Pronkssõduri alla tuleb kaevata šaht ning sellesse paigaldada võimas tõstuk, millele omakorda toetub praegune monument. Sel viisil osutub võimalikuks monumendi peitmine maapõue (šahti ava sulgub metallplaatidega, mida saab kaunistada lilleklumpide ja pargipinkidega) ning maapõuest esile manamine vastavalt vajadusele.

Kes sõdurit tähtsaks peavad, need saavad ühes miitingu registreerimisega taotleda linnavalitsuselt luba ka sõduri "üles" kutsumiseks ning tema austamiseks. Madissonlastel on sarnaselt olemas võimalus sõduri rituaalseks hauda ajamiseks. Mõlemal juhul aga tuleb demonstrantidel tasuda tõstuki elektriarve ja muud töökulud.

Ainult ühel päeval, 9. mai keskööl toimib tõstuki juhtprogramm inimeste tahtest sõltumatult. Sel tunnil ilmub pronkssõdur vääramatult surmavallast ja kaob alles siis, kui kukk on kolm korda kirenud. Kuke kehastaja valitakse igal aastal konkursi korras.

Alo Lõhmus 

TÕMBENUMBER AMEERIKA TURISTIDELE

Kontseptuaalselt ja liiklusskeemi arvestades tuleks rajada Okupatsioonimuuseumist Tõnismäele "Kommunismi tunnel". (Tunnelitraditsioon on Tõnismäel teatavasti vähemasti rootsiaegne; vahest saab kasutada ka mõnd vana käiku.) Turistid näevad Tõnismäel pronksmehe juures mitte ainult kommunistlikku mälestist, vaid toimivat nõukogulikku traditsiooni, elavaid venelasi, nõukogude inimesi, kes sinna (täiesti tasuta!) lilli asetavad, vahel laulavadki. Neid võib tasuta pildistada ja filmida. Kuna paljud turistid otsivad siit nõukogude eksootikat, oleks tegu eriliselt väärtusliku tõmbenumbriga. Ning ajaloorada alaku kindlasti venestaja vürst Šahhovskoi Toompeale rajatud Aleksander Nevski katedraali juurest.

Ja üldse: Tallinnas peaks valitsema postmodernistlik monumentide paljus. See on kadeda mehe mõttekäik, et kui Eesti Leegionil pole monumenti, siis ärgu ka Eesti Korpusel olgu. Mõelda tuleks hoopis Leegioni monumendi loomise võimalusele.

Kas soomlased võtaksid Soome suurvürsti ja okupeerija Aleksander II (tuntud ka kui keiser-vabastaja) monumendi Senati väljakult maha, kui kohalikud venelased hakkaksid sinna lilli tooma ja Vene suursaadik pärgasid saatma?

Kalev Kesküla

TULEMÜÜR

Mida berliinlased on teinud oma "tundmatu vägistaja monumendiga", mis seisis Treptow’ pargis? Võiks neilt kommentaare küsida. Kui ta kohale jätta, siis võiks ju kogu selle platsikese ümbritseda tihedalt igaveste tulede müüriga – nii tihedalt, et kusagilt keegi ligi ei pääse. Tuli puhastab, vabastab meeli, teadsid juba muinasskandinaavlased.

Või siis võiks selle krempli mõtteliselt ja arhitektuurselt siduda okupatsioonimuuseumiga – näiteks kristallkoridor viskuks muuseumi juurest maalilise kaarega sinna mehe ette, murduks seal (see sümboliseeriks Eesti vabaduse katkemist) ja siseneks kuju alla Tõnismäe sisse, kus paikneksid võlvsaalides muud zombide mälestusmärgid (Kingissepp, Lenin jne). Aga seal puudub puhastuse element. Võib-olla kompenseerida seda nutumüüri ehitamisega kujust ida poole.

Kui kooliaega meenutada, siis käisime seal tihtipeale talvel (kui seal mingi püha, vist 23. veebruari puhul valvas puuautomaatidega vene koolide patrull, kes pidi seisma valvel ja ei tohtinud kulmugi liigutada) seda tuld kustutamas. Ükskord tegime majasuuruse lumepalli sula ilmaga ja veeretasime sinna peale. Tuli kustus umbes minutiks ära ja silme ees paistis kohene koolist väljaviskamine pluss vangla, aga ta sai mõne aja pärast ise jälle vungi sisse – vist oli mingi automaatsüüde seal, et ikka igavene oleks.

