Nime sai ta ühe vaarao järgi – Šuppiluliuma –, aga tegelikult kutsusime teda Krokuks või Krokunokuks või lihtsalt Nokuks. Liivakast oli tal nurgas ja ta õppis kiiresti selgeks, et see on häda tegemise koht. Loom saab ju aru, et kui pissida palja põranda peale, hakkab pritsima, ja et liiva peale on parem lasta.

Krokodill on kõrge intelligentsiga elukas, aga ta pole karjaloom, ta ei hakka kellelegi alluma ega kedagi endale allutama. Ta on rohkem nagu kass.

Nii ta meil elas, kuuetoalise korteri kõige tagumises toas, aga jalutas vabalt kogu korteris. Saapaid, raamatuid ja ukselinke ta ei närinud. Sõi viinereid, kotlette ja kärbseid. Kui külalisi tuli, siis kangestus ja ei liigutanud, püüdis märkamatuks jääda.

Krokodillist on tagantjärele lahe rääkida, aga erilist furoori temaga tekitada ei saanud, sest teda ei tohtinud ju kellelegi isegi näidata, krokodilli pidamine kortermajas oli keelatud. Majast välja polnud teda ka mõtet viia – koerad olid kohe karjas ümber ja lärmasid nagu hullud. Aga mõnel korral võtsime pinginaabriga krokodilli ja viisime ta Ihastesse. Seal üritasime talle mändide all, kõrvaliste pilkude eest ohutus kauguses igasugu trikke õpetada – istuma panna ja selliseid asju. Selleks otstarbeks oli meil kaasas hulgaliselt viinereid, mida me ise süüa ei raatsinud, need olid krokodilli motiveerimiseks. Aga mingeid trikke krokodill viineritele vaatamata ei omandada ei kavatsenud.

Äkki märkasime, et meie lähedale sõitis sinise-kollasekirju miilitsaauto, kaks miilitsat tulid autost välja ja üks hõikas autoriteetse häälega: “Poisid!”

Mina krahmasin krokodilli kaenlasse ja me pistsime jooksu läbi metsa, põõsaste, võsa. Jooksime ennast täiesti hingetuks – peaaegu koduni välja. Ma arvan, et meid päästis see, et üks miilitsatest oli hästi paks ja ei viitsinud lihtsalt joosta. Aga võib-olla ei uskunud nad oma silmi – kas tõesti krokodill!

Krokodill, vähemalt, kui ta on väike, ei kujuta mingit ohtu. Kahemeetrised krokodillid võivad aga hakata lastele ohtlikuks muutuma. Minu krokodill midagi kurja ei teinud, peale selle, et ta pistis kinni naabri kassipoja. Ega see kassipoeg enam väga väike polnudki, kahekuune, täitsa suur.

Kassipoeg oli loll ja hängis paha aimamata krokodilli ümbruses ja kui inimesed korraks kõrvale vaatasid, siis ühel hetkel kassipoega enam ei olnud. Krokodilli liigutused saagi haaramisel on välkkiired.

Krokodill elas meil kolm ja pool aastat, mina olin sellal nii üksteist kuni neliteist. Ja ühel päeval oli krokodill surnud. See oli mulle šokk, väga suur šokk, sest ma olin lõpetanud krokodilli söötmise, kuna see oli nii tüütu, ja ma mõtlen, et ta võis surra nälga.

Mina vastutasin krokodilli söötmise eest, aga mul tekkisid teised huvid ja tema söötmine oli ülimalt tüütu. Kui midagi andsid, siis ta reeglina ei söönud ja siis ükskord sõi suure portsu korraga ära. Ta tegi alati näo, et tal on toidust täielik kama. Krokodillidel on väga aeglane ainevahetus, nad söövad vähe ja situvad vähe.

Ma panin surnud krokodilli seljakotti, sõitsin jalgrattaga Ihastesse, sain pinginaabrilt labida, kaevasin augu – mitte haua, vaid augu – ja matsin ta maha. Lihtne oli kaevata, mullakiht oli õhuke, all puha liiv, aga mu hing oli raske.

Krokodilli surm oli minu süü ja mõjus mulle nii, et ma lubasin endale: midagi niisugust, et teised minu pärast kannataksid, ei tee ma enam mitte kunagi.

Hilisemas elus olen püüdnud seda tõotust järgida, aga päriselt pole see õnnestunud. Ma olen elus igasugu sigadusi teinud, võtnud osa lamba veristamisest, ja alles paar päeva tagasi hukkus mu auto all üks lind. Muidugi, ma kahetsen seda kõike ja püüan edaspidi vältida.

Aga krokodilli surmaga ühenduses osutaksin asjale, mis on ühiskonnas vägagi oluline asi – see on solidaarsus. Mida solidaarsemad me suudame olla üksteisega, teiste liikidega, elus ja eluta loodusega, seda täiuslikum ja küpsem on ühiskond.