See pole sensatsioon nagu imerelv aatomi pomm, mille lõplikku valmimist ei jõudnud Saksa natsid ära oodata. Esimest mehitamata õhusõidukit katsetas Ühendriikide leidur Samuel Langley edukalt juba aastal 1896.

Kuid eestlaste luurelennuk SWAN on ainu laadne: ta kaalub kõigest kümmekond kilo ehk välismaistest konkurentidest paarkümmend korda vähem ja võib kerguse tõttu lennata 50 kilomeetri kaugusele.

Kaugusrekord püsib eestlaste käes sügiseni 2007.

See on esimene tõeline samm kõrgtehnoloogilise sõjatehnika suunas, kiidab Päevaleht.

Sügis 2009. Droonidest on saanud moodsa sõja igapäevane osa. Nad võivad püsida vaikselt kümneid tunde hoonete kohal, kus peidavad end terroristid.

Nad võivad kinni püüda raadio- ja mobiilisidet. Nad võivad kanda pomme ja tappa.

Nädalakiri Economist teatab, et sõjaväežargooni kohaselt olla droonide toetuseta sõdurid ebasoodsas olukorras (disadvantaged).

Ja droonid on odavad - Iisraeli omade lennutund maksab hävituslennuki omaga võrreldes alla viie protsendi.

Artiklit illustreerivad fotod sõjaväelastest, kes ei varja end taliibide hirmus kusagil kõrbetolmus, vaid toimetavad pingsalt turvalises tagalas arvutiekraanide ja playstation'i-pultide taga.

Aga eestlaste hiljutine uhkus, rekordomadustega SWAN?

Meie kaitseväelaste arsenali Afganistanis kuulub küll ridamisi tulirelvi alates 9 mm püstolist ja automaatrelvadest, lõpetades 84 mm granaadiheitjatega, kuid ei mingeid droone!

Mis sest, et nende kasutamine käiks kokku kõrgtehnoloogilise e-riigi mainega, millena Eesti end laias maailmas esitleda püüab.

Veel aasta tagasi sai kaitseministeeriumi nõunik Märt Piiskop mehitamata luurelennukite projekti eest 50 000 krooni preemiat. Kuid tootjafirma Eli Airborne Solutions aastaaruanne ütleb, et praegu on tegevus peatatud.

Põhjusi on laias laastus kolm. Esiteks raha. Juba aastal 2007 tegi konsultatsioonifirma Frost & Sullivan Euroopa Komisjonile analüüsi trendidest droonide alal. Paberis öeldakse, et Eesti kaitse-eelarve on "väga piiratud" ning on ebatõenäoline, et Eesti armee soetab midagi mini-droonidest suuremat.

Küll aga võiks Eesti tarvitada robotlennukeid piirivalveks.

Teiseks tehniline tase. Kaitseminister Jaak Aaviksoo ütleb ausalt, et SWANi katsetuste tulemused olid kehvad ja vidin "ei pälvinud erilist eufooriat".

Reservkolonelleitnant Leo Kunnas räägib, et "siinsetel mehitamata luurelennukitel on kasutuskõlbulikuks saamiseni veel pikk maa. Lennuk võib lennata, kuid ta peab suutma ka koguda ja edastada informatsiooni. Esimene versioon sellest lennukist oli tehtud tavalisele mobiililevile, mille leidmise tõenäosus kusagil Afganistani mägedes pole teab mis suur. Droone on Eestis mõttetu toota, sest nende hind tuleb liiga kõrge. Maailmas on palju tootjaid ja me ei suuda nendega võidu joosta."

Kunnas lisab, et "tehnoloogia aitab küll sõdurit, kuid ei asenda teda. Sõdur ja tema tahe otsustab lõppkokkuvõttes selle, kes sõja võidab. Talebanil puuduvad modernsed tehnilised vahendid, ometi osutab ta sellist vastupanu, et isegi NATO on hädas."

Siit jõuame kolmanda põhjuse ehk tellimuse juurde. Tegelikult läheb lõunamaistes sõdades vaja ka rohkelt droonijuhte. Viis aastat tagasi tegid jänkide droonid Iraagis ja Afganistanis 35 000 lennutundi, mullu juba 800 000.

Kuid ameeriklased ei vaja, et nende eest juhiksid robotlennukeid Eesti kübersõdalased.

Nad vajavad liitlasi, kes on valmis surma põlates jalgsi mööda ohtlikke asulaid patrullima, soomusmasinatega mööda rahutuid piirkondi vurama, teid miinidest puhastama...

Ühesõnaga, kahuriliha.

Ja Eesti poliitikud saadavadki täies elujõus noori mehi surmasuhu. Ikka selle nimel, et ameeriklastele meeldida ja loota vastutasuks nende abile, kui mõni vaenlane peaks Eestit ründama. 

Kui palju jänkid seda abi hindavad? Afganistanis asuvate USA vägede ülem Stanley McChrystal unustas oma viimases raportis, et Eesti üleüldse kuulub NATOsse, ning pani meid ühte patta Mongooliaga...