Aino ja Jüri tundsid Antsu vaid põgusalt ja olid temaga kohtunud vaid korra ning sedagi 50 aastat tagasi. Seepärast üllatas neid väga sügisel saabunud kiri, mis teatas, et nad on pärinud Antsu talu Tartumaal. “Me mõtlesime veel, et pärandus on pärandus ja kui me seda ei taha, siis mis ikka juhtuda võib. Panime kirja sahtlisse ja sinna see ununes,” seletab Aino.

Mõlemad eeldasid, et sellega on pärandist äraütlemine nende jaoks lõppenud. Antsu pea poole miljoni kroonini küündivatest võlgadest said Aino ja Jüri teada sugulaste vahendusel mitu kuud hiljem. Just siis, kui seadusega sätestatud pärandist loobumise tähtaeg oli armutult mööda tiksunud.

Enne 2009. aasta seadusemuudatust oli Eestis olenemata riigikorrast kehtinud süsteem, mille kohaselt pidi pärija pärandi saamiseks selle vastu võtma. Teiste sõnadega: pärija oli see, kes ise aktiivselt tegutses ja oma pärimissoovist teistelegi märku andis.

1. jaanuaril 2009 vahetati pärimissüsteemi: pärandi vastuvõtu süsteemilt mindi üle pärandist loobumise süsteemile. See tähendas seda, et edaspidi loeti ja loetakse kõik pärijad pärandi avamisel automaatselt selle vastuvõtnuks. Pärandist loobumiseks oli eelnõus ette nähtud kolm kuud, mida hakatakse lugema hetkest, kui pärija saab teada pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest.

Uus loobumissüsteem leidis 2009. aastal riigikogus palju toetajaid. See pidi kaitsma pärijat, kes on eemal ega tea kadunukesest kuigi palju. Uus süsteem pidi kaitsma ka niinimetatud nõrka pärijat, keda teised pärijad tahaks hea meelega eemale jätta. Süsteemi vahetuse kriitikud nimetasid uut seadust aga pärimisõiguse pea peale keeramiseks. Tollane riigikogu õiguskomisjoni esimees Väino Linde leidis, et pärandi vastuvõtmine peaks eelkõige sõltuma pärija enda väljendatavast soovist. “On ju aktiivsete pärijatega lihtsam asju ajada pärandaja võlausaldajatel, kohalikul omavalitsusel või kinnisasja puhul naabritelgi,” kirjutas Linde.

Kui Aino ja Jüri talve hakul lõpuks taipasid, kui tõsise vea nad kirja eirates olid teinud, olid nad alles oma Kolgata tee alguses. “See oli just siis, kui maha sadas see kõige suurem lumi. Hanged olid kaelani. Naabrimees käis maasturiga meile poest leiba ja saia toomas,” meenutab Jüri. “

Aino ja Jüri, kes elavad Tallinnast 30 km kaugusel, ei ole enam õitsvas nooruses, Jüri põeb pealegi kõrivähki. Kunagine mehemürakas on viimase aastaga kaotanud 55 kilo. Aino liigub väga vaevaliselt. “Helistasime Tallinna notarile. Nemad teatasid, et nad sellega ei tegele. Soovitasid minna Tartu. Aga me ei liigu ju.”

Jurist Kaitti Persidski Notarite Kojast kuuleb sellisest juhtumist esmakordselt ja soovitab, et juhul kui pärandist loobumise tähtaeg on siiski möödunud ja seda ei pikendata, on vastuvõetud pärandi osas võimalik läbi viia inventuur. “Sellisel juhul vastutab pärija pärandaja võlgade eest vaid päritud vara ulatuses ja ei pea siis, kui võlad on suuremad kui päritava vara väärtus, tasuma neid isikliku vara arvelt,” seletab Persidski.

Aino ja Jüri jäävad advokaadi soovitust kuuldes siiski skeptiliseks. “Advokaadid soovitasid kõik erinevaid lahendusi. Esimene ütles, et tee inventuur. Teine, et kuuluta surnule pankrot. Kolmas, et müü talu maha ja saadud raha eest maksa võlad”.

Kaheksa kuud pärast kirja saamist sõitis Aino viimaks Tartumaale pärandit oma silmaga vaatama.

Maja oli kehvas seisus. Enamiku põllumaad oli Ants enne surma veel maha müünud. Auto ja traktor olid samuti läinud. Järelejäänud 1100 m2 asus suure sigala kõrval. Suvel pidi lehk olema väljakannatmatu. “Ütlesime advokaadile, et krunt haiseb. Too soovitas, et müü talvel.”

Talu hindama tulnud ekspert optimismi ei lisanud. Talu väärtuseks pakuti 220 000 krooni, mis oleks hädavae­vu katnud pooled Antsu võlad.

Kui pangad ja kohtutäitur halastamatult uksele koputasid, hakkasid Aino ja Jüri võimalikke stsenaariume läbi arutama ja kadusid kokku arvutama. 80 000 krooni oli Ants enne surma võlgu SEB-le, maja hüpoteek oli 261 000 krooni. Võlgu oldi ka Swedbankile, kuigi täpset summat Aino ja Jüri pangast teada ei saanudki. Sel kevadel helistas vald vanapaarile ja soovitas talus elektri kinni panna, sest pärast Antsu surma oli keegi tundmatu elektriarvet veel pea 3000 krooni võrra kasvatanud.

“Oli suur hirm, et jääme ise ilma koduta ja vaja kuuse alla kolida. Oli hetki, kui olime sellest kõigest väga väsinud. Plaanisime isegi laenu võtta, et Antsu võlg kinni maksta. Mina olen invaliid ja naine pensionär, nii et laenu ka ei antud.”

Ja hea oligi, sest paar nädalat tagasi, pärast lugematuid kordi Tartusse sõitmist, notarite ja advokaatide vahel jooksmist, päästis Aino ja Jüri arsti paber, mis tõestas, et liikumisvaegusega vanapaar ei oleks mingi väevõimuga jõudnud ettenähtud kolme kuu jooksul notari juurde minna. Notar oli veel pahandanud, et miks siis, kui inimesed ise liikuma ei pääse, ometi notarit koju ei kutsutud. “Nemad seal ei saa aru, mida tähendab, et raha ei ole.”

Kui Aino ja Jüri oma perearsti vastvõtule läksid ja muret kurtsid, said nad aru, et on teisigi inimesi, kes pärimisseadust kardavad. Nimelt kurtis perearst, et muretseb oma isa surma pärast. Aastaid tagasi oli isa pere maha jätnud, oma laste kasvatuses pole ta samuti kunagi osalenud ning kõik sidemed on ammu katkenud. Võimalik, et hetkel tiksub seadusega määratud kolm kuud juba kellegi kahjuks. Lugenud läbi uue pärimisseaduse, jääbki esialgu segaseks, kes peaks inimest lähedase surmast teavitama ning millal see kolm kuud täpselt algab.

“Selles küsimuses on vaidluse korral loomulikult kohtul teatud diskretsioonipiir ehk siis vastava kaasuse spetsiifika kohaselt otsustatakse, kas antud isik oleks pidanud teadlik olema,” seletab advokaat. Samuti soovitab ta muretsevatel inimestel üle vaadata, et rahvastikuregistris oleks kindlasti inimese reaalne elukoht, et notari teated ikka õigel ajal kätte saada.

Aino ja Jüri ei oska inimestele selle aastapikkuse kadalipu vältimiseks midagi hoiatuseks öelda. Võib-olla vaid seda, et seadustesse ja kirjadesse ei maksa hooletult suhtuda.

Vigu süsteemis näevad nad küll. Kas või see, et informatsiooni liikumine peaks olema paremini koordineeritud. “Sellist seadust peaks muutma. Ei saa äraütlemist peale sundida. Pärandus peaks olema vabatahtlik,” leiab Aino.

Kuid traumeeriv lugu pole Aino ja Jüri jaoks veel päriselt lõppenud. Nüüd on kuum kartul veerenud tütre ja tütretütre kui viimaste pärijate kätte. “Nemad elavad Põhja-Rootsis, polaarjoone taga. Annab neil ikka siia reisida,” on Jüri ja Aino mures.


Kolm kuud pärandi üle otsustamiseks

 Kui seadusejärgsed pärijad pärida ei soovi, on neil võimalik kolme kuu jooksul alates pärandaja surmast või tema surmast teadasaamisest pärandist loobuda või võtta pärand vastu inventuuriga.

 Inventuuri teeb kohtutäitur, kes selgitab välja pärandvara koosseisu.

 Kui pärand on vastu võetud inventuuriga, siis pärandajal olnud kohtustused pärijatele üle ei lähe. Näiteks: kui pärandvarasse kuulub kinnistu väärtusega miljon krooni ja pärandajal on võlgu 1 200 000 krooni, ei saa pärija pärimise tulemusel omale midagi ning vara väärtust ületav võlgnevus jääb laenuandja kanda.