Miks ajas Reet Roos äri vaikiva seltsingu abil?
Olin tõsiselt üllatunud, kui leidsin Reet Roosi (IRL) firma RR Valdus aastaaruandest read, et ta osales ühes ettevõtmises vaikiva seltsingu kaudu.
Vaikiva seltsingu üks eesmärke on äris osalejaid peita. Ettevõtte juhtfiguur on avalikult registritesse kantud, tema partner või partnerid aga sageli mitte.
Esimeses Wabariigis nimetati selliseid moodustisi variseltsinguteks.
Moodne Eesti teab sadu lugusid, kus ärimehed on oma osalusi varjanud. Enamasti maksudest kõrvale hoidmiseks, kuid mõnikord on tegemist olnud ka korruptsiooniohu või mõne muu eesmärgiga.
Lihtsamad ärimehed otsivad tankistiks mõne napsuvenna või panevad juhiks abikaasa-sugulase-sõbra, peenemad majandustegelased saadavad enda huve esindama kalleid advokaate ja kasutavad kompaniisid. Osalust saab peita mõne panga esindajakontole jne.
Kuid Eesti seadustes on ärihuvide peitmiseks veel üks vähetuntud, kuid täiesti ametlik võimalus: vaikiv seltsing. Võlaõigusseaduses käib selle kohta eraldi peatükk.
Seadus ütleb, et vaikiv seltsinglane peab tegema teatud panuse ettevõtte majandamisse. Selle eest saab ta vastava osa kasumist.
Eesti ilmselt tuntuim vaikiv seltsing on Andrus Suklese ja Tullio Libliku ühine kinnisvaraarendus Pärnu külje all.
Aastaid polnud ühestki avalikust paberist näha, et Sukles oli seotud menuka elurajooni rajamisega Pärnu linna piirile, kõik dokumendid liikusid üksnes Libliku firma nimel.
Võimaliku kasumi jaotamisel läksid mehed nii tõsiselt tülli, et nüüd jahvatavad kohtud, kas Sukles tahtis palgata mõrtsuka Libliku tapmiseks.
Teine vaikiva seltsingu tüli jõudis isegi riigikohtust läbi käia. Selles vaidlesid kaks soomlast, kuidas jagada ühe Soome ettevõtte aktsiate müümiselt saadud vaheltkasu.
Soome firma aktsionärid arvasid, et ostja leidis neile üks ärimees, kuid seda tegi teine, kuid nii, et müüjatel polnud sellest aimugi. Ostja tegelik leidja oli kohtu hinnangul vaikiv seltsinglane. Tallinna kohtusse jõudis asi seetõttu, et maksude optimeerimine käis Eesti firma kaudu.
Vaidlus ärimeeste vahel kestis aastaid. Lõpuks mõistis kohus ostja tegeliku leidja kasuks välja üle poole miljoni euro.
Kohtuveskid jahvatasid aastaid ka lugu, kus üks eestlanna soovis riigilt hüvitist kaheksa natsionaliseeritud aurulaeva eest, mille omanike seas oli tema vanaisa, tõsi küll, nn allosanikuna. Tegemist oli variseltsinguga, kus inimene võis enda varandusega riskides, kuid samas end vormiliselt sidumata võtta osa teiste ärist ja saada selle eest osa kasust. Eesti riik kompenseerib õigusvastaselt võõrandatud vara üksnes omanikele, mitte allosanikele. Seega jäi lapselaps hüvitisest ilma.
Nüüd ilmus välja veel üks vaikiv seltsing ja seda seoses Reet Roosiga. Selle loo asjaolud on aga hoopis erinevad kui eespool toodutel.
Reet Roos on tubli naine. Eesti Ekspressi eelmine number tutvustas, kuidas ta võitleb rongavanemate vastu, kes ei suvatse maksta alimente. Roos on liikumiste Naised Emakakaelavähi Vastu ja Emakas.ee juhatuse liige.
Tänavu suvel soetas ta enam kui miljoni euro eest luksuskorteri endisesse KGB-majja Tallinna vanalinnas – see ost ajas kadedaks isegi kohalikud ülirikkad. Aga Roos pole end lõhki laenanud naine, teda peetakse riigikogu üheks edukamaks ettevõtjaks. Ta asutas reklaamibüroo, mis on rahvusvahelise keti Universal McCann siinne haru.
Sageli peetakse Roosi IRLis sama oluliseks nagu Paavo Pettaid Keskerakonnas. IRL teeb reklaami just Roosi firma kaudu. Lisaks paistavad tema büroo tehtud tööde seas silma Jüri Käoga seotud kaubamärgid, nagu Selver, Liviko, ABC King ja KIA autod. Käo on IRLi pikaajaline sponsor.
Mullu novembris teatas Eesti Ekspress, et pealinnas liiguvad jutud uuest investeerimisvõimalusest (4Times Meta Fond), millega on seotud Reet Roos ja riigikogu õigus- ja analüüsioskonna nõunik Lauri Luiker. Potentsiaalsetele investoritele lubati raha tulusalt riskantsetesse tuletisinstrumentidesse paigutada. Roos isiklikult uuris rikaste inimeste käest, kas nad oleksid valmis oma raha mängu panema.
Roosi firma RR Valduse aruande kohaselt ei osalenud see ettevõte aga fondi juhtimises aktsionärina, vaid vaikiva seltsinglasena.
Minus hakkas seda nähes pead tõstma kahtluseuss. Miks valis Reet Roos just sellise ettevõtlusvormi? Kas tal on midagi varjata? Ja kui isegi on, siis miks ta pani aruandesse kirja, et ta sellise lepingu sõlmis? See pole ju loogiline, et peidad ja avalikustad ühekorraga.
Äriregister näitas, et fondi valitsevas ettevõttes on aktsionär Reet Roos isiklikult, tema firma RR Valdus aga mitte. Minu kahtlus üksnes süvenes.
Võtsin parlamendiliikmega ühendust ja ajasin ta oma küsimustega päris närvi. “Vabandust, et olen emotsionaalne,” ütles Roos korduvalt meie jutuajamise ajal.
Sain aru, et tal polnud mitte mingit kavatsust oma ärihuvisid salata.
Asi oli seotud hoopis uue fondi tarbeks näidisportfelli koostamisega. Too portfell toimis mullu.
Jurist soovitas Roosile, et kõige hõlpsam on seda teha vaikiva seltsingu kaudu. Seltsingulepingu abil toimus raha panustamine ja ka kasu saamine, aga paberimäärimist oli vähem kui laenu andes või ajutiselt osanikuks vormistades.
Roos lasi toimunu ka ausalt oma firma aruandesse kirja panna ja ei osanud aimatagi, et seda võib lugeda minusugune skeptiline ajakirjanik.
Mulle näitas see jälle, et lood on sageli palju lihtsamad kui lennukad vandenõuteooriad. Reet Roos taipas ilmselt, et asjad peavad aruannetes mitte ainult läbipaistvad olema, vaid ka sellisena näima, et poleks kahetimõistmist.
Rahvas aga sai loodetavasti teada, et Eestis on olemas ka täiesti seaduslik võimalus luua nn variseltsinguid.
PS Reet Roosi firma esimene investeerimisfond ootab tingimuste kinnitamist Finantsinspektsioonis. See sünnib tõenäoliselt veel tänavu.
