Eesti Pank väljastab Koidulaid ehk sajakrooniseid ka lahtilõikamata kujul poogna kaupa. Väiksema söögilaua mõõtu lehele mahub 45 sajalist. Nagu 18. sajandil Euroopas, paberrahade kasutuselevõtu algperioodil. Ostuhuvilised pidid siis ise kaupmehe juures vajalikud kupüürid poognast välja lõikama. Mida aga tänapäeva kaupmehed sellisest maksmisviisist arvavad? Ekspress proovis järele.
P>

Vahistamine Kaubamajas

Siirdume Kaubamajja. Kavatsusega osta köögiriistu ja lauanõusid. Kõnnime fotograafiga kolmandal korrusel ringi, et teha tasakaalukas valik.
Leiame kastruli, panni, korgitseri, kulbi ja veel pudi-padi. Summa tuleb alla 600 krooni. Leti ääres kougin poogna hõlma alt välja.
"Kas te ei tahaks raha ise kohapeal lahti lõigata," küsin keskealiselt müüjannalt. Käärid on  kaasas.
“Oi ei, kindlasti mitte.” Ta tahaks nagu naerda, aga pole kindel, kas see on niisuguses olukorras kohane. Käin veel peale, et raha on ehtne ja muud pole.
Ka teised köögitarvete osakonna naised saavad aru, et on toimumas midagi veidrat, ja tulevad uudistama. Nõutus.
“Raha on ehtne,” kinnitan. “Tahan osta.”
Naistöötaja, kelle rinnas näen vilksatamisi teenindusjuhi silti, ütleb, et ta käitub nüüd sisekorra eeskirjadele vastavalt ja vajutab paanikanuppu. Naeratades, aga konkreetselt. Nooruke turvamees itsitab rahapoognat nähes ebalevalt ja palub meid endale järgneda. “Pean teid viima meie turvaosakonda," selgitab ta napisõnaliselt.
Läheme läbi labürinti meenutavate koridoride, sõidame liftiga ja jõuamegi pärale. Käigu peal tundub tõesti, et asjadele on antud ametlik käik.
Suurt kasvu 30ndais aastais ülikonnastatud turske härrasmees tutvustab ennast Kaubamaja turvaülemana ja hüüatab: "Kust te selle raha saite??!!"
Eesti Pangast loomulikult.
"See pole võimalik! Eesti Pank ei väljasta raha niimoodi. Võibolla saite trükikojast?"
Ei, ikka pangast saime.
"Ei noh, mingi jama peab siin olema, näidake lähemalt." Turvaülem, kes hiljem ennast Meelisena tutvustab, uurib poognat vastu valgust ja võrdleb valitud kupüüre taskust võetud sajalisega.
Turvaniidi asukoht kõigub mõnel juhul pisut, leiab ta. Ka teised turvatöötajad toovad oma sajalisi võrdlemiseks. Tegelikult kõigub turvaniidi asukoht ka lahtistel sajalistel sama palju. 
"Vaadake, ka seerianumbrid on kõigil kupüüridel samad," osutab Meelis võidukalt.
Lähemalt vaadates leiame, et samaks jääb siiski ainult kaks viimast numbrit, keskmised muutuvad.
"Hea küll, ma saan aru, et siin on tegu mingi eksperimendiga," muutub turvaülem Meelis leebemaks.
Me ei hakka pikemalt salgama, kuidas asjad on.  
"Sisekorra eeskirjade järgi peaksin ma teid küll politseile üle andma."
Kas teie eeskirjad keelavad siis vastu võtta ehtsat raha? 
Turvaülem Meelis selgitab: "Meie eeskirjade järgi peame võtma meetmeid, kui maksevahendid äratavad kahtlust. Muidugi, rohkem kui valeraha, oleme kätte saanud varastatud maksekaartidega tasujaid. Valerahaga minnakse rohkem ikka turule või väiksematesse poodidesse, kus on kergem müüjaid tüssata."
Lahkume sõpradena.

Raamatupood nõus vahetusega

Kaubamajast suundume Apollo raamatupoodi. Üritan osta Tiit Made ooperileksikoni, hinnaga 748 krooni. Raamat kaenlas, löön rahapoogna letile.
Verinoor müüjatar lausa kahvatab. Tema pisut kogenum kolleeg säilitab külma närvi ja keeldub samuti poognat lahti lõikamast. Kuid ta oleks kääritööga peaaegu nõus, kui ma seda ise teeksin. Viimaks lööb siiski kahtlema ja peab targemaks kaupluse juhatajaga nõu pidada.
Muidugi tasub asja arutada. Olen päri.
Õhkkond muutub järjest vabamaks, tekib juurde positiivset elevust. Raamatupoe seltskond on nooruslik ja rõõmsameelene. Raha valgustatakse aparaadiga läbi, midagi kahtlast ei paista. 
Kaupluse juhataja Kaire paneb ette poogen kauplusele kinkida: "Meie võiksime teile omalt poolt vastukingituse teha."  
Nõustun ja luban järgmiseks päevaks samas väärtuses raamatunimestiku koostada.
"Oh, kahjuks nii kallist kingitust me teile teha ei saa," vastab ta kelmikalt. "Kingiksime viiesaja krooni eest."
Kahju küll, aga kaup jääb katki.        

Turul sobiksid kümnekroonised paremini

Käime veel Soome kaubaturistidele mõeldud Merekeskuses, mis on üsna turu moodi, ja päris turul, Keskturul.
Merekeskuse riidelettide vahelises kitsikuses puhkeb päris paanika: müüjad kriiskavad vene ja eesti keeles läbisegi: "Kaduge siit, enne kui politsei tuleb!"  
Miks politsei tuleb?
"Politsei tuleb siis, kui tahab. Alles eile käis. Tehke, et kaote – meile on meie töö kõige tähtsam!"
Suhtumine ei soosi vastuvaidlemist.
Keskturul uurin meehindu mesinik Ivanilt, kes on pärit Viljandimaalt. 50 ja 60 krooni purk. Kinnise raha peale teeb ta suured silmad: "Tohoh! Ei sihukest asja pole varem näind!" Kohapeal valmis lõigatud raha keeldub muhe vanamees vastu võtmast, aga soovitab, et minge lõigake nurga taga: "Siis sobib".  
Raha kogus on mesiniku jaoks aukartustäratavalt suur, ta ütleb, et ime, et te veel Jakobsonidega ei tulnud. Aga kümnekrooniseid oleks ta kohapeal valmis lõikama küll – kui nihu läheb, pole kahju nii katastroofiline.
Turumutid mõni lett eemal hüüavad nõudlikult: "Tulge näidake meile ka!"

* * *

Päris raha veidral kujul

Eesti Panga muuseum müüb korrektsesse metallraami paigaldatud rahapoognat hinnaga 5072 krooni. Kinnine raha maksab rohkem kui lahtine.
Muuseumi juhataja Edith Ojasalu ütleb, et raamistatud rahapoogen on saadaval juba ammu, peaaegu krooni algusest peale. “Seda ostetakse näiteks kingituseks, et ilus on seinale riputada, või siis numismaatikud ostavad. Aja jooksul sellise poogna numismaatiline väärtus muidugi tõuseb.”
Rahalabori juhataja Raivo Teeääre kinnitusel on tegu küll numismaatikutele mõeldud, kuid täiesti kehtiva rahaga. Oluline on lahti lõigata täiesti täpses mõõdus. Sest rahatähe tunnuste hulka kuuluvad ka tema kindlad parameetrid. Iseasi, kui mõttekas on osta raha kallimalt, et selle peal siis täpset kätt ja silmamõõtu harjutada.