On 2020. aasta novembri keskpaik, Pariis. „Mu poeg ­ütles, et kui lähen ­sõbrannadega kokku saama, kutsub ta mulle politsei,“ räägib prantsuse daam Anne-­Marie ajakirjanikule Eestist. Üle ­Anne-Marie parema õla ­paistab ­sildike „­Centre Ambulatoire ­Covid-19“ ja selle kohal suurelt vasksete tähtedega „Liberté, égalité, fraternité“.

Ilmselt on politsei kutsumine liialdus. Ka Anne-Marie möönab, et poeg tegi pooleldi nalja. Aga ainult pooleldi.

Igal juhul on Liberté, égalité, fraternité’ga praegu Prantsusmaal imelikud lood. Eriti liberté osaga.

„Kui saabusin Prantsusmaale, arvasin, et see on maailma kõige vabam riik,“ meenutab Ene Rämmeld. Tema lugu on laialt teada. Sügaval nõukogude ajal põgenes ta Prantsusmaale, KGB jälitas teda mitu aastat. Tänaseks on Rämmeld peaaegu sajaprotsendiline pariisitar, ligi 40 aastat siin elanud. „See Pariis ei ole enam minu Pariis. Kevadel saabus siia totalitaarne riik,“ ütleb Rämmeld aga nüüd.

Avalehele
49 Kommentaari
Loe veel: