Mikk Pärnits Noorte kirjanduse tumedad toonid
Kusagil tee peal sai üks osa kirjandusest eesliite “noorte”. Noortekirjandusest on saanud sõnakõlks või fraas, millega teatud tüüpi raamatuid müüa. Noorus müüb. Kui hoolega järele mõtelda, siis pole olemas “vanurikirjandust”. Seda ei eksisteeri, sest kõigile peaks olema selge, et kirjandus on kirjandus – igasugune muu lahterdamine on vaid poeriiulite tarvis.
Tihti on mainitud, et noorte poolt toodetud teosed on liiga rasked. Nende teemad käsitlevad kõike tumedates toonides. Miks? Omal ajal sai kartulikoori söödud ja hakkama saadud, nüüd süüakse kartulikrõpse ja puuakse end 16aastaselt üles. Kasvada üles Nõukogude Liidus võis olla küll midagi muud, kui teha seda nüüdses Euroopa Liidu liikmesriigis. Poolsada aastat tagasi kirjutasid samasuguste morbiidsete toonidega raamatuid vangilaagrist naasnud või Rootsis lagritsat söövad emigrandid.
Kunstlik jaotus on osalt loodud ka üha kiiremini toimuvate põlvkonnavahede tõttu. Osa inimesi häirib raamatuis esinev niinimetatud ropendamine, teisi raskemeelsus. Vanem põlvkond ei leia ühist nooti või ühendust noorematega. Inimesi tunnetuse, mitte vanusegrupi järgi ühendav element tundub sellelaadses kirjanduses üha kahanevat – teemakäsitlus ja meeleolustik on paljudele lihtsalt võõras.
Võiks öelda, et vangilaager on noortele kodumaale jõudnud. Äng, kohanematus, lootusetus, eneseotsingud ja seda kõike varases kasvueas loovad teise lähenemise, teise keelekasutuse. Poliitiline süsteemgi teine: ellu jääb tugevam ja tõsimeeli mässata pole kellegi vastu.
Isegi informatsiooni juurdevoolu tohutu suurenemise jooksul on enamiku noortekate tegevus jäänud kodumaa piiridesse, või siis täpsemalt kodukülla. Neist kumab läbi (elu)tüdimus, illusioonide purunemine ning materiaalne küllastumine. Taasiseseisvunud Eesti riigi esimene tõeline põlvkond, kes sirgunud kapitalismis ja seisab kõrvuti inimestega, kes võinuks sama hästi olla üles kasvanud teisel planeedil. Just neid konflikte tihtipeale raamatuis lahatakse ja pole ime, et need ühiskonnas kriitilisi arutelusid tekitavad. Ühiskonnas, kus varem oma probleeme päevavalgele ja sopakate esikaantele ei tiritud, tundub see tobeda või ärahellitatuna.
Kui mõned meie seast ei leia ühist keelt tänapäeva noortega raamatute abil, siis võib-olla peaksid nad rääkima oma lapselapsega või tütrega pärast väikest mõttepausi teemal, kuidas ta end ise samas vanuses tunneks. Lihtne on kõike jälgida teleka või isegi hea/halva teose vahendusel, aga üritada ise kontakti luua – see vajab loomingulist mõtlemist.
