Miks eestlased ei kirjuta oma suurmeeste elulugusid?
Soomlane Juhani Salokannel kirjutas Jaan Krossi
eluloo; Kulle Raig, küll eestlane, on Soomes üllitanud Lennart Meri
ja Georg Otsa elulood (esimene neist on eesti keelde tõlgitud).
Kirjandusteadlane Piret Viires, miks eestlased ei kirjuta oma suurmeeste
elulugusid?
Eesti kirjanike monograafiaid siiski
ilmub. Viimastest aastatest tulevad meelde Anne Lange monograafia Ants
Orasest, Oskar Kruusi monograafia Karl August Hindreyst, Vaapo Vaheri
raamat Ardi Liivesest, Aivar Kulli raamat Oskar Lutsust, valmimas peaks olema
ka Sirje Kiini monograafia Marie Underist. Nõukogude ajal oli
monograafiate kirjutamine reguleeritum, kirjastuses Eesti Raamat oli omaette
sari “Eesti kirjamehi”. Praegu on see jäänud
tõesti rohkem hajali ja juhuslikuks.
Ehk
kammitsebki kirjutajaid akadeemiline traditsioon: kui lõplik Tõde
pole käes, ei saa raamatut kirjutada?
Eristama peaks kaht
sorti elulugusid – ühed oleksid ammendavad teaduslikud
isikumonograafiad ja teised populaarsed eluloojutustused. Aga mõlema
puhul on oluline, et autor sellele tööle täielikult
pühenduks ja muudest kohustustest sellise raamatu kirjutamise ajal
loobuks.
Teadusmaailmas on takistus see, et praeguses
teadusbürokraatia süsteemis ei ole monograafia kõrgelt
hinnatud, vaid võrdub arvestuslikult ainult kolme artikliga. Seega
kõige kvalifitseeritumad autorid – professionaalsed
kirjandusteadlased – peavad kahjuks oma uurimis- ja kirjutamisenergia
suunama mujale, mitte autorimonograafiate kirjutamisele.
Potentsiaalsete
monograafiaautorite ring on väike – vabakutselised uurijad ja
kriitikud. Samas usun ma, et need uurijad ja kriitikud või ka
kultuuriajakirjanikud võiksid olla huvitatud kirjanike elulugude
kirjutamisest, kui neil õnnestub see töö oma ajagraafikusse
paigutada. Kuid see on selline asi, mida omaalgatuslikult tegema ei hakata.
Konkreetse töö tegemiseks peaks olema konkreetne tellimus
mõnelt kirjastuselt. Seega oleks praegune küsimus suunatud pigem
kirjastajatele. Kas nad näeksid potentsiaali Eesti kirjanike elulugude
kirjastamises, kusjuures selle töö tegemiseks võetakse
vähemalt kaheks aastaks autor palgale? Tundub, et näitlejate
elulugude puhul on turunišši nähtud (raamatud Ita
Everist, Helgi Sallost, Salme Reegist).
Eesti riik on
kirjanikumonograafiate kirjutamist tegelikult soosinud – lisaks
kultuurkapitalile saab uurimis- ja kirjutamisstipendiumi taotleda
kultuuriministeeriumi programmist “Eesti kirjandusklassika”.