Fakt on aga see, et ühe linna kahe superklubi kohtumiseks koguneb tribüünidele alati vägagi plahvatusohtlik segu.

1899. aastal loodud Milanist lahkus üheksa aastat hiljem rühm klubi liikmeid, kes ei olnud nõus klubi senise värbamispoliitikaga. Milan nimelt hoidis neil aegadel jäigalt kinni printsiibist mitte võtta oma ridadesse välismaa mängumehi.

Eraldujad lõid kosmopoliitsust rõhutades uue klubi Internazionale (lühendatult Inter) ning palkasid julgelt mitteitaallasi. Võistkondade fännid jagunesid aga nii, et Milani toetas pigem töölisklass, Interit seevastu jõukamates linnaosades elav rahvas. Niisiis - omad võõraste, rikkad lihtrahva vastu.

Iseäranis veriseks läksid fännide vahelised sõjad möödunud sajandi 70ndatel. Alles 1983. aastal, pärast seda kui jalgpallifanaatikute omavahelises kakluses üks neist tapeti, otsustasid klubide toetajad vaenu lõpetada.

Nagu viimased uudised näitavad, ei tähenda see sugugi, et Milano meeskondade omavahelises mängus valitseks tribüünidel rahu. Vaid taplustest üritatakse hoiduda.

Tegelikult on aja jooksul paljuski kunagised vaenu allikad muutunud.

Rikaste klubi Inter on nüüd pigem proletariaadi meeskond. Klubi hiljutine president Massimo Moratti on tõsine vasakparteide toetaja. Milani omaniku, Itaalia peaministri Silvio Berlusconi partei on aga parempoolne Forza Italia. Välismaalasigi on palju mõlemas klubis. Ent ega see fänne huvita.

Vaesed ja rikkad, sead ja tibud, katoliiklased ja protestandid

Kui ühes linnas või piirkonnas on kaks võrdlemisi sarnase tasemega klubi, on selge, et nende omavahelised kohtumised on kõike muud kui sõbralik palliveeretamine. Fännidki ei kipu üksteise suhtes aupaklikkust üles näitama. See on põhimõtte küsimus.

Neid matše nimetatakse jalgpalliilmas derby'deks.

Võtame või Merseyside'i derby, mis jagab pooleks Liverpooli linna – ühed toetavad tuliselt Evertoni vutitiimi, teised FC Liverpooli. Kui Liverpool on rahvusvaheliselt tuntum ning evib üle maailma märkimisväärset toetajaskonda, siis Everton on pigem kohaliku linnarahva eelistus. Sama kehtib ka naaberlinna Manchesteri derby kohta – Manchester Unitedil, maailma tuntuimal klubil, on toetajaid Hiinast Eestini. Manchesteri kohalikud elanikud eelistavad pigem Cityt. 

Türgi pealinnas Istanbulis on õhk elektrit täis, kui kohtuvad kohalikud Galatasary ja Fenerbahtce.

Mitte ainult seepärast, et Fenerbahce on ajalooliselt lihtrahva lemmik ja Galatasaryle hoiab pöialt peenem publik. Nende kahe klubi vahel on sõna otseses mõttes veelahe – Bosporuse väin. Galatasary asub väina sellel kaldal, mis jääb Euroopasse, suur rivaal aga pesitseb Aasias. 

Möödunud nädalal samuti oma pahategudega uudiskünnise ületanud Rooma Lazio fännid on kurikuulsad selle poolest, et armastavad tribüünidel natsisümboolikat ning hõikuda samasisulisi loosungeid. Lazio oli omal ajal diktaator Mussolini favoriit. Sellest ka fašismilembus. Kui kohtuvad Lazio ja näiteks Itaalia pealinna teine tiim AS Roma, kellele hoiab pöialt Itaalia pealinna kommunismilembene töölisklass, on mängus rohkem kui ainult jalgpall.

Argentiina kaks tugevaimat ja tuntuimat klubi on Buenos Airese Boca Juniors ja sama linna River Plate. Boca on pealinna vaesterajooni klubi, River Plate aga jõukate linnaosa meeskond. Boca fännid kutsuvad oma oponente tibudeks, sest need on nahahoidjad, kel mehisust pole ollagi. “Tibud” nimetavad vastaseid sigadeks, sest Boca kodustaadionil hõljuvat õhus vastik hais. 

Šotimaa meistriliiga suurim vastaseis on kahe Glasgow klubi Celtic ning Rangers vahel. Mitte ainult seepärast, et need kaks ongi liiga kõige tugevamad, kelle omavahelisest mängust tavaliselt sõltub meistritiitli saatus. Hoopis võimsam argument üksteist mitte nii väga sallida on see, et Celtic on vanast ajast katoliiklaste klubi, Rangers aga protestantide lemmik.

Veel üsna hiljuti, kui  Venemaa tšempionaadil olid vastamisi Moskva Spartak ja Dünamo või CSKA, võis aimata, et madinaks läheb kas tribüünidel või hiljem linna vahel. Põhjusi üksteist vihata tuleb otsida nõukaajast. Spartak on alati olnud rahvaklubi, CSKA oli armeeklubi ja Dünamo kuulus siseministeeriumi tiiva alla. Selge, et rahvas miilitsat ei armasta. Armeessegi pole kunagi kuigi suure lugupidamisega suhtutud.  

