Aga ei. Jõulud on läbi ja tagasi tööl, avan rahvusringhäälingu veebiportaali ning esimene asjana näen: „Poliitikud loevad erivajadustega lastele muinasjutte.“ Tuleb välja, et tekkinud on uus tore saatesari. Esimeses osas loeb Marko Mihkelson. Muinasjutt on sinisest elevandist nimega Mimbo-Jimbo, kes tahab, et ülejäänud elevandid (kes värvilt hallid) ka tema – sinise Mimbo-Jimbo enda sekka võtaksid. Originaalne valik. Erivajadustega lapsed kenasti Mihkelsoni ümber koos. Tõsi, montaaž ei suutnud siingi täielikult varjata igavlevaid pilke, nihelevaid jalgu ja käsi.

Iseenesest pole mul midagi ei laste, Marko Mihkelsoni ega heategevuse vastu üldiselt. Aga küllastus jõuluaegsest emotsionaalsest lüpsmisest (kui oleksin punane, ütleksin laste ekspluateerimisest) on juba tükk aega. Jõulud jälle käes ning igal pool on need üleskutsed kohal kui raudpolt. Lõviosas laste heaks. Lastehaiglad ja lastekodud. Muusikud muudkui laulavad ja eri­tariifidega telefonid muudkui helisevad. Nunnumeeter on põhjas ja „meie hoolime“ kaastundepunktid saavad kenasti üles korjatud.

Aastaid tagasi sattusin rääkima ühe heategevuses tegeleva hollandlasega. Tal oli mitmekümneaastane kogemus, nii raha hankimises kui hiljem jagamises, alguses Hollandis, hiljem siin Eestis. Mees tegi heategevuse põhitõed mulle ­kiiresti selgeks. Kõige esimesel kohal on lapsed. Nende peale minemine on lihtne saak. Lapsed on nunnud ja toredad. Reklaamis ei tohi nad olla liiga rõõmsad ega liiga masendavad, aga just sellised, et tahaks pead silitada ja midagi anda. See tekitab hea tunde. Just asjaolu, et andjal oleks hea tunne, on eduka heategevuse juures põhiline. (Küünik lisaks muidugi, et selles ongi asi, et tegelikult pole tegu isetu andmisega, vaid kombinatsiooniga signaliseerimisest (näitan, et hoolin) ja iseendale psühholoogilise rahulolu tekitamisest (see soe ja tore tunne endas)).

Hollandlane lastega ei tegelenud. Ei mäleta, miks. Võib-olla oli ta pika heategevuskarjääri jooksul tegelenud ja lihtsalt tüdinenud. Võib-olla vajas uut väljakutset, et lihtsa asemel midagi pingutavamat proovida. Mis iganes põhjus, oli hollandlane sihtgrupiks valinud vanurid, need kõige-kõige raskemad.

Dementsed, oma sita ja uriini sees mädanevad vanakesed just nunnumeetrit lakke ei löö. Marko Mihkelsoni põlvede ümber nad Mimbo-Jimbo muinasjuttu kuulama ei tule.

Heategevuse mõttes on see keeruline kontingent. Dementsed, oma sita ja uriini sees mädanevad vanakesed just nunnumeetrit lakke ei löö. Marko Mihkelsoni põlvede ümber nad Mimbo-Jimbo muinasjuttu kuulama ei tule. Või kui tuleksid, siis televiisor seda ei näitaks. „Jõulutunnelis“ sellised pildid härdust ei tekita.

Väga komplitseeritud on ka teatavat tüüpi psühholoogiliste probleemidega inimesed, teatud skisofreenia ja paranoia vormidega näiteks. Skisofreenias jagatakse sümptomeid positiivseteks (hallutsinatsioonid, luulud) ja negatiivseteks (apaatsus, emotsioonide puudumine). Viimastega kaasneb tihtipeale täielik ükskõiksus oma väljanägemise ja isikliku hügieeni vastu. Tagajärg: koledad mehed koleda mineviku ja koleda välimusega. Lähemale minnes peab sageli ka nina kinni pigistama.

Tean üht sellist. Endine narkomaan. Meeltesegaduse hoos lõikas endal kõri läbi. Just, ise lõikas, või pigem nüsis, aga ikka korralikult kõrvast kõrvani. Jäi aga kuidagi ellu, istub ühes kinnises asutuses, kõris on auk ja sinna torgatud plastmasskõrre kaudu on võimeline tegema häälitsusi, mille abil suhelda. „Jõulutunnelis“ tal šansse poleks. Ega teistelgi temasugustel. Pigem tekitavad nad hirmu ja põgenemissoovi, mitte andmistahet.

Emotsioonide vastu ei saa ükski kaine kaalutlus. Lapsed jäävad ilmselt trumpässaks ka edaspidi. Korraks võiks aga siiski proovida natuke teistmoodi mõelda. Kas 26miljonilise aastaeelarvega Tallinna Lastehaigla on ikka see õige sihtmärk? Või haigla toetusfond, mis 100 000euroste administreerimiskulude abil suudab laiali jagada 200 000 eurot toetusi? Kas maksumaksja rahakotil elavad asutused on ikka need, kes peavad heategevusturul domineerima? Enamik mõtleb ehk teistmoodi, aga minu vastus on: ei, ei ja ei.

Või Eesti parimad lastekodud, mis juba tükk aega tagasi jõudnud seisu, kus asju on rohkem kui vajadusi. Kus põhiliseks pedagoogiliseks probleemiks on see, kuidas lapsed, kes harjunud alati saama, mida tahavad (elades materiaalselt tihti paremini kui tavalised pered), peavad 18aastaselt iseseisvasse ellu astuma. Kuidas nad kohanevad, kui saavad aru, et asjad ei langegi taevast? Et katkiläinud või lõhutud arvuti, mänguasjade ja riiete asemele ei ilmugi nagu võluväel uued? Ka siin võiks korraks järele mõelda, enne kui annetusnumbrit valida.

Vahel tundub, et tõeliselt tõeline ja isetu heategevus on nagu sallivus või sõnavabadus. Et alles siis, kui kohtad midagi, mis häirib ja tekitab põgenemissoovi, paneb nina krimpsutama ja automaatselt eemale tõmbuma ning sina suudad sellest üle saada – alles see on midagi ehtsat.