Erkki Sivonen

KÜSIME NÕU KATOLIKU KIRIKULT

Tõnismäe memoriaal on tsiviilreligiooni alla liigituv nähtus. Need on moodsa aja usumehed, kes selle ümber askeldavad, ükskõik, on nad punaste või sinimustvalgete lippude all.

Meil siin on neid usuasju lahendatud kahte moodi: katoliku kirik raius eestlaste paganlikud hiied maha (pronkssõduri kõrvaldamine) või püstitas paganlike pühapaikade peale kristlikud sümbolid (paneme pronkssõduri kõrvale samast materjalist leegionäri). Viimast võtet on kasutatud ka paganliku kalendri kristianiseerimisel: näiteks maarahva jaanipäev on kiriklikult Ristija Johannese päev, mihklipäev on peaingel Miikaeli päev. Samamoodi on 9. mail meil lehvimas riigilipud Euroopa päeva auks ning 22. septembrit on valitsuse tasandil pakutud okupatsioonikannatuste päevaks või Isamaaliidu ettepanekul Otto Tiefi valitsuse mälestuspäevaks. Kiil lüüakse välja kiiluga, nagu vene vanasõna ütleb.

Kuna ma pole asjatundja palverännakute, pühakute kummardamise, reliikviate austamise ega muu usuvaimustuse asjus, siis ma konsulteeriksin esmalt mõne spetsialistiga. Katoliku kirikul on siin tohutu kogemus. Ma küsiksin eraviisiliselt, kuidas näeb kogu seda probleemi Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan. Ja teeks pronksmehega nii, nagu tema soovitab.

Andrei Hvostov

VERMIME EUROMÜNTIDEKS!

Aga oli meil ju üks Wabariik kunagi, mis võttis nõuks Peetri platsi Vabaduse väljakuks nimetada ja platsinurgas ilutsenud Euroopasse akna raiuja kuju müntideks vermida. Igaüks sai omale tüki Peetrit kukrusse pista. Kordaks nüüd seda praktikat, ainult et haare oleks sedakorda laiem – euromündid. Need jõuaksid juba iga eurooplase kukrusse.

Kujust järele jääv muruplats saagu Londoni Hyde Parki eeskujul Poets’ Corneriks, kus saaks ainsa kohana Eestimaal kes tahes kas või 24/7 sanktsioneerimata miitinguid pidada.

Platsi nimeks saagu Valikuvabaduse väljak – ääristatud kiriku, alkoholipoe ja raamatukoguga – valik missugune!

Jüri Muttika

VAJATAKSE JULGET KINNISVARAARENDAJAT

Pronkssõduri maatüki võiks rahumeeli müüa mõnele kinnisvaraarendajale, kes tülika probleemi ära lahendaks. Ja linn teeniks jälle mõne kena miljoni. Vaevalt hakkaks ka keegi maja seina ääres punalippe lehvitama ja sinna lilli tooma. Muidugi peab ehitatav hoone ümbritsevasse keskkonda sobima, selles järeleandmisi teha ei tohi.

Monumendi enda võiks viia kas või Maarjamäele, kus veteranide kogunemised ei häiri eestlaste silma. Siinkohal tuleks aga meenutada, kes üldse Tõnismäele on maetud. Väidetavalt puhkab Tõnismäe pronkssõduri juures 13 sõjameest. Kindel on aga see, et ükski neist ei langenud Tallinna nn vabastamisel (mida see monument ju sümboliseerib).

Kaheksa maetuist langesid Kahala lahingus, kus venelaste kaks dessantüksust pidas kinni kindralmajor Kurt Geroki võitlusgrupp, kuhu kuulus ka eestlasi. Tõnismäele on maetud (25. septembril ööpimeduses) ka kolm venelasest marodööri-viinavarast, kelle pihta avati korda looma tulnud Eesti laskurkorpuse polkovniku Vassili Võrgu käsul tuli. Mis puutub medõesse Jelena Varšavskajasse, siis tema hukkus Russalka juures pigem vägistajate kui kuuli läbi.Lahingut monumendi juures lihtsalt polnud.

Ja mis kõige olulisem, Tõnismäele pole maetud ühtki eestlast, kuigi just eestlastest koosnev dessantüksus vallutas Tallinna.

Pekka Erelt

NÄITAME RAHA EEST!

Mina teeksin pronkssõduri väljakust okupatsioonimuuseumi filiaali. Sealsamas, teisel pool Kaarli puiesteed asub ju muuseumi peahoone – mõlemas oleks hea lähedal käia. Pronkssõdur on okupatsiooni sümbool ja peaks muuseumi kontseptsiooniga hästi kokku käima.

Ühe piletiga pääseks nii muuseumimajja kui ka sõduriplatsile.

Pronkssõdur võiks olla osa suuremast välinäitusest – platsile saaks koondada teisedki võõrvõimu esindanud kujud, mis praegu mahajäetutena kusagil aianurkades tolmuvad ja mis võiksid turiste, aga ka meie endi inimesi huvitada.

Orlovi lossi juurest tariksin kohale Jossif "Stalin" Džugašvili oma. Seal vedeleb ka vist Islandi väljakul seisnud Vladimir "Lenin" Uljanovi kuju. Mark Soosaare käest laenaksin peata Lenini, sest too kuju on niivõrd tähelepanuväärne.

Ka Lihula mälestusmärgi võiks Tõnismäele sättida. Ma ei väida, et too kivi on pühendatud võõrvallutajatele – vastupidi, ta tuletaks külastajatele meelde, et eestlased sõdisid ka teisel poolel. Lihula kuju on juba omandanud ka ajaloolise väärtuse.

Ja Toompealt Taani kuninga aia juurest tooksin Tõnismäele Dannebrogi mälestusmärgi, sest ka too tuletab meile meelde Eesti vabaduse mahasurumist.

Sulev Vedler

SEE AEG ON MÖÖDA LASTUD

Kui inimene on väga haige, võib teda päästa üksnes operatsioon. Haige organ eemaldatakse. Kuid operatsioonil on mõtet ainult juhul, kui see tehakse õigeaegselt. Pronksist Aljoša ? see on Eesti poliitilise organismi haige organ. Kuid operatsioon tema eemaldamiseks oleks pidanud toimuma aastatel 1991–92. Siis olnuks see loogiline ja täiesti õigustatud. Aga praegu?

Palun uskuge, ma saan aru, et eestlastele, kelle jaoks see mälestusmärk ei tähista midagi muud kui okupatsiooni, on Aljoša pind Eesti südames. Mulle, kes ma ei suhtu sellesse mälestusmärki teisiti kui fašismi üle saavutatud võidu sümbolisse, on see pronksist sõdur lihtsalt miski, mis on kallis minu vanaemadele ja vanaisadele.

Paraku ei taha poliitikud näha inimlikku tasandit, neile on vaja kokkupõrget, mis lõpeks vähemalt muhuga otsaees. Ilmselt on elu Eestis muutunud liiga rahulikuks. Esmaspäeval oli Eesti Delfi esimene uudis, et Andrus Ansip toetab monumendi mahavõtmise mõtet, Vene Delfis ? et Edgar Savisaar ei toeta. Ma kardan väga, et see mineviku pronkskummitus saab rahutuste põhjuseks tänasel päeval.

25. mail toimub Sotšis Putini ja Euroliidu esindajate kohtumine. Ainus kohtumine aastas. Aga Venemaa lemmikteema on spekuleerimine teemal "venelaste diskrimineerimine Eestis ja Lätis". Ja annaks jumal, et ma eksiksin ning Putin ei teataks tervele Euroopale, et "arvestades rahutusi ja kokkupõrkeid, mis on Eestis tekkinud seoses sümboliga, mis tähistab Euroopa võitu fašismi üle, on alust rääkida venelaste diskrimineerimisest ja fašismi levikust Eestis". Eesti annab selle argumendi ise karu käppadesse.

Viktoria Ladõnskaja