Miks hirmul on suured silmad

Ohtlikku olukorda sattunud inimese hirmunud näolilme – pärani silmad, paisunud sõõrmed, õhku ahmiv suu – aitab ohuga paremini toime tulla, väidavad Kanada teadlased.

Toronto ülikooli neurobioloogid Adam ­Anderson ja Joshua Susskind on endi väitel oma uuringuga kummutanud levinud seisukoha, et hirm, aga ka näiteks vastikus, peegeldub näos üksnes selleks, et oma seisundist teistele teada anda.

Hirmu väljendav ilme ei tule niisiis näole ainult selleks, et hirmu väljendada; pungis silmad ja avardunud sõõrmed aitavad ähvardavat ohuallikat paremini näha ja haista.

Teadlased kirjutavad ajakirjas Nature Neuroscience, et hirmuilme suurendab nägemisvälja, kiirendab silmade liikumist ja parandab õhu kulgu läbi nina. Need muutused võimaldavad olukorda adekvaatsemalt hinnata, langetamaks põhimõtteline otsus, kas rünnata ähvardajat või pista tema eest plehku.

“Enamik inimesi arvab, et näoilmed on sotsiaal­sed signaalid, mille eesmärk on tundeid kommunikeerida,” ütles Anderson. “Meie väidame, et pigem kujunesid ilmed esmalt taju reguleerimiseks. Suhtlemisfunktsioon, mis ka olemas, on lisandunud teisesena.”

Ka kuulus evolutsiooniteoreetik Charles Darwin on ühes oma vähem tuntud teoses “Emotsioonide väljendumine inimesel ja loomadel” (1872) märkinud, et tundmustega kaasnevad näoilmed on eri inimkultuurides tihti väga sarnased. Ja kuna samade ilmete põhijooni kohtab ka loomariigis, leiab Darwin, et neil peab olema mingi evolutsiooniline mõte.

Anderson ja Susskind õpetasid kõigepealt välja katseisikud: arvuti abiga harjutasid need realistlike ilmete näole manamist. Hirmu simuleerimisel tuli silmad pärani ajada, kulmud üles tõsta ja ninasõõrmeid pungitada, jälkustunde näitlemiseks, vastupidi, silmad kissi, kulm kipra ja nina kirtsu tõmmata.

Väljaõppinud katseisikud pidid siis näiteks ära tabama, millal saabub teatav liikuv täpp nende nägemisvälja, ja seda järgemööda hirmunud, jälestavat ja neutraalse näoilmega jälgima.

Teises katses tuli samade ilmetega lasta pilgul võimalikult kiiresti pendeldada kahe, teineteisest umbes 30 sentimeetri kaugusel asunud punkti vahel. Lisaks silmade liikumise kiirusele mõõdeti ka sissehingatava õhu kogust.

Mõlema ülesande korral võimaldas just hirmunud ilme enim maailmast osa saada, nii visuaalselt kui ka aeroobselt. Pärani silmad märkasid nägemisvälja äärealal toimuvat hõlpsamini ja suutsid kiiremini vaatesuunda muuta, lahtisem nina suutis ilma lisapingutuseta rohkem õhku läbi lasta.

“Tulemused on kooskõlas arusaamaga, et hirm teeb keha valvsaks, jälestus aga ahendab taju,” selgitas Susskind.

“Suhtlusfunktsioon võib ju näoilmete juures tõesti tähtsaim olla,” möönab Anderson, “aga see ei seleta nende päritolu. Meie töö näitab, miks ilmed on kultuuriti nii ühesugused.”