltu tihti inimese võimetest, vaid rahakotist.
66% Eesti tudengitest töötab ja tekkinud on eriline fenomen: üle poolte nendest nii õpivad kui ka töötavad samaagselt täiskoormusel, mis tähendaks, et nende nädalane töökoormus peaks olema 80 tundi. Siiski – nii võimekad me pole: õppimisele kulub teiste Euroopa riikidega võrreldes kõige vähem aega – vaevalt 25 tundi. Töötatakse kuna õpingute ajal on vaja kuidagi ära elada, ent samuti kuna soovitakse saada lisakogemusi. Esimest probleemi saaks lahendada õppetoetuste süsteemi muutmise läbi, teise puhul aitaks tudengitele osakoormusega töökohtade pakkumine. Siin võiks riik kaaluda tööandjatele tudengite palkamiseks maksusoodustuse tegemist. Mida rohkem üliõpilasne tegeleb oma peamise töö – õppimisega, seda suurema tõenäoseusega paraneb ka kogu kõrghariduse kvaliteet.
Teeksin Eesti kõrghariduse osas järgnevad kommentaarid:
Füüsika ja ilmselt paljude muude erialade tudengid vajavad nõudlikumaid ainekursusi. Peab lõppema olukord, kus igapäevane töö ainetega on nii vähenõudev, et on tavaline kuulata enam kui viis ainet semestris. Ma ei mõtle teoreetilist ainemahtu, vaid seda kui palju tudeng tunneb reaalset survet ja kohustust ainega tegeleda. Olles ise samuti paljude ainete kuulamise teed läinud ja näinud paljusid kaasõpilasi seda tegemas, toetan seisukohta, et selline lähenemine ei soodusta ainetega süvitsi tegelemist. Vaja on iganädalasi kohustuslikke koduseid ülesandeid, mida õppejõudude ja teaching assistant'ite poolt ka väärilise tähelepanuga hinnataks ja kommenteeritaks.
Ainekursuste ja õppejõudude kvaliteedikontroll peab muutuma tõhusamaks. Toon näitena Amsterdami süsteemi, kus iga semestri lõpus toimub kohtumine iga eriala tudengite ja õppejõududega. Ülikooli ametnik võimaldab seal tudengitel anonüümselt kommenteerida semestril loetud ainete tugevaid ja nõrku külgi. Seejärel kutsutakse korraga sisse kõik õppejõud ning käiakse tudengite ja teiste õppejõudude ees üle iga aine ja õppejõu kohta tulnud tagasiside. Õppejõud saab võimaluse oma meetodeid õigustada. Kui aine järgmisel lugemisel ei ole väljaselgitatud nõrkused parandatud, satuvad ohtu õppejõu maine ja töökoht. Nii lihvitakse ained mõne lugemisega väga tugevaks ja õppejõududel on motivatsioon teha häid kursuseid. Tartus said tudengid iga aine lõppedes täita tagasiside formulari, mille edasine saatus ja mõju olid minu jaoks ebaselged. Et aga paljud ained omasid ilmseid puuduseid (konspekti puudumine terve või enamuse semestri vältel, koduste ülesannete puudumine, nõrk loengupidamine), võib arvata et formularid ei küsi kas õigeid küsimusi või ei teostata puuduste kõrvaldamise üle järelvalvet. Loomulikult peab ainekursuste kvaliteedi miinimumnõuded seadma paika aga ülikool ise, sest tudeng on inimesena nii laisk kui tal olla lastakse ja kui rasked, ent kasulikud ained on harvad, võib pingevaba eluga harjunud tudengite tagasiside soosida pigem aineid, mille igavatest loengutest puudumine ei ole probleem ja kus semestri vältel tööd tegemata on võimalik eksam sooritada rahuldavalt ka kahepäevase õppimise järel.
Rohkem magistri- ja doktoriprogramme tuleb üle viia inglise keelele. Tegelikult peaks kogu akadeemiline ringkond olema avatum inglise keele kasutamisele. See ei tähenda seda, et kaks eestlasest professorit peaksid omavahel inglise keeles rääkima hakkama, küll aga seda, et tuleb luua keskkond, kus saaksid õpetada, teadustööd teha ja magistriastmest alates õppida ka välismaalased. Muuhulgas on see hetkel ainus viis murda olukord, kus konkurentsi näol puudub lektoritel oluline väline motivatsiooniallikas õpetamise kvaliteedi tõstmiseks. Eestis ei ole piisavalt inimesi, et sellist konkurentsi kõigi erialade akadeemilistele töökohtadele luua. Välistudengite suurem osakaal magistritasemel annaks Eesti tudengitele varakult kogemuse ja sidemed rahvusvaheliseks koostööks, samuti aitaks see tutvustada Eestit mujal maailmas. Ei ole kahtlust, et maailmas on palju doktorikraadiga inimesi, kes sobiva töökeele ja mõistliku palga olemasolul Eesti ülikoolidesse tööle tuleksid.
Ma ei arva, et bakalaureuseõpe tuleks muuta nelja aasta pikkuseks, et teha lihtsamaks tudengite siirdumine doktoriõppesse Ameerika Ühendriikides. Tegelikult on 3+2 süsteemi juures suurepärane just see paindlikkus, et peale kolme aastat, kui õpiharjumused ja huvid on küpsenud, on võimalik Euroopa piires väga lihtsalt vahetada ülikooli ja mõningatel juhtudel ka eriala. Mis puudutab riike nagu Ameerika Ühendriigid, kus bakalaureuse kestus on neli aastat, siis sealsete tippülikoolide doktoriõppesse minnakse 3+2 süsteemist tõesti reeglina peale magistrit, kuid enamik USA ülikoole võtab vastu ka kolmeaastase bakalaureusekraadiga inimeste avaldusi.