Ja kuigi tänapäeval pole ei Dünamol ega ka CSKA-l  jõustruktuuridega miskit erilist pistmist, pole kuhugi kadunud fännidevaheline vaen. Pigem vastupidi. Hiljuti sai üks tuntud telereporter Spartaki fännilt nuga, sest viimasele tundus, et reporter soosis teleülekandes liialt rivaalitsevat klubi. No comments! 

Kui väga punnitada, võiks ka Tallinna derby välja mõelda. Näiteks Tallinna Levadia ja Tallinna Flora vahelised matšid - üks on justkui venelaste klubi ja teine eestlaste tiim. Ent tegelikult ei ole Levadia nii väga venelaste klubi. Samas Floras teevad aga üha rohkem ilma slaavi nimedega mängumehed. Publiku osas on vahe ehk märgatavam. Aga Eestis elab siiski rahulik rahvas. 

Rivaalitsemine linnade vahel

On mängud, mis on vihasemadki kui mainitud derby'd.

Näiteks kuigi Milano klubid on kodulinnas suured rivaalid, on nii mängijate kui fännide jaoks suurem vaenlane kolmas Põhja-Itaalia superklubi Torino Juventus.

Kuulus Liverpooli meeskondade vastasseis on äge, nagu ka Manchesteri derby. Eriline kireleek puhkeb aga FC Liverpooli fänni silmis siis, kui meeskond kohtub Manchester Unitediga.

2000. aasta EMi aegu juhtus lugu, mis nimetatud vastasseisu hästi iseloomustab. Inglismaa koondise täht David Beckham näitas pärast Portugalile kaotatud mängu keskmist näppu Inglise pöidlahoidjate sektori suunas. Nagu selgus, said “tänuavalduse” osaliseks paadunud Liverpooli fännid, kes Beckhamit kui Manchester Unitedi mängumeest kogu matši ajal rõvedate sõnumitega kostitasid. Läksid koguni nii kaugele, et ähvardasid Beckhami perekonna tappa. Tavapäraselt koondise mängud ikka liidavad muidu klubide tasemel leppimatuid pöidlahoidjaid. Ent Liverpooli ja Manchesteri toetajate puhul see alati ei kehti. 

Hispaanias on kõige-kõigemad matšid need, kus kohtuvad omavahel Madridi Real ja FC Barcelona. Kaks kõige kuulsamat, kõige ambitsioonikamat ja kõige tituleeritumat klubi. Arvestades, et üks on riigi pealinna ja teine isepäise Kataloonia pealinna esindusmeeskond, ei ole vaja pikalt otsida põhjusi, miks nende kahe kohtumistel ei hoia end tagasi ei mängumehed väljakul ega ka fännid tribüünidel.  

Kui jalutada Barcelona vahel, seljas mõne Reali mängija nime või pilti kandev T-särk, on hästi, kui peksust pääsed. Nii mõnegi ühemõtteliselt kurja pilgu osaliseks saad aga kindlasti. Oli aasta 2000, kui aastaid Barcelonas säranud portugallane Luis Figo otsustas suure raha eest siirduda Madridi Reali. Sellest hetkest sai mehest, keda katalaani publik armastas ja imetles, suurim reetur. Kui mängumees Reali särgis Barcelona klubi vastu väljakule jooksis, vilistati ta lihtsalt välja. Lisaks loopis raevunud publik teda kõigega, mis parajasti kätte sattus. Figo klubivahetusest on möödas varsti viis aastat, ent Barcelona fännid pole talle siiani andeks andnud. Ega anna vist kunagi. 

Ukrainas on kahe tugevaima klubi, Kiievi Dünamo ja Donetski Šahtjori kohtumised ilmekas illustratsioon kahe mõjuka oligarhi vastasseisule. Nimelt on Šahtjori omanik Rinat Ahmetov Donetski tööstuspiirkonna peremees, Dünamo aupresident Grigori Surkis aga mõjukas inimene Kiievist. Omavahel nad muidugi läbi ei saa. Investeerides tohutuid summasid vutiklubidesse, üritavad jõukad mehed palliväljakul üksteisele kohta kätte näidata.

Kuigi ka Venemaa pealinna Moskva klubide fännid omavahel suurt sõprust ei pea, läheb asi sõna otseses mõttes nugade peale siis, kui kohtutakse Peterburi Zeniti toetajatega.

Mõnikord on juhtunud, et Peterburi ja Moskva fännide kalused lõppesid mõne osalise surmaga. 

Riikidevahelised sõjad

Ka suur poliitika on tihtipeale põhjus, mis jalgapallifanaatikud karvupidi kokku ajab. Inglismaa ja Saksamaa rahvuskoondiste mängul löövad fännide vere keema mälestused Teisest maailmasõjast. Samuti on viimane maailmasõda see põhjus, miks Hollandi ja Saksamaa koondiste mängude eel alati sõnasõjaks läheb. Kriis Falklandi saarte pärast meenub, kui vastamisi on Argentiina ja Inglismaa meeskonnad. Šotimaa ja Inglismaa koondiste vaheliste matšide aegu valitseb staadionidel sama õhkkond mis Eesti ja Venemaa mängu ajal.

Ja kui ajaloost pole võtta mõnd verist sündmust, mida jalgpallikohtumise ajal üles soojendada, on väikeseks abiks ka himu lihtsalt vastasele koht kätte näidata. Fanaatik leiab rivaali vaenamiseks põhjuse alati.