Migratsiooni orvud

Peaaegu 10 000 Leedu last elab sugulaste, tuttavate või koguni naabrite juures, sest nende mõlemad vanemad on läinud välismaale tööle ega kiirusta tagasi tulema.

“Emme, tule tagasi... aitab juba rahateenimisest,” räägib seitsmeaastane Nikita emale telefonis. “Mulle ei ole vaja midagi osta, mul on kõik olemas, tule ainult ise rutem tagasi.”

Vika (17) ja Tanja (8) elavad juba kaks aastat omapäi. Isa jättis pere maha, aga ema sõitis mõne aasta eest Ameerikasse tööle. Tüdrukuid abistavad naabrid, mõnikord tuleb läbi tädi. Nii suhtlevad tüdrukud emaga juba kaks aastat arvuti teel. Mõned korrad nädalas. Vika peal on kool, poeskäimine, kodused tööd, peale selle veel hoolitsemine noorema õe eest. Kõigepealt teeb ta ära oma koolitükid, pärast tegeleb Tanjaga.

“Saan hakkama,” ütleb Vika. “Alguses oli raske, aga nüüd olen juba harjunud. Mulle meeldib olla iseseisev.”

Emast Vika rääkida ei taha. Aga küsimusele, kas ta igatseb ema järele, vastas: “Vahel tundub küll, et enam ei jõua. Eriti siis, kui Tanja hakkab nutma ja ema hüüdma.”

Leedu laste õiguste järelevalveasutus küsitles umbes 200 000 last. Neist ligi viis protsenti vastas, et üks vanematest on välismaal raha teenimas. Selle küsitluse andmetele tuginedes kinnitavad sotsioloogid, et Leedus elab ühtekokku ligi 30 000 välismaal töötava vanema last. Umbes kolmandik neist tunnistas, et elavad vanavanemate, sugulaste, tuttavate, naabrite pool või lausa üksi. Moodsa aja emigrantide laste keskmine vanus on 14–16 aastat.

Majanduskriis on põhjustanud massilise väljarände

Leedu alles hakkab noppima massilise kodumaalt lahkumise vilju, mis on viinud 17 aastaga riigist ära pool miljonit inimest, lõhkunud peresid, teinud orbudeks lapsi. Viimane Leedus korraldatud uuring, mis kannab nime “Pere kahel pool piiri”, ei andnud lohutavaid tulemusi.

Valdav osa “emigrantidest” kavatseb Leetu tagasi pöörduda. Paraku on nende tagasituleku tähtajad ähmased. Aeg venib... ning Leedus suureneb järjest selliste perede hulk, kellele on antud lausa eri nimetus: transkontinentaalsed pered ehk pered kahel pool riigipiiri.

Selliste perede emade-isade keskmine vanus sõltub nende elukohast. Suurtes linnades on see 20–29, väikestes 30–39 aastat. Nagu näitab uuring, tekib paljudel mõte ära sõita spontaanselt. Ning 99 protsendil juhtudest on põhjus Leedu väiksed palgad ja võimatus nendega ära elada.

Tavaliselt suundub kõigepealt välismaale üks abikaasadest, seejärel järgneb talle teine.

Alguses teenitakse raha toiduks, siis remondiks, siis majaostuks, pärast aga leitakse, et ei olegi mõtet tagasi tulla. Kodumaa külastamise statistika on selline: peaaegu 90 protsenti välismaale siirdunuist ei käi esimesel aastal kordagi kodumaal, kord kahe aasta jooksul külastab omakseid umbes veerand, aga kord kolme aasta jooksul – peaaegu pool.

Alaealiste kuritegevus kasvab

Leedu sotsioloogid on seisukohal, et lapse käitumine sõltub paljuski sellest, kuidas peres äraminemisse suhtutakse. Kui vanemate vahel säilivad head suhted, reageerivad ka lapsed leebemalt, kui aga kõik ei laabu ootuspäraselt, peegeldub see momentaanselt lapse käitumises. Olukord muutub veelgi komplitseeritumaks, kui näiteks isa järel kavatseb sõita ära ka ema. Sel juhul tunneb laps ennast eriti kaitsetuna, haavatuna. Laste reaktsioon vanemate ärasõidule on enamasti dramaatiline – tekitatakse ju neile kõige rängem psüühiline trauma.

Väiksemad la psed nutavad, vanemad hoiavad pisaraid tagasi, kuid ei ela kõike väiksematest vähem üle (92 protsenti lastest tunnistasid uuringu käigus, et igatsevad vanemate järele väga, nutavad sageli, 70 protsenti tundsid elu ees hirmu, mis neil varem puudus).

Mida kauem vanemad ära on, seda halvemaks muutub lapse käitumine. Loomulikult saaksid neid abistada ka õpetajad, kuid uuring näitas, et seitse protsenti pedagoogidest isegi ei tea, et nende hoolealuste vanemad on ära välismaal.

Elu kui okastraadiga piiratud ala – selline on 18aastase Algise väljavaade järgmised kolm aastat. Teda külastatakse koloonias harva. Vanaema ja õde. Vanemad elavad juba ammu välismaal: isa Ameerikas, ema Iiri­maal. Ja mõlemal on uus pere.

See on Leedus tavaline lugu: läksid paremat palka teenima, tagasi aga ei tulnud. Koju vanaema juurde jäi kaks last. Algis oli siis napilt üle kolmeteistkümne, õde ­üheksane.

Loomulikult saatsid vanemad korralikult raha, kuid ülejäänud kohustused olid vanaema peal.

Õppimine, kooliskäimine – kõik laste enda südametunnistusel. Alguses Algis õppiski, aga pärast taipas, et kontrolli ju ei ole. No-jah, klassijuhataja riidleb, õppenõukogus “tehakse kõrvad tuliseks”. Vanaema nutab, aga tühja sest vanaemast. Vanemad helistasid harva, kodus ei käinud. Poissi valdas solvumine, tunne, et ta ei ole kellelegi vajalik, mahajäetus, ahastus.

Kõik sai alguse halvast seltskonnast. Ja lõppes kolooniaga.

Leedu sotsioloogid on veendunud, et migratsiooni veelgi tõsisemad ja laiaulatuslikumad tulemused ei lase ennast kaua oodata.

Jelena Pismennikova on Leedu ajalehe Eks­press-Nedelja ajakirjanik.