Mihkel Tiksil on Krimmis tulevärgiga peldik
Krimm. Jalta. Unine hommikupoolik. Õhutemperatuur on
jõudnud 30 kraadi piirini. Lenini plats, kus Tiksiga kohtumise kokku
leppisime, on peaaegu tühi. Õllemüüjad on oma telgid juba
püsti löönud, aga ostjaid napib. Tiksi veel pole, aega on.
Võtan ühe õlle. Jah, Lenin seisab siin nagu muistegi ja
vahib teraselt Musta merd.
Mõned pildistavad end tema
taustal. Otse Lenini nina all tegutseb kasiino. Esimesel korrusel asuvad
automaadid Mega Jack, teisel ühekäelised bandiidid ja kolmandal
vip-kasiino. Lapsed ja koerad sisse ei saa. Mängurile on tasuta baar. Mis
teie arvate sellest, Vladimir Iljitš?
Tiks saabub,
lühikestes pükstes ja maikas. Maikuisest Eestist saabunu
kõrval on ta uskumatult päevitunud.
Kui Tiks, kes
on ju teada kui tuline Loksa asja ajaja, mõni aeg tagasi ühes
intervjuus möödaminnes ütles, et elab Krimmis ja tegeleb seal
kinnisvaraga, tundus see kuidagi veider kannapööre ühe inimese
elus. Teisalt, eks ole nii mõnigi tubli ärimees või firma
rääkinud, et teeks kinnisvarabisnist Krimmis. Tõnis
Paltsust ja Märt Vooglaiu Manutendist on sellega seoses kuulda olnud.
Tiks ütleb, et ta pole Eesti ärimehi Krimmis eriti
liikumas kohanud.
Siiski meenub talle, et nägi lennujaamas
Paltsuga seotud tegelast, aga mida ekslinnapeast ärimees täpselt
subtroopilise kliimaga Krimmi lõunarannikul ette võtab ja kui
suures mahus, seda Tiks ei tea.
“Tead, siinne
bürokraatia on ikka kõvasti hullem kui NSV Liidus,”
ütleb Tiks. “Paberite vormistamine võtab väga kaua aega.
Ametnik, kui tal ikka endal tõsist huvi pole, ei tee midagi.”
Tiks, nagu me teda Loksa ajast mäletame, on nõmedate
ametnike suhtes kuri kriitik. Lõunamaa päike pole teda ses
mõttes tuimaks teinud.
Paberimäärijate
ohver
Ta usub, et see lootusetu bürokraatia ongi
põhjus, miks Eesti kinnisvarahaid kliima poolest nii vingesse
piirkonda tormi ei jookse. Kes see ikka viitsib jamada.
Maa-asjade
vormistamine on Tiksi sõnul aetud keeruliseks. Põllumaad kusagil
poolsaare keskpaigas saab, aga mis puudutab kinnisvaraäri mõttes
magusat mereäärset, siis see on päris lootusetu. Seda ei saagi
osta.
Näiteks on Tiksil Jevpatoria kandis suvila. Ta tahtis
erastada ka maatükki, 600 m2, millel suvila asub. Seadus lubab seda
vaid rentida. Millegipärast just 49 aastaks. Aga võttis tublilt
ametnikuaega seegi. “Pool aastat ajasin linnavalitsusega asja, et
sõlmida rendileping. Ja muide, selle lepingu järgi pean ma
nüüd neile maksma kogu maatüki eest renti kaheksa grivnat
(üks grivna on umbes 2,4 krooni) aastas,” itsitab Tiks. “Pool
aastat kulus neil selleks, et saada minult vähem kui üks grivna
kuus.”
Samas tunnistab Tiks, et üldiselt, kõigest
sellest nõukaaegsest bürokraatlikust jamast hoolimata, käib
Krimmi lõunarannikul hoogne ehitamine. Eks ole ju piisavalt
võimalusi ametnikke motiveerida. Aga käib ka lihtsalt jõhker
seaduste eiramine. Lihtsalt kopp maasse, olgu või looduskaitsealal.
Põhiliselt Vene suurlinnade ning Ukraina miljonäride kapitaliga
ehitatakse mäenõlvale merevaatega eramuid. “No ega siin
väikesi asju ei ehitata. Need on ikka lossi moodi asjad –
võlvid, kaared, tornid...” muheleb Tiks. Rannikule kerkivad
pansionaadid ja hotellid.
Ostetakse elamine ellingul :)
Muidugi toodab ärimeeste ehitamistuhin ning tõsine
bürokraatia üheskoos veidraid lahendusi.
Nii on Krimmi lõunarannikul üsna sage juhus, et müüakse
elamist ellingul. Tavaarusaamade kohaselt peaks olema tegu laevaehituse ja
-remondi valdkonda kuuluva terminiga. Ongi. Ent siin on nutimehed need ellingud
kokku ostnud ning rajanud sinna, merest mitte enam kui 50 meetri kaugusele,
tõsise majamüraka. Ja seda müüaksegi siis ellingu
pähe.
Teine Jaltale ja muudele Krimmi kuurortlinnadele
iseloomulik eluase on garaažmaja. See on siis garaaž, millest on saanud
täisväärtuslik maja.
Siin jõuab Tiks tagasi
oma probleemini. Tal on samuti üks säärane “žiloi-
garaž”. Tagasihoidlik, aga superasukohas. Ühelt poolt paistab meri,
teiselt poolt mäed. Aga selle garaaži maa-asja pole ta kaheksa kuuga korda
saanud. “Selle piirkonna maakomisjoni esimees on muide Jalta turu
direktor,” muheleb Tiks. Aga nagu endine Loksa mees ütleb, pole
maaküsimus tema jaoks eluküsimus ja seega võtab ta asja
rahulikult. Kirjutab järelepärimisi, teeb avaldusi ja vaatab, kuidas
asjamehed toimetavad. Lisamääret, mida ehk oodatakse, ta anda ei
kavatse.
Mida Tiks nende väikeste, ent eluliselt mitte
tähtsate objektidega siis teeb ka? “Enam-vähem korda, et saaks
need edasi müüa ja teenida,” vastab ta.
Tiks
räägib, et oli kunagi Artekis laagris. Siis käis ta Krimmi
kandis pulmareisil. Siis niisama mõned korrad. Mingil hetkel
mõtles, et jääb sinna pikemaks ajaks. Alates
möödunud kevadest elab ta umbes sellises rütmis –
poolteist kuud on Krimmis, kaks nädalat kodus Loksal.
“Tead, ma arvan, et mul on maailma ainus tulevärgiga
peldik,” teatab Tiks pidulikult.
Nimelt elab ta Jaltas
mäe nõlval, endise armee sanatooriumi lopsakas pargis asuvas vanas
ja väärikas majas. Tal on seal kahetoaline korter. “Ta on
muidugi väga armetus seisukorras. Ent seal on jube hea vaade,”
ütleb Tiks oma elamise kohta.
No ja selle korteri
tualettruumil on aken, aknast paistab Must meri. Kui sinna end õhtul
kella üheksa ajal istuma sättida, paistab suviti igal õhtul
mere ääres toimuv tulevärk ilusasti kätte. Vaata ja
imetle.
Sellessamas hiljutises intervjuus märkis Tiks, et
kinnisvarahinnad on päikeselises, mereäärses ja kahtlemata
perspektiivikas Krimmis võrreldavad Rakverega.
On siis
tõesti või? “Ma arvan küll, ehkki siin on viimasel
ajal hinnad tublisti tõusnud,” ütleb ta pärast kiiret
kalkuleerimist.
Kultuurinälg
Krimm on
Ukraina ala, aga muidu venekeelne ja kergelt nõukameelne. “Ma olen
vahel mõelnud, et kuidas siin see elu püsib ja miks ta kokku pole
varisenud. Ega siin inimestel mingit erilist tööd pole. Pole enam
korralikke töömehigi. Mu tuttav sloveen, ehitusettevõtja, toob
töömehed Karpaatidest kohale. Kohalikega ta maju valmis ei saaks. Ma
olen mõelnud, et kui ma peaksin ise siin mingit erilist
tööasja ajama, läheksin kohe minema. Minu arust on see siin
võimatu,” räägib Tiks. “Alati, kui ma siin
pikemalt olen olnud, on mul kultuurinälg. Jalta on ju kultuuri osas
ülimalt vaene. Teater on kinni, kinos näidatakse põhiliselt
mingeid killerifilme ning vabaõhukontserdisaalis on enamasti selline
nõukogude estraad, mis mulle ei meeldi.”
Kliima on
meeldiv aasta läbi. Vesi on Tiksi hinnangul peaaegu detsembri
lõpuni ujumiskõlbulik. “Jah, ja tead, kõik need
mäed ja koopad, mis siin on, on mul veel läbi käimata.”
Aga kuidas Eesti Krimmist paistab?
Tik
s mõtleb viivu ja ütleb: “Et Eesti riik on ikka imeliselt
arenenud. Kes nuriseb, tulgu siia,” ütleb ta ning lisab: “Aga
see poliitiline nekrofiilia (ta mõtleb pronkssõduri ümber
toimunut) oleks võinud ära jääda.”
Enne
kui lahku läheme, küsin Tiksilt, mis on Krimmis eriliselt hea
toidupoolis.
Talle meeldib kohalik (see tähendab, mitte Krimmi
kohalik, vaid muu Ukraina) õlu ja kohalik Musta mere kala. Mis kala?
Tiksil on selle nimi keele peal. Forelli moodi, aga väikene. Ta läheb
küsib naabruses pingil istuvatelt ja seisvatelt vanameestelt. Vaidlevad.
Tiks tuleb tagasi. Ütleb.
Aga üks vanamees tuleb tal
sabas ja ütleb, et on mari päritolu. Ja et õpib keeltki. Ta
loeb meile pidulikult ühest kümneni ja pärib, kas me hoomasime
sarnasust Eesti keelega. Järgmisena tahaks ta rääkida Natost.
Tiks ütleb talle, et see jutt võib kesta õhtuni. Ta ju
kohalik mees, mõni teine kord ehk. Lahkume. Krt, mis selle kala nimi
oligi?