Panin eesistumise ajal Kultuurikatlas tähele – seal vudisid ringi robotid, jagasid kommi –, mida inimesed tegid, selleks et robotiga pildile saada. Ma ei jaksanud ära imestada: täiesti arukad inimesed, selle asemel, et astuda roboti ette ja teha oma selfi ära, pöördusid selle roboti poole: „Tule siia!“ See tundub naljakas, aga see on üks asi, millega me kogu aeg kokku puutume: kui inimesed suhtlevad esemestatud algoritmiga, on neil ootus, et see asi on keskmiselt tark – aga ta ei ole. Kui neid liigub meie keskel järjest enam, kuidas me neid kohtleme?
Kristjan Port: Võiks arvata, et suhtuksime sama viletsalt, nagu suhtume võõramaalastesse. Aga nii ei juhtu. Arvatavasti kohandame käitumist nagu arvutite ajastu saabumisel. Kohanes inimene, mitte arvuti. Inimest, kes ei osanud arvuti tahtmistega arvestada, peeti ohmuks.
Heilo Altin, Ramon Rantsus: Mingit üleöö pööret robotite tulekuga ei ole. Kas oleme teadvustanud, kuidas robottolmuimeja või robotmuruniiduk on tulnud ning et neid leidub juba paljudes majapidamistes? Varsti ei nimeta me neid enam robot-asjadeks, vaid lihtsalt tolmuimejaks ja muruniidukiks. Kohtleme neid ikka samamoodi nagu teisigi seadmeid. Inimeste ootused on esialgu kõrgemad kui robotite suutlikkus.
Kätlin Konstabel: „Tule siia“ on käsk, millega üks natuke arukas liikuv robot võiks hakkama saada küll – tuvastab rääkija asukoha ja liigub selles suunas. Ma ei arva, et nii öeldes peaksime robotit kuidagi eriti targaks. Mida rohkem me harjume, et roboteid on erinevaid, ka arukuselt, seda erinevam kohtlemine neile ka osaks saab.
Inimeste peades on praegu paras segadus roboti-stereotüübi ümber. Mõne meelest on kõik robotid võimelised malesuurmeistrit võitma, teise arust on ühed laste mänguasjad kõik, kolmandad lugesid uudist, kuidas Google’i AI muutus keerulises olukorras agressiivseks, ja peavad nüüd kõiki roboteid kurjaks. Mõnda ei pandagi tähele, teisega räägitakse nagu lemmikloomaga, kolmas on intellektuaalseks vestluseks.